Kolm musketäri. Alexandre Dumas
kuuletuma. Ta kõneles teenriga ainult erakordsel juhul.
Grimaud, kes kartis oma isandat nagu tuld, aga siiski oli temasse sügavalt kiindunud ja austas tema teravat mõistust, arvas nii mõnigi kord, et on hästi aru saanud oma isanda soovist, ja tormas käsku täitma, kuid toimis sealjuures otse vastu isanda tahtmist. Siis kehitas Athos õlgu ja nüpeldas Grimaud’d, ise seejuures vihastamata. Niisugustel päevadel rääkis ta natukene.
Porthos, nagu me võisime juba näha, oli iseloomu poolest Athose vastand. Ta ei kõnelnud mitte üksnes palju, vaid ka valjusti. Tema õigustuseks peab ütlema, et ta ei omistanud mingit tähelepanu sellele, kas teda kuulati või mitte. Ta kõneles rääkimismõnu ja enese kuulamise naudingu pärast. Ta rääkis kõigest, välja arvatud teadusest, viidates seejuures – tema oma sõnade – juba lapsepõlves juurdunud vihale teadlaste vastu. Ta oli vähem esinduslik kui Athos ja enda alaväärsuse tunnetamine oli ta alguses sageli muutnud ülekohtuseks aadliku vastu, keda ta hiilgava riietusega üle trumbata püüdis. Kuid ainuüksi lihtsa musketärimantli, peahoiaku ja kõnnakuga võitis Athos endale kuuluva koha, jättes tagaplaanile toretseva Porthose. Porthos leidis lohutust kiitlemises, täites härra de Tréville’i maja eestoa ja Louvre’i vahimaja juttudega oma hiilgavast edust naiste juures, Athos ei kõnelnud aga sellest iialgi. Praegusel momendil, olles jõudnud ametiaadlike juurest sõjameeste aadliseisuse juurde, advokaadiprouast parunessini, ei olnud jutt millestki vähemast kui välismaisest printsessist, kes olevat temast väga sisse võetud.
Vana kõnekäänd ütleb: “Kuidas isand, nõnda teener!” Asugem siis Athose teenri juurest Porthose teenri juurde, Grimaud’ juurest Mousquetoni juurde.
Mousqueton oli normandlane, kelle rahuarmastava nime Boniface oli ta isand vahetanud hoopis kõlavama – Mousquetoni vastu. Ta oli hakanud Porthose teenriks tingimusel, et saab tasuks ainult riietuse ja korteri, kuid need pidid olema hiilgavad. Lisaks nõudis ta kaks tundi päevas vaba aega, et pühenduda tegevusele, mis pidi rahuldama ta muud vajadused. Porthos oli tingimustega nõus: asi sobis suurepäraselt. Ta laskis õmmelda Mousquetonile oma vanadest riietest ja mantlitest kuued ning tänu väga osavale rätsepale, kes need hilbud ümberpööramisega uueks muutis – ja kelle naist kahtlustati selles, et ta tahab Porthost oma aristokraatlikest harjumustest loobuma sundida – nägi Mousqueton oma isanda kõrval üsna esinduslik välja.
Mis puutub Aramisesse, siis tema iseloomu oleme juba piisavalt kirjeldanud, pealegi, nagu ta kaaslastegi juures, võime me tema iseloomu kujunemist kõrvalt jälgida. Tema teenri nimi oli Bazin. Oma isanda lootuse tõttu astuda ühel päeval vaimulikku seisusesse kandis Bazin alati musta riietust, nagu on sobiv vaimuliku teenrile. Ta oli leebe, rahulik, veidi rasvunud kolmekümne viie kuni neljakümneaastane berriilane, kes isanda antud vaba aega kasutas vagade raamatute lugemiseks ning oskas hädakorral tagasihoidliku, kuid suurepärase lõuna valmistada. Kuid kõige ülejäänu suhtes oli Bazin pime, tumm, kurt ja tema truuduses võis kindel olla.
Nüüd, kus me vähemalt pealiskaudselt tunneme nii isandaid kui ka teenreid, asugem vaatlema kortereid, kus igaüks elas.
Athos elas Férou tänaval, paari sammu kaugusel Luxembourg’i lossist. Korter koosnes kahest väikesest korralikust möbleeritud toast üürimajas, mille veel noor ja tõepoolest kaunis perenaine talle asjatult silma tegi. Selle tagasihoidliku korteri seintel paistsid siin-seal silma üksikud jäljed möödunud hiilgusest: seal oli näiteks rikkalikult damaskitud terasest mõõk, mis kuju järgi otsustades pidi pärinema François I ajast ja mille kalliskividega inkrusteeritud käepide üksi võis oma kakssada pistooli väärt olla. Ometi, isegi kõige suuremas hädas ei nõustunud Athos seda pantima või müüma. Porthos oli kaua seda mõõka ihaldanud, ta oli valmis loovutama selle eest kümme aastat oma elust.
Kord, kui Porthosel oli kohtumine ühe hertsoginnaga, tahtis ta seda Athoselt laenata. Sõna lausumata tühjendas Athos oma taskud, korjas kokku kõik kalliskivid, kukrud, paelad ning kuldketid ja pakkus neid Porthosele, öeldes: “Mõõk aga on needitud seinale ja seda ei võeta sealt maha enne, kui mõõga isand korterist lahkub.” Peale mõõga kaunistas tuba portree, mis kujutas Henri III aegset väga elegantselt riietatud aadlikku, Püha Vaimu orden rinnal. Portreel oli midagi ühist Athose näojoontega: teatav perekondlik sarnasus, mis lubas oletada, et see suursugune aadlik, kuningliku ordu kavaler, oli üks Athose esivanematest.
Lõpuks oli kaminal suurepärane nikerdatud kastike, mis kandis samasugust vappi kui mõõk ning portree ja mis ülejäänud asjade seas oma peenusega teravalt silma paistis. Kastikese võtit kandis Athos alati kaasas. Ühel päeval oli ta selle avanud Porthose juuresolekul, kes võis siis kindlaks teha, et kastike sisaldas ainult kirju ja pabereid: kahtlemata armastuskirjad ja perekonnapaberid.
Porthos elas Vieux-Colombier’ tänaval avaras ja pealtnäha uhkes korteris. Iga kord, kui Porthos mõne sõbra saatel korteri akendest möödus, kus alati ühe akna juures seisis paraadlivreesse riietatud Mousqueton, tõstis ta käe ja ütles: “Siin ma elan.” Kunagi ei olnud aga Porthos kodus, iialgi ei kutsunud ta kedagi sisse ja ükski inimene ei võinud kujutleda, missuguseid tõelisi rikkusi see hiilgav fassaad varjas.
Aramis elas buduaarist, söögitoast ja magamistoast koosnevas väikeses korteris. Magamistoa aknad – tuba asus esimesel korrusel nagu korteri ülejäänud ruumidki – avanesid värskesse rohelusse uppunud väikesesse varjulisse aiakesse, kuhu ei saanud tungida naabri pilk.
Kuidas elas d’Artagnan, see on meil juba teada ja me tegime tutvust ka tema teenri isand Planchet’ga.
D’Artagnan, kes oli loomult väga uudishimulik, nagu on seda muide üldse inimesed, kellel on intrigaani kalduvusi, püüdis iga hinna eest teada saada, kes on õieti Athos, Porthos ja Aramis. Sõjameeste nimede taha varjas iga noormees oma aadlikunime, eriti Athos, kelles juba ljöö kauguselt võis tunda suursugust aadlikku. Nii pöördus d’Artagnan Porthose poole, et saada andmeid Athose ja Aramise kohta, ja Aramise poole, et tundma õppida Porthost.
Kahjuks ei teadnud ka Porthos oma vaikiva kaaslase elust rohkem kui ainult kuulujuttude järgi. Räägiti, et ta oli armuasjades suure õnnetuse läbi elanud ja et hirmus reetmine oli igaveseks mürgitanud selle ülla mehe elu. Milles see reetmine seisnes? Seda ei teadnud keegi.
Porthose elu – välja arvatud tema tõeline nimi, mida nagu ta kaaslastegi nimesid teadis ainult härra de Tréville – oli kerge mõista. Et ta oli tühine ja lobisemishimuline, võis temast läbi näha otsekui kristallist. Uurijat oleks võinud eksitada vaid see, kui ta oleks uskunud kõike, mis ta enesest rääkis.
Kuigi näis, et Aramisel ei ole saladusi, oli ta ometi väga salapärane nooruk. Harva vastas ta küsimustele, mis esitati teiste kohta, ja põikles kavalalt kõrvale neist, mis puudutasid teda ennast. Ühel päeval, kui d’Artagnan oli tema käest Porthose kohta lähemaid üksikasju pärinud ja saanud kuulda kuulujutust musketäri hiilgavast edust ühe printsessi juures, tahtis d’Artagnan teada, kuidas on lood kaasvestleja enese armuseiklustega, ja küsis:
“Ja teie ise, kulla kaaslane, teie, kes te teiste parunessidest, krahvitaridest ja printsessidest küll kõnelete?”
“Lubage,” katkestas teda Aramis, “ma rääkisin neist ainult seepärast, et Porthos nende kaunite lugudega ise minu juuresolekul on kiidelnud. Aga uskuge mind, kallis härra d’Artagnan, kui ma oleksin seda mõnest teisest allikast kuulnud, või kui Porthos oleks selle mulle usaldanud, siis ei leiaks te teist nii diskreetset pihiisa kui mina.”
“Selles ma ei kahtle,” jätkas d’Artagnan, “aga mulle näib, et ka teie ise olete üsna lähedalt tuttav vappidega, mida tõendab toosama tikitud taskurätt, tänu millele oli mul au teiega tutvuda.”
Sel korral ei vihastanud Aramis sugugi, vaid vastas kõige tagasihoidlikumal ilmel mahedalt:
“Ärge unustage, mu armas, et ma tahan hakata vaimulikuks ja seepärast põgenen kõigi ilmlike lõbude eest. Taskurätt, mida te nägite, ei olnud mulle kingitud, vaid üks sõber unustas selle minu juurde. Ma pidin selle peitma, et mitte teda kompromiteerida – teda ja daami, keda ta armastab. Mina isiklikult järgin selles asjas targa Athose eeskuju – tal ei ole samuti armukest nagu minulgi.”
“Miks, kuradi pärast! Te ei ole ju preester, vaid musketär.”
“Musketär