Kolm musketäri. Alexandre Dumas
millest ta pilgu üle laskis, ei näinud ta hingelistki. Kuigi tundmatu kõndis aeglaselt, oli ta võitnud teatud edumaa; aga võimalik ka, et aadlimees oli kuhugi majja sisse astunud. D’Artagnan küsis tema järele kõigi vastutulijate käest, läks alla kuni parveni, tuli tagasi Seine’i ja Croix-Rouge’i tänavat mööda, aga otsitavast ei leidnud ta jälgegi. Tagaajamisest oli aga niipalju kasu, et sedamööda kuidas higi ta laupa niisutas, jahtus ta süda.
D’Artagnan hakkas toimunu üle järele mõtlema: juhtunud oli nii mõndagi kurjakuulutavat; kell oli vaevalt üksteist ja juba hommikupoolik oli kaasa toonud härra de Tréville’i ebasoosingu, kes kindlasti arvas, et d’Artagnan oli tema juurest pisut ebaviisakalt lahkunud.
Peale selle oli ta endale kaela tõmmanud kaks duelli – mõlemad meestega, kellest kumbki oli võimeline tapma kolm d’Artagnani ja kes pealegi olid musketärid, see tähendab olevused, keda ta nii väga hindas, et ta asetas nad oma südames ja mõtteis kõrgemale kõikidest teistest.
Väljavaated olid viletsad. Kuna d’Artagnan ei kahelnud, et Athos ta tapab, siis arusaadavalt Porthose pärast ta enam eriti ei muretsenud. Kuna aga lootus kustub inimeses viimasena, siis hakkas ta arvama, et võib-olla õnnestub tal mõlemad duellid üle elada – endastki mõista, hirmsate haavadega. Seks puhuks, kui ta peaks elama jääma, tegi ta endale tuleviku suhtes järgmisi etteheiteid:
“Oh ma arulage, ma igavene käpard! Vapper õnnetu Athos oli just sellest õlast haavatud, mille otsa ma nagu oinas peaga tormasin. Mind paneb imestama ainult see, miks ta mind kohe maha ei löönud – tal oli selleks täielik õigus, sest tegin talle hirmsat valu. Mis puutub aga Porthosesse, oh, ausõna, mis puutub Porthosesse, – siis temaga oli lugu hoopis naljakam!”
Ja noormees puhkes tahtmatult naerma, ise siiski kogu aeg ringi vaadates, et see omaette naerupugistamine, mis võis pealtnägijale paista põhjuseta olevat, ei solvaks mõnda möödujat.
“Mis puutub Porthosesse, siis temaga oli lugu palja naljakam! Aga siiski olen ma armetu tuisupea. Kas siis niiviisi tormatakse ilma hoiatamata inimestele otsa? Ei! Ja kas niiviisi vaadatakse neile mantli alla, et näha seda, mida seal ei ole! Ta oleks mulle kindlasti andestanud, ta oleks andestanud, kui ma ei oleks hakanud rääkima sellest neetud mõõgarihmast, kuigi tegin seda varjatult, ja-jah, ilusasti varjatult! Oh, ma neetud gaskoonlane, ma püüan isegi praepannil teravmeelitseda. Noh, d’Artagnan, mu sõber,” jätkas ta, ajades iseendaga juttu ülima aupaklikkusega, mida arvas enesele võlgnevat, “kui sa peaksid sellest loost pääsema, mis ei ole küll tõenäoline, pead sa tulevikus olema üliviisakas. Edaspidi peab sind imetletama, peab sind eeskujuks toodama. Kui inimene on vastutulelik ja viisakas, ei tähenda sugugi, et ta peab olema pelgur. Vaadake pigem Aramist! Aramis on leebuse ja lahkuse kehastus. Ent kellelegi pole iialgi pähe tulnud arvata, nagu oleks Aramis argpüks. Ei, kindlasti mitte, edaspidi proovin teda endale igas asjas eeskujuks seada. Ah, siin ta ongi…”
Üha edasi kõndides ja endamisi rääkides oli d’Artagnan jõudnud mõne sammu kaugusele d’Aiguilloni villast, mille ees ta nägi Aramist kolme aadlikuga kuninga kaardiväest lõbusalt vestlemas. Ka Aramis märkas d’Artagnani, aga – kuna ta ei olnud sugugi unustanud, et just selle noormehe juuresolekul oli härra de Tréville täna hommikul nii väga ägestunud, ja tundes vastumeelsust musketäridele osaks saanud etteheidete tunnistaja suhtes, tegi Aramis näo, nagu ei märkaks ta teda. Kuid d’Artagnan, olles haaratud leppimise ja hea käitumise kavatsustest, lähenes uljale musketärile ja tervitas teda sügava kummardusega, mida saatis meeldiv naeratus. Aramis noogutas kergelt, kuid ei naeratanud üldse. Pealegi katkestasid kõik neli samal hetkel vestluse.
D’Artagnan ei olnud nii lihtsameelne, et poleks taibanud, kui üleliigne ta on. Kuid siiski ei tundnud ta piisavalt kõrgema seltskonna kombeid, et galantselt taganeda rumalast olukorrast, millesse tavaliselt satub inimene, kes ilmub seltskonda, kus teda vaevalt tuntakse, ja segab ennast vestlusse, mis temasse üldse ei puutu. D’Artagnan otsis mõttes teed, kuidas võimalikult sujuvamalt taganeda, kui ta äkki märkas, et Aramisel oli taskurätt maha kukkunud, ja kahtlemata tähelepanematusest oli too sellele peale astunud. D’Artagnanile näis see hetk oma sündsusetu käitumise heakstegemiseks väga sobilik: ta kummardus veetlevalt naeratades ja vaatamata musketäri jõupingutustele taskurätti talla all hoida tiris selle ikkagi välja ning ulatas Aramisele, öeldes:
“Härra, ma usun, teil oleks kahju, kui see taskurätt ära kaob.”
Taskurätt oli peene tikandiga ja ühes räti nurgas võis näha vappi ning krooni. Aramis punastas kõrvuni ja kahmas taskuräti gaskoonlase käest ära.
“Vaat, milline lugu!” hüüdis üks kaardiväelane. “Kas sa tahad ikka veel väita, diskreetne Aramis, et oled proua de Bois-Tracyga riius, kuigi see võluv daam sulle lahkelt oma taskurätte laenab?”
Aramis heitis d’Artagnanile pilgu, mis annab inimesele mõista, et ta on saanud endale surmavaenlase. Siis aga, sundides näole taas malbe ilme, lausus:
“Te eksite, mu härrad, see pole minu taskurätt, ja ma ei tea, miks tuli sel härral pähe ulatada see pigem mulle kui kellelegi teist. Minu sõnade tõenduseks on minu taskurätt siin taskus.”
Nende sõnade juures tõmbas Aramis välja taskuräti, samuti elegantse ja peenest batistist – batist oli tol ajal kallis – , mis oli kaunistatud ainult monogrammiga, kuid ilma tikandi ja vapita.
Sel korral d’Artagnan ei kõssanudki – ta sai oma eksimusest aru. Aramise sõbrad aga ei lasknud end salgamisest veenda ja üks neist pöördus teeseldud tõsidusega noore musketäri poole:
“Kui asi nii on, nagu sa ütled,” sõnas ta, “siis, kulla Aramis, olen ma sunnitud taskuräti sinult tagasi nõudma, sest teatavasti on Bois-Tracy minu hea sõber ja ma ei taha, et keegi tema naise asjadega uhkeldaks.”
“Sa ei küsinud just ilusasti,” vastas Aramis. “Kuigi ma saan aru, et sisuliselt on sul õigus seda nõuda, aga küsimuse vormi pärast keeldun ma seda sulle andmast.”
“Asi oli tõesti nii,” julges d’Artagnan arglikult lausuda, “ma ei näinud, et taskurätt oleks Aramise taskust kukkunud. Ta oli sellele peale astunud ja ei midagi enamat. Kuna taskurätt oli tema jala all, siis ma arvasin, et see kuulub temale.”
“Ja te eksisite, kallis härra,” vastas Aramis jahedalt ega pööranud tähelepanu d’Artagnani katsele asja parandada. “Pealegi,” jätkas ta, pöördudes kaardiväelase poole, kes oli enda Bois-Tracy sõbraks kuulutanud, “ma mõtlesin järele, kallis Bois-Tracy sõber, et mina olen talle niisama hea sõber kui sinagi ja nii võis see taskurätt hädapärast sama hästi ka minu taskust välja kukkuda.”
“Ei, vannun oma au juures!” hüüdis Tema Majesteedi kaardiväelane.
“Kuna sina vannud oma au juures ja mina annan ausõna, siis ilmselt üks meist kahest valetab. Tead, Montaran, teeme parem nii, et kumbki saab poole.”
“Taskurätist?”
“Jah.”
“Suurepärane,” hüüdsid teised kaardiväelased, “see on saalomonlik otsus. Aramis, sa oled tõepoolest kehastunud tarkus ise.”
Noormehed puhkesid naerma ja nagu igaüks võib arvata, lõppeski asi sellega. Hetke pärast vestlus soikus, kolm kaardiväelast ja musketär surusid üksteisel sõbralikult kätt ja lahkusid – kolm kaardiväelast ühes suunas ja Aramis teises suunas.
”Nüüd on paras hetk selle suursuguse mehega rahu sõlmida,” sõnas endamisi d’Artagnan, kes oli vestluse lõpupoole veidi eemale hoidnud. Selle hea kavatsusega astus ta Aramise poole, kes eemaldus talle tähelepanu pööramata.
“Härra,” ütles d’Artagnan, “ma loodan, te andestate mulle.”
“Ah, mu härra,” katkestas teda Aramis, “lubage öelda, et te ei käitunud sugugi galantsele mehele kohaselt.”
“Kuidas, mu härra!” hüüdis d’Artagnan, “kas te arvate…”
“Härra, ma arvan, te ei ole rumal, ja kuigi olete pärit Gascogne’ist, arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks,