Kolm musketäri. Alexandre Dumas
nad tundsid kuningat juba küllalt kaua, ei liigutanud see neid eriti. D’Artagnan aga, tänu gaskoonlase kujutlusvõimele, nägi õnne saabuvat ja veetis kogu öö kaunite unelmate hõlmas. Juba kell kaheksa hommikul oli ta Athose juures.
D’Artagnan leidis musketäri eest juba täiesti riides ja minekuvalmis. Kuna vastuvõtt kuninga juures oli määratud alles keskpäevaks, kavatses ta minna Porthose ja Aramisega Luxembourg’i tallide lähedale väljakule poomi4 mängima. Athos kutsus d’Artagnani kaasa, ja kuigi viimane ei olnud seda mängu kunagi mänginud ega teadnud sellest midagi, nõustus ta siiski – ta ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, sest praegu oli kell alles üheksa.
Mõlemad musketärid olid juba kohal ja mängisid. Igal spordialal osav Athos läks d’Artagnaniga vastaspoolele ja kutsus nad välja. Aga juba esimese liigutuse juures, kuigi ta mängis vasaku käega, mõistis ta, et haav on veel liiga värske ega luba nii suurt pingutust. D’Artagnan jäi üksi ja kuna ta ütles, et ta pole reeglipäraseks võistlemiseks küllalt vilunud, siis mängiti punkte arvestamata. Korraga aga lendas Porthose heraklesliku randmega heidetud pall d’Artagnani näost nii napilt mööda, et viimane mõtles: kui pall oleks teda tabanud näkku, oleks tulnud audientsist kuninga juurde loobuda – ta ei saakski minna. Gaskoonlasele omase kujutlusvõimega aga uskus d’Artagnan, et sellest audientsist oleneb kogu ta tulevik. Ta kummardas viisakalt Porthosele ja Aramisele ja lausus, et ta ei hakka mängima enne, kui on võimeline nendega võistlema. D’Artagnan eemaldus ning istus nööri lähedale pealtvaatajate tribüünile.
D’Artagnani õnnetuseks viibis pealtvaatajate hulgas üks Tema Eminentsi kaardiväelastest, kes oli kaaslaste eilse lüüasaamise pärast ikka veel maruvihane. Ta oli endale tõotanud, et haarab kinni esimesest kättemaksuvõimalusest. Kaardiväelase arvates oligi see võimalus nüüd saabunud. Ta pöördus oma kaaslase poole ja ütles:
“Pole midagi imestada, et see noormees palli kardab, ta on kindlasti musketäride õpipoiss.”
Nagu oleks uss teda hammustanud, keeras D’Artagnan ringi ja heitis uuriva pilgu kaardiväelasele, kes teda solvanud oli.
“Kuradi pihta,” jätkas kaardiväelane ülbelt vurre siludes, “vahtige mind niipalju kui tahate, mu väike härrake, ma ütlesin seda, mis ütlesin.”
“Ja kuna see, mis te ütlesite, on liiga selge ega vaja mingit selgitust,” vastas d’Artagnan sosinal, “siis palun teid, järgnege mulle.”
“Millal?” küsis kaardiväelane samuti pilkavalt.
“Palun otsekohe.”
“Te muidugi teate, kes ma olen?”
“Ma ei tea ja ei tahagi seda teada.”
“Te eksite, sest kui te mu nime teaksite, poleks teil võib-olla nii kiire.”
“Kuidas on teie nimi?”
“Bernajoux, teie teenistuses.”
“Niisiis, härra Bernajoux,” sõnas d’Artagnan rahulikult, “ma ootan teid ukse juures.”
“Minge, härra, ma tulen teile järele.”
“Ärge aga väga kiirustage, härra, muidu pannakse tähele, et me väljume koos. Te mõistate, et liiga palju rahvast segaks meid eelseisva toimingu juures.”
“Hästi,” vastas kaardiväelane, keda jahmatas, et ta nimi noormehele nii vähe mõju avaldas.
Võib-olla teadsid tõepoolest kõik peale d’Artagnani Bernajoux’ nime, sest seda nime võis kõige sagedamini kohata igapäevastes tülides, mille vastu olid võimetud kõik kuninga ja kardinali ediktid.
Porthos ja Aramis olid mänguhoost niivõrd haaratud, Athos aga jälgis neid niisuguse tähelepanuga, et nad ei märganudki oma noore kaaslase väljumist. D’Artagnan jäi ukse juures seisma, nagu oli lubanud Tema Eminentsi kaardiväelasele, kes talle hetke pärast järgnes. D’Artagnanil ei olnud aega kaotada, arvestades kaheteistkümneks määratud audientsi kuninga juures. Ta vaatas kiiresti ümber ja nähes, et tänav on lage, ütles oma vastasele:
“Ausõna, kuigi teie nimi on Bernajoux, on teil õnne, et tegemist on ainult musketäride õpipoisiga. Kuid ärge muretsege, ma teen, mis suudan. Kaitske end!”
“Mulle näib, et koht on halvasti valitud,” ütles see, keda d’Artagnan oli duellile kutsunud. “Meil oleks hoopis parem Saint-Germaini kloostri taga või Pré-aux-Clercs’is.”
“Teil on õigus,” vastas d’Artagnan, “aga kahjuks on mul kiire, täpselt kell kaksteist on mul kohtumine. Niisiis, kaitske end, kaitske end, härra!”
Bernajoux ei olnud mees, kellele oleks pidanud niisugust asja kaks korda ütlema. Samal hetkel välkus kaardiväelase mõõk ja ta tormas vastase peale, lootes ta tema noorust arvestades ära hirmutada.
D’Artagnan oli eile hea kooli läbi teinud. Hiljutine võidujoovastus hinges ja tulevane soosing silme ees, otsustas ta kindlalt mitte sammugi taganeda. Mõõgad ristusid, d’Artagnan püsis aga kindlalt paigal ja vastane oli sunnitud sammu tagasi astuma. Bernajoux’ mõõk paindus kõrvale, d’Artagnan sai mõõga vabaks, paiskus ettepoole ja torkas mõõga vastasele õlga. Nüüd taganes d’Artagnan omakorda ja tõstis mõõga. Bernajoux aga hüüdis, et sellest polevat midagi, ja ründas oma vastast pimesi, sattudes otse d’Artagnani mõõgale. Siiski ta ei kukkunud ega tunnistanud end võidetuks. Ta hoidus vaid võideldes de La Trémouille’ villa poole, kus teenis üks ta sugulane. D’Artagnan ei teadnud, kui raskelt ta oli oma vastast haavanud, ja ründas teda ägedalt. Kindlasti oleks d’Artagnan vastase kolmanda hoobiga surmanud, kui kära tänavalt poleks poomiplatsini kostnud. Kaks kaardiväelase sõpra, kes olid näinud teda d’Artagnaniga kõnelemas ja pärast seda väljumas, tormasid tänavale, mõõgad käes, ja asusid võitjat ründama. Otsekohe ilmusid ka Athos, Porthos ja Aramis ja sundisid kaardiväelasi ümber pöörduma, kui need olid just d’Artagnani kallale tormamas. Samal silmapilgul kukkus Bernajoux maha. Kuna kaardiväelasi oli ainult kaks nelja vastu, hakkasid nad appi hüüdma: “Inimesed de La Trémouille’ juures! Appi!” Selle hüüde peale tormasid kõik majas viibinud mehed välja ja sööstsid nelja kaaslase peale, kes omakorda hüüdsid: “Musketärid, siia!”
Seda hüüet oli varemgi kuuldud. Teati, et musketärid on Tema Eminentsi vaenlased, ja vaenu tõttu kardinali vastu armastati neid. Seepärast asusid teiste väeosade kaardiväelased, kes ei allunud Punasele Hertsogile, nagu Aramis teda nimetas, nendes tülides tavaliselt kuninglike musketäride poolele. Kolmest möödaminevast des Essarts’i kompanii kaardiväelasest tulid kaks appi neljale sõbrale, kuna üks jooksis musketäre appi karjudes de Tréville’i maja poole. Nagu tavaliselt, oli de Tréville’i maja täis musketäre, kes kohe oma kaaslastele appi sööstsid. Tekkis üldine segadus, kuid ülekaal oli musketäride poolel. Kardinali kaardiväelased ja de La Tremouille’ mehed tõmbusid tagasi majja ja jõudsid uksed vaevalt vaenlaste ees sulgeda. Haavatu oli otsekohe majja kantud ja nagu me juba ütlesime, viibis väga raskes seisukorras.
Musketäride ja nende liitlaste seas oli ärevus haripunktil ja arutati juba, kas mitte de La Trémouille’ maja põlema pista, et sellega tema teenrite jultumust karistada, sest nood olid söandanud kuninglikele musketäridele kallale tungida. Keegi oli sellise ettepaneku teinud ja see võeti vaimustusega vastu. Õnneks lõi kell üksteist. D’Artagnanile ja ta sõpradele meenus audients ja kuna neil hakkas kahju, kui nad nii heast naljast ilma peaks jääma, siis õnnestus neil lõpuks palavaid päid jahutada. Rahulduti sellega, et loobiti maja uksi kividega. Uksed aga püsisid kindlalt ja lõpuks sai kõigil isu täis. Pealegi olid ettevõtmise eestvedajad juba hetke eest lahkunud ja sammusid de Tréville’i maja poole. De Tréville oli juba kallaletungist teada saanud ja ootas neid.
“Silmapilk Louvre’isse! Me ei tohi hetkegi kaotada.” ütles härra de Tréville. “Proovime enne kardinali kuninga juurde jõuda. Jutustame talle loo nii, nagu oleks see eilse vahejuhtumi järg, ja mõlemad lähevad läbi ühe eest.”
Nelja noormehe saatel sammus de Tréville Louvre’i poole. Musketäride kapteni suureks üllatuseks teatati aga talle, et kuningas on läinud Saint-Germaini
Sportlik mäng reketitega.