Kolm musketäri. Alexandre Dumas
võta kedagi vastu. Õhtul tuli de Tréville sel ajal, kui kuningas mängis kaarte. Kuningas võitis, ja kuna Tema Majesteet oli väga kitsi, siis oli ta suurepärases tujus. Sellepärast hüüdis ta juba kaugelt, märgates de Tréville’i:
“Tulge aga siia, härra kapten, tulge aga tulge, ma tahan teiega tõrelda. Kas te teate, et Tema Eminents kaebas teie musketäride peale ja on veel praegugi ärritusest haige. Ah, need teie musketärid, need kiidukuked, nad on ju lausa kõrilõikajad!”
“Mitte sugugi, teie kõrgus,” vastas de Tréville, kes nägi esimesest pilgust, missuguse pöörde asi võtab, “otse vastupidi, nad on head inimesed, vagad nagu tallekesed, kellel on vaid üksainus soov, uskuge mind: tõmmata mõõk tupest ainult Teie Majesteedi teenimiseks. Aga mis parata, kui kardinali kaardiväelased vahetpidamata tüli norivad? Juba oma väeosa au pärast on noormehed sunnitud võitlema.”
“Pidage, härra de Tréville!” hüüdis kuningas. “Pidage! Võiks arvata, et jutt on mõnest ususeltsist! Tõesti, mu kallis kapten, ma võtaksin teilt heameelega ära teie kaptenitunnistuse ja annaksin selle preili Chemerault’le, kelle ma kloostriülemaks lubasin määrata. Ärge aga arvake, et ma teid niiviisi sõnapealt usun. Mind nimetatakse Louis Õiglaseks, härra de Tréville, ja kohe saame näha…”
“Just sellepärast, et ma teie õiglustunnet usaldan, teie kõrgus, ootan ma rahulikult ja kannatlikult, mida Teie Majesteet suvatseb teha.”
“Kannatust, härra,” vastas kuningas, “ma ei lase teid kaua oodata.”
Tõepoolest, õnn pöördus ja kuna kuningas hakkas kaotama seda, mis ta enne oli võitnud, siis oli ta rõõmus, kui leidis ettekäände – antagu meile andeks kaardimängijate väljendus, mille päritolu, peame tunnistama, on meile teadmata – , et mängida Karl Suurt3. Mõne hetke möödudes kuningas tõusis ja pani taskusse tema ees laual olnud raha, millest suurem osa oli võidetud.
“La Vieuville, tulge minu asemele,” ütles kuningas, “mul on härra de Tréville’iga tähtis jutt. Ah jaa… mul oli seal kaheksakümmend luidoori: pange välja niisama palju, et kaotajad ei nuriseks. Õiglus eelkõige!”
Siis pöördus ta de Tréville’i poole, sammus temaga aknaorva juurde ja jätkas:
“Või nii, härra, teie ütlete siis, et Tema Eminentsi kaardiväelased norisid musketäridega tüli?”
“Just nii, teie kõrgus, nagu alati.”
“Kuidas see siis õieti juhtus, kõnelge. Te teate ju, kallis kapten, et kohtunik peab mõlemad pooled ära kuulama.”
“Jumal! Kõik oli nii lihtne ja loomulik. Kolm minu parimat sõdurit, keda Teie Majesteet nime järgi tunneb, kelle ustavust ta rohkem kui ühel korral on hinnanud, kes kogu hingega on andunud kohusetäitmisele, võin seda Teie Majesteedile kinnitada, ühesõnaga, kolm minu parimat sõdurit, härrad Athos, Porthos ja Aramis olid jalutamas ühe noore gaskoonlasega, keda ma neile samal hommikul olin soovitanud. Nad pidid minema Saint-Germaini, arvan ma, ja kohtumiskohaks olid nad määranud Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri, kus neid tulid segama härrad de Jussac, Cahusac, Bicarat ja veel kaks kaardiväelast, kellel nii hulgakesi koos oli kindlasti kavatsus kuninglikku edikti rikkuda.”
“Ah või nii oli asi! Te panete mind mõtlema,” ütles kuningas, “muidugi läksid nad ise sinna võitlema.”
“Ma ei süüdista neid, teie kõrgus, aga arvaku Tema Majesteet ise, mis teevad viis relvastatud inimest nii üksildases paigas, nagu on seda karmeliitide kloostri ümbrus.”
“Jah, teil on õigus, Tréville, teil on õigus.”
”Kui nad märkasid musketäre, muutsid nad oma kavatsust, unustasid omavahelise viha ühise vihavaenu tõttu musketäride vastu. Teie Majesteedil on ju teada, et musketärid, kes on ustavad kuningale, ja ainult kuningale, on loomulikult kardinali kaardiväelaste vaenlased.”
“Ja-jaa, Tréville,” sõnas kuningas nukralt. “Uskuge mind, nii kurb on vaadata, et Prantsusmaal on kaks parteid, et kuningriigil on kaks pead. Aga ükskord see lõpeb, Tréville, ükskord see lõpeb. Te ütlete siis, et kaardiväelased norisid musketäridega tüli?”
“Ma ütlesin, et arvatavasti juhtus kõik nii, aga ma ei või selle eest pead anda, teie kõrgus. Te teate, kui raske on tõde jalule seada, kui sul pole niisugust suurepärast vaistu, mille tõttu Louis XIII Õiglaseks kutsutakse…”
“Teil on õigus, Tréville. Kuid teie musketärid ei olnud seal üksi. Nendega oli kaasas keegi poisike?”
“Jah, teie kõrgus, ja pealegi oli üks haavatud, seega kolm musketäri, neist üks haavatu, ei pannud mitte üksnes vastu viiele kõige kardetavamale kardinali kaardiväelasele, vaid lõid koguni neli meest rivist välja.”
“See oli ju võit!” hüüdis kuningas, “täielik võit!”
“Jah, teie kõrgus, niisama täielik võit kui Cé sillal.”
“Neli meest, neist üks haavatud ja üks poisike, ütlesite te?”
“Vaevalt nooruk, kes käitus antud olukorras nii suurepäraselt, et julgeksin võtta endale vabaduse teda Teie Majesteedile soovitada.”
“Kuidas on ta nimi?”
“D’Artagnan, teie kõrgus. Ta on ühe minu vana sõbra poeg, selle mehe poeg, kes koos kuninga, teie isaga, tegi läbi kuulsusrikka partisanisõja.”
“Ja te ütlete, et see noormees käitus vapralt? Jutustage, Tréville, te teate, ma armastan sõja- ja lahingulugusid.”
Kuningas Louis XIII asetas käe puusa ja keerutas uhkelt vurre.
“Teie kõrgus,” jätkas de Tréville, “nagu ma juba ütlesin, on härra d’Artagnan veel peaaegu laps ja kuna tal pole au kuuluda musketäride hulka, oli ta erariietes. Kui härra kardinali kaardiväelased nägid, kui noor ta oli ja et ta pealegi ei kuulunud musketäride väeossa, soovitasid nad temal lahkuda, enne kui nad ründama asusid.”
“Noh, näete nüüd, Tréville,” katkestas teda kuningas, “ikkagi ründasid nemad.”
“Õigus, õigus, selles ei ole enam mingit kahtlust. Niisiis nad käskisid tal lahkuda. Noormees aga vastas, et ta on hingelt musketär ning piiritult ustav Tema Majesteedile ja jääb seepärast härrade musketäride juurde.”
“Tubli noormees!” sosistas kuningas.
“Ta jäi tõepoolest nende juurde. D’Artagnani isikus on Tema Majesteet saanud endale kindla võitleja, sest just tema andis hirmsa mõõgahoobi Jussacile, mis kardinalil hinge nii täis ajas.”
“Kas tema siis haavas Jussaci?” hüüdis kuningas. “See laps! Tréville, see on võimatu.”
“See on tõsi, nagu mul on au Teie Majesteedile teatada.”
“Jussac on ometi kuningriigi esimesi vehklejaid.”
“Mis parata, teie kõrgus. Ta leidis endale väärilise vastase.”
“Tréville, ma tahan näha seda noormeest, tahan teda näha. Ja kui tema heaks saab midagi teha, siis ka teeme.”
“Millal suvatseb Tema Majesteet teda vastu võtta?”
“Homme kell kaksteist.”
“Kas ma toon ta üksi siia?”
“Ei, tooge kõik neli. Tahan neid kõiki korraga tänada. Ustavad inimesed on haruldased, Tréville, ustavust tuleb hüvitada.” “Kell kaksteist oleme Louvre’is, teie kõrgus.”
“Sisenege kõrvaluksest, Tréville, kõrvaluksest. Kardinalil ei ole vaja teada…”
“Jah, teie kõrgus.”
“Te mõistate mind, Tréville, edikt on ikkagi edikt. Kahevõitlused on rangelt keelatud.”
“Sellel kokkupõrkel, teie kõrgus, ei olnud midagi ühist kahevõitlusega, see oli kaklus. Tõestuseks on asjaolu, et viis kardinali kaardiväelast ründasid kolme minu musketäri ja härra
Väljend selle kohta, kui ei anta revašivõimalust.