Kolm musketäri. Alexandre Dumas

      “Nad on all, teie kõrgus. Kui lubate, La Chesnaye läheb ja käsib neil üles tulla.”

      “Ja-jaa, tulgu otsekohe. Kell saab kaheksa, kell üheksa ootan ma külalist. Härra hertsog, te võite minna, kuid tulge mind kindlasti jälle vaatama. Astuge sisse, Tréville!”

      Hertsog kummardas ja väljus. Sel hetkel, kui ta ukse avas, ilmusid La Chesnaye juhtimisel ülemisele trepiotsale kolm musketäri ja d’Artagnan.

      “Tulge, tulge, mu vaprad mehed,” ütles kuningas, “pean teiega tõrelema.”

      Musketärid lähenesid ja kummardasid. D’Artagnan tuli nende järel.

      “Pagana pihta! Te lõite neljakesi kahe päeva jooksul seitse Tema Eminentsi kaardiväelast rivist välja!” jätkas kuningas. “See läheb liiale, mu härrad. Kui asi nii edasi kestab, on Tema Eminents sunnitud iga kolme nädala tagant oma väeosa koosseisu uuendama ja mina pean kogu karmusega ediktidest kinni pidama. Kui oleks tegemist ühe juhusega, poleks mul selle vastu midagi. Aga kahe päevaga seitse, ma kordan, seda on juba liiga palju.”

      “Teie kõrgus, Tema Majesteet näeb, kui väga nad kurvastavad ja kuidas nad kahetsedes vabandust tulid paluma.”

      “Kurvastavad ja kahetsevad! Hm!” sõnas kuningas. “Ma ei usalda küünevõrdki nende silmakirjalikku ilmet, eriti selle gaskoonlase nägu. Tulge siia, härra!”

      D’Artagnan, kes mõistis, et need sõnad olid määratud temale, astus meeltheitva ilmega lähemale.

      “Kuulge! Miks te ütlesite mulle, et see oli noormees? See on ju laps, härra de Tréville, tõeline laps! Siis tema andiski Jussacile selle hirmsa hoobi?”

      “Ja kaks suurepärast mõõgahoopi Bernajoux’le.”

      “Kas tõesti?”

      “Kõnelemata sellest, et kui ta poleks mind Bicarat’ käest päästnud, ei langeks mulle kindlasti osaks au praegusel hetkel Teie Majesteedile alandlikult lugupidamist avaldada,” ütles Athos.

      “Härra de Tréville, see bearnlane on ju tõeline kurat, oh sa sarviline saatan! kui kasutada minu isa, kadunud kuninga sõnu. Selle ameti juures muutub palju kuubi auklikuks ja murdub palju mõõku. Aga gaskoonlased on ikka veel vaesed, eks ole?”

      “Teie kõrgus, pean ütlema, et pole veel leitud kullalademeid nende mägedes, kuigi Jumal võlgneb niisuguse ime vastutasuks selle eest, kuidas gaskoonlased teie kuningast isa taotlusi toetasid.”

      “Sellega tahetakse muidugi öelda, et gaskoonlased on ka minu kuningaks teinud, eks ole, Tréville, sest ma olen oma isa poeg? Olgu pealegi, ma ei eita seda. La Chesnaye, minge tuhnige mu taskutes ja vaadake, ehk leiate nelikümmend pistooli. Ja kui te need leiate, siis tooge minu kätte. Ja nüüd, noormees, kõnelge ausalt, kuidas see juhtus.”

      D’Artagnan jutustas üksikasjaliselt eilsest seiklusest: kuidas ta ei saanud magada rõõmu pärast, et saab näha Tema Majesteeti; kuidas ta seepärast tuli kolm tundi enne audientsi sõprade juurde; kuidas nad olid koos mänguplatsile läinud; kuidas Bernajoux oli teda pilganud ta kartuse pärast saada palliga vastu nägu; kuidas Bernajoux pilkamise eest peaaegu eluga oleks maksnud ning kuidas härra de La Tremouille, kes milleski süüdi polnud, pidi peaaegu majast ilma jääma.

      “Kõik oli nii,” sosistas kuningas. “Jah, just nii kandis ka hertsog mulle asjast ette. Vaene kardinal! Kahe päevaga seitse meest, ja pealegi kõige kallimad. Aga sellest on küllalt, mu härra, pidage meeles! Aitab! Te maksite kätte Férou tänava sündmuse eest ja veel rohkemgi. Te peate rahul olema.”

      “Kui Teie Majesteet on rahul, oleme ka meie,” vastas Tréville.

      “Jah, ma olen rahul,” lisas kuningas, võttis pihutäie kuldraha La Chesnaye käest ja andis selle d’Artagnanile. “See on tõendiks minu rahulolust,” ütles ta.

      Tol ajal ei olnud veel moes uhkusemõisted, mis kehtivad tänapäeval. Aadlik võttis kuninga käest raha vastu ja ei tundnud end vähimalgi määral alandatuna. Nii pistis ka d’Artagnan nelikümmend pistooli häbenemata tasku ja tänas Tema Majesteeti südamest.

      “Kell on juba pool üheksa,” sõnas kuningas pilku seinakellale heites. “Te võite minna, sest kell üheksa, nagu ma ütlesin, pean kedagi vastu võtma. Tänan teid truuduse eest, mu härrad. Ma võin teie truudusele loota ka tulevikus, kas pole nii?”

      “Oo, teie kõrgus!” hüüdsid neli kaaslast justkui ühest suust. “Me laseme end Teie Majesteedi pärast kas või tükkideks raiuda.”

      “Hästi, hästi, aga jääge parem siiski terveks. See on rohkem väärt ja saate olla mulle ka kasulikumad. Tréville,” lisas kuningas sosinal sel ajal, kui noormehed lahkusid, “kuna teil musketäride juures vaba kohta ei ole ja me pealegi otsustasime, et sellesse väeossa astumiseks peab eelnema õpiaeg, siis saatke see noormees oma õemehe härra des Essarts’i kaardiväelaste kompaniisse. Oh, pagan võtaks, Tréville, ma rõõmustan kardinali grimassi üle: ta on kindlasti maruvihane, see jätab mind aga ükskõikseks. Mul on õigus nii toimida.”

      Kuningas viipas hüvastijätuks käega, Tréville väljus ja läks musketäride juurde, kes parajasti d’Artagnaniga neljakümmend pistooli jagasid.

      Tema Majesteedi ennustus läks täide. Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta viha kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde. See kõik ei takistanud aga kuningat temale maailma lahkeimat nägu näitamast ja teda nähes igakord mesimagusalt küsimast:

      “Mu härra, kuidas käib teie ustavate vaeste meeste Bernajoux’ ja Jussaci käsi?”

      VII

      MUSKETÄRIDE MAJAPIDAMINE

      Kui d’Artagnan oli lahkunud Louvre’ist ja küsinud sõpradelt nõu, mida teha oma osaga neljakümnest pistoolist, soovitas Athos korraldada Männikäbi kõrtsis tubli söömaaeg, Porthos andis nõu võtta teener, Aramis aga soovitas muretseda seisusekohane armuke.

      Sööming toimus veel samal päeval ja teener serveeris laua juures. Söögi oli tellinud Athos, teenri muretsenud Porthos. Teener oli pikardlane, kelle kuulus musketär oli palganud samal päeval La Tournelle’i sillal, kus viimane vette sülitamise ja sellest tekkivate ringide vaatlemisega aega veetis.

      Porthos arvas, et mainitud tegevus andis tunnistust järelemõtlikust ning vaatlevast loomusest, ja tõi mehe muude soovitusteta endaga kaasa. Aadliku tähtis ilme, kelle teenistusse ta uskus olevat astunud, veetles Planchet’d – nii oli pikardlase nimi. Ta oli aga veidi pettunud, kui nägi, et koha oli juba ära võtnud Mousquetoni-nimeline ametivend, ja kui Porthos talle teatas, et tema iseendast küllaltki suur majapidamine kahte teenrit ei vaja ning et tal tuleb d’Artagnani teenistusse astuda. Siiski, kui ta isanda lõunasöögi juures teenis ja nägi teda maksmisel pihutäit kuldraha taskust võtmas, arvas ta, et tema õnn on nüüd saabunud, ja tänas taevast, et on niisuguse kröösuse otsa sattunud. Selle veendumuse juures püsis ta kuni pidusöögi lõpuni, mille riismetega ta tegi tasa oma kauaaegse paastumise. Õhtul isanda voodit korraldades varisesid aga Planchet’ õhulossid kokku. Korteris, mis koosnes ees- ja magamistoast, oli üksainus voodi. Planchet heitis magama eestuppa d’Artagnani voodilt võetud tekile, ning tollel tuli edaspidi ilma tekita läbi ajada.

      Athosel oli omakorda eriliselt väljaõpetatud teener, nimega Grimaud. Ta oli väga vaikne, see väärikas isand. Iseendast mõista on jutt Athosest. Juba viis-kuus aastat, kui ta elas tihedaimas sõpruses kaaslaste Porthose ja Aramisega, mäletavad need teda sageli naeratamas, mitte iialgi aga naermas. Ta kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida pidas vajalikuks ja ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. Fakte esitas ta ilma kõrvalepisoodideta.

      Kuigi Athos oli vaevalt kolmekümneaastane ja paistis silma nii keha- kui ka vaimuilu poolest, ei teadnud keegi, et tal oleks olnud armukest. Ta ei kõnelnud iialgi naistest, ent ta ei takistanud teisi oma juuresolekul