Kolm musketäri. Alexandre Dumas

      “Ah kavatsete vastu hakata!” hüüdis de Jussac.

      “Kurat võtaks! Kas see siis üllatab teid?”

      Raevuhoos, kuid teatava süsteemikindlusega sööstsid üheksa võitlejat üksteise vastu.

      Athos võitles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarat’ga.Aramiseltuliagavõideldakahevaenlasega.D’Artagnani vastaseks oli Jussac ise.

      Noore gaskoonlase süda peksis kui pöörane. Jumal tänatud, mitte küll hirmust, ta ei tundnud selle varjugi, vaid ärevusest. Ta võitles nagu märatsev tiiger, tiirutas kümme korda ümber vastase, muutis kakskümmend korda taktikat ja asukohta. De Jussaci hüüti tol ajal “mõõgaspetsiks” ja ta oli väga vilunud vehkleja. Siiski nägi ta hirmsat vaeva, et kaitsta end nobeda ja liikuva vastase vastu, kes kogu aeg mõõgahoopide eest kõrvale põikas, kes ründas igast küljest korraga ja pareeris ise sealjuures vastase hoope inimesena, kes terve nahaga pääsemisest väga lugu peab.

      Lõpuks hakkas de Jussac võitluse juures kannatust kaotama. Maruvihane, et ei saa jagu vastasest, keda ta oli poisikeseks pidanud, ägestus ta ja tegi vigu. D’Artagnan, kellel puudus praktika, kuid kes see-eest oli tugev teoorias, kahekordistas rünnakutempot. De Jussac, soovides võitlust lõpetada, sihtis vastase pihta hirmsa hoobi, mis ta enese peaaegu pikali paiskas. Kuid d’Artagnan pareeris ja sel ajal kui de Jussac ennast püsti ajas, libistas d’Artagnan enese ussina mõõga alt läbi ja torkas vastasele mõõga kehasse. De Jussac prantsatas tombuna maha.

      Seepeale heitis d’Artagnan kiire mureliku pilgu üle võitlusvälja.

      Aramis oli juba ühe vastase tapnud, teine aga ründas teda ägedalt. Sellele vaatamata oli Aramise seisukord hea ja ta võis ennast ise kaitsta.

      Bicarat ja Porthos olid teineteist kergelt haavanud. Porthos oli saanud mõõgahoobi käsivarde, Bicarat reide. Kuna aga kumbki haav ei olnud tõsine, siis võitlesid nad seda vihasemalt edasi.

      Athos, keda Cahusac oli uuesti haavanud, muutus silmanähtavalt kahvatumaks. Kuid ta ei taganenud sammugi. Ta oli ainult kätt vahetanud ja võitles nüüd vasakuga.

      Vastavalt tol ajal kehtivatele duellireeglitele oli d’Artagnanil õigus kedagi abistada. Vaadates ringi, et näha, kes kaaslastest vajab toetust, üllatas teda Athose pilk. See pilk oli paljuütlev. Athos oleks aga pigem surnud kui appi hüüdnud: kuid ta võis vaadata ja pilguga abi paluda. D’Artagnan mõistis. Välkkiire hüppega sööstis ta vastu Cahusaci külge, ise kisendades:

      “Minu juurde, härra kaardiväelane, ma tapan teid!”

      Cahusac pöördus ringi. Oli ka viimane aeg, sest Athos, keda üksnes ääretu vaprus püsti hoidis, vajus ühele põlvele.

      “Põrgu päralt! Palun teid, noormees, ärge tapke teda,” hüüdis ta d’Artagnanile. “Kui terveks saan, on mul temaga üks vana arve õiendada. Tehke ta relvituks, lööge tal mõõk käest! Nii! Hästi! Suurepärane!”

      Selle hüüatuse põhjustas Cahusaci mõõk, mis lendas omanikust kahekümne sammu kaugusele. D’Artagnan ja Cahusac tormasid korraga mõõga juurde: üks selleks, et mõõka tagasi saada, teine selleks, et seda endale võtta. Väledam d’Artagnan jõudis ette ja pani jala mõõga peale.

      Cahusac jooksis Aramise poolt tapetud kaardiväelase juurde, haaras viimase mõõga ja tahtis d’Artagnani juurde tagasi tulla. Teel sattus ta aga Athose peale, kes tänu d’Artagnanile oli saanud vahepeal hetke hinge tõmmata. Athos tahtis uuesti võitlusse astuda, kartes, et muidu d’Artagnan tapab ise ta vastase. D’Artagnan sai aru, et kui ta nüüd vahele segaks, oleks see Athosele karuteene. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud.

      Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu paluma.

      Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicarat’lt võitluse ajal kella ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend Navarra rügemendis oli sattunud. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnuna.

      Siiski oli vaja lõpetada. Iga hetk võis saabuda patrull ja kõik võitlejad kinni võtta, nii haavatud kui ka terved, nii kuninga kui ka kardinali mehed. Athos, Aramis ja d’Artagnan piirasid Bicarat’ sisse ja sundisid ta alistuma. Kuigi ta oli üksinda kõigi vastu, pealegi reiest haavatud, tahtis ta edasi võidelda. Ennast istukile ajanud de Jussac hüüdis talle, et ta alistuks. Bicarat oli gaskoonlane nagu d’Artagnangi. Ta tegi, nagu ei kuulekski, ja ainult naeris.

      Kahe mõõgahoobi pareerimise vaheajal leidis ta aega osutada mõõgateraga lapikesele maale.

      “Siin,” ütles ta piiblisalmi matkides, “siin sureb Bicarat, ainus nendest, kes on temaga.”

      “Aga sinu vastu on neli meest. Lõpeta! Ma käsin!”

      “Käsk on iseasi,” ütles Bicarat. “Kuna sa oled minu ülem, siis pean ma sõna kuulama.”

      Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks, viskas tükid üle kloostrimüüri ja pani käed rinnal risti, ise kardinalistlikku laulukest vilistades.

      Vahvust austatakse alati, isegi vaenlaste juures. Musketärid tervitasid Bicarat’d mõõkadega ja pistsid need siis tuppe. D’Artagnan tegi niisamuti ja toimetas seejärel Bicarat’ abiga, kes ainukesena oli püsti jäänud, de Jussaci, Cahusaci ja Aramise poolt haavatud vastase kloostri eeskotta. Nagu ütlesime, oli neljas surnud. Nad helistasid uksekella ja viies kaasa neli mõõka viiest, sammusid rõõmujoovastuses härra de Tréville’i maja poole.

      Musketärid sammusid käe alt kinni hoides, võttes enda alla kogu tänava ja haarates tee pealt kaasa iga vastutuleva musketäri, nii et nende käik kujunes lõpuks tõeliseks triumfimarsiks. D’Artagnan oli õnnejoovastuses, ta kõndis Athose ja Porthose vahel ning surus ennast õrnalt nende vastu.

      “Kui ma ei ole veel musketär,” ütles ta oma uutele sõpradele üle de Tréville’i maja läve astudes, “siis on mind vähemalt õpilaseks vastu võetud, eks