Kolm musketäri. Alexandre Dumas
d’Artagnanile noogutades, “nii ei kõnele kaugeltki rumal inimene, ja kindlasti on need õilsa inimese sõnad. Härra, teiesugused mehed meeldivad mulle, ja ma näen, et kui üks meist teist ei tapa, siis pakub vestlus teiega mulle hiljem tõelist lõbu. Palun teid, ootame need härrad siiski ära, mul on aega küllalt ja nii on ka korrektsem. Ahaa, üks neist ongi juba siin.”
Tõepoolest, hiiglaslik Porthos ilmus Vaugirard’i tänava lõpus nähtavale.
“Mis!” hüüatas d’Artagnan, “kas teie üks sekundant on härra Porthos?”
“Seda küll. On teil midagi selle vastu?”
“Ei, mitte kõige vähematki.”
“Ja seal on mu teine sekundant.”
D’Artagnan pöördus sinnapoole, kuhu Athos osutas ja tundis ära Aramise.
“Mis!” imestas ta veel enam, “teie teine sekundant on härra Aramis!”
“Kahtlemata! Kas teie siis ei tea, et meid ei nähta iialgi üksinda? Et meid nii musketäride kui ka kaardiväelaste seas, nii õukonnas kui ka linnas Athoseks, Porthoseks ja Aramiseks ehk kolmeks lahutamatuks nimetatakse? Ent kuna te tulite Dax’ist või Pau’st…”
“Tarbes’ist,” vastas d’Artagnan.
“Siis on teil lubatud seda pisiasja mitte teada,” ütles Athos.
“Ausõna,” ütles d’Artagnan, “teil on tabavad hüüdnimed, mu härrad, ja juhul kui kuuldus minu seiklusest peaks levima, kinnitaks see vähemalt seda, et teie liit ei ole rajatud iseloomude erinevusele.”
Vahepeal oli Porthos lähenenud ja tervitas käeviipega Athost, siis pöördus ta d’Artagnani poole ja seisatas jahmunult.
Ütleme möödaminnes, et Porthos oli mõõgarihma vahetanud ja mantli ära võtnud.
“Ohoo! Mis see siis tähendab?” küsis Porthos.
“Sellesama härraga ongi mul duell,” ütles Athos, käega d’Artagnani poole viibates ja ühtlasi nagu Porthost tervitades.
“Ka mina võitlen temaga,” ütles Porthos.
“Kuid alles kell üks,” vastas d’Artagnan.
“Ja ka mina võitlen selle härraga,” ütles Aramis võitlusväljale jõudes.
“Ent alles kell kaks,” sõnas d’Artagnan samasuguse rahuga.
“Mis põhjusel sa temaga võitled, Athos?”
“Ma päriselt ei teagi, ta tegi mu õlale haiget. Aga sina, Porthos?”
“Võitlen sellepärast, et ma võitlen,” vastas Porthos punastades.
Kõike tähele panev Athos märkas gaskoonlase huulil peent muiet.
“Me vaidlesime riietusküsimuste üle,” ütles noormees.
“Ja sina, Aramis?” küsis Athos.
“Mina võitlen usuküsimuste pärast,” vastas Aramis, andes d’Artagnanile märku, et see hoiaks saladuses duelli põhjuse.
Athos nägi jälle muiet d’Artagnani huulil.
“Kas tõesti?”
“Jah, oli üks lõik „Pühas Augustinuses”, milles meie arvamused lahku läksid,” ütles gaskoonlane.
“Ilmselt tark mees,” pomises Athos endamisi.
“Nüüd, mu härrad, kus te olete kõik kokku kogunenud, lubage, et ma teie ees vabandan.”
Sõna juures “vabandan” tõmbus Athose laup pilve, põlglik naeratus libises Porthose huulile ja Aramis raputas vastuseks pead.
”Te ei mõista mind, härrad.” ütles d’Artagnan pead tõstes. Ta näol mängles sel hetkel päikesekiir, mis kuldas üle ta peened ja julged näojooned. “Ma palun teilt vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind tappa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse väärtust teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks. Niisiis, härrad, kordan ma teile, ma palun vabandust, aga ainult selle eest… ja nüüd, tähelepanu!” Neid sõnu lausudes tõmbas d’Artagnan mõõga rüütellikult tupest.
Veri tõusis d’Artagnanile pähe. Sel hetkel oli ta valmis haarama mõõka kõikide kuningriigi musketäride vastu, nii nagu ta seda praegu tegi Athose, Porthose ja Aramise vastu.
Kell oli veerand üks. Päike paistis seniidist ja kõrvetas ägedalt duellikohaks valitud maa-ala.
“Ilm on väga palav,” ütles Athos oma mõõka haarates, “aga siiski ei saa ma kuube ära võtta, sest just praegu tundsin, et haav jookseb verd. Ma kardan häirida härrat sellega, et näitan talle verd, mida ta ise pole voolama pannud.”
“Tõepoolest, mu härra,” vastas d’Artagnan, “kinnitan teile, et nii vapra aadlimehe vere voolamist näen ma alati suure kahetsusega, olgu see siis valatud kas minu või mõne teise poolt. Seepärast võitlen ma kuues nagu teiegi.”
“Hüva, hüva,” ütles Porthos, “aitab juba viisakustest. Ärge unustage, ka meie ootame oma järjekorda.”
“Kui te kõnelete nii sündsusetult, siis te kõnelete ainult enda nimel, Porthos,” katkestas teda Aramis. “Mina leian, et härrad vahetasid mõtteid nii, nagu on kahele aadlikule sobiv.”
“Teie käsutuses,” ütles Athos kohale asudes.
“Ootasin ainult teie korraldust,” vastas d’Artagnan ja ristas mõõga.
Vaevalt jõudsid aga rapiirid kokkupõrkel kõliseda, kui kloostri nurga tagant ilmus salk Tema Eminentsi kaardiväelasi härra de Jussaci juhtimisel.
“Kardinali kaardiväelased!” karjatasid Porthos ja Aramis justkui ühest suust. “Mõõk tuppe, härrad! Mõõk tuppe!”
Aga oli juba hilja. Kahte võitlejat oli nähtud poosis, mis ei lubanud kahelda nende kavatsustes.
“Hei!” hüüdis de Jussac nendele lähenedes ja oma meestele märku andes, et nood talle järgneksid. “Hei! Musketärid!
Ma näen, siin peetakse duelli? Ja milleks siis edikte välja antakse?”
“Küll te olete suuremeelsed, härrad kaardiväelased,” vastas Athos raevukalt, sest de Jussac oli üks üleeilsetest kallaletungijatest. “Kinnitan teile, et kui meie näeme teid võitlemas, hoidume hoolega teid selles takistamast. Laske siis ka meid toimida oma heaksarvamise järgi ja saate end ka ilma vaevata lõbustada.”
“Härrad, pean teile kahetsusega teatama, et see on võimatu,” vastas de Jussac. “Kohustused eelkõige. Palun pange mõõgad tuppe ja tulge meiega!”
“Härra,” ütles Aramis, ahvides järele de Jussaci, “suurima heameelega võtaksime vastu teie lahke kutse, kui see oleneks ainult meist. Kahjuks on see aga võimatu: härra de Tréville keelas meil selle ära. Minge aga oma teed, see on parim, mida võite teha.”
Pilge ajas Jussaci marru.
“Kui te ei kuula meie käsku, siis me ründame,” hüüdis Jussac.
“Neid on viis,” ütles Athos poolsosinal, “meid aga ainult kolm; me saame veel kord lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni palge ette enam ei ilmu!”
Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, liginesid Athos, Porthos ja Aramis üksteisele.
Sellest ainsast hetkest piisas d’Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. Võitlemine tähendas seaduserikkumist, see tähendas peaga riskeerimist, see tähendas korrapealt ministri, kuningast võimsama isiku vaenlaseks muutumist. Noormeesmõistissedakõike, kuidtemakiitusekspeameütlema – ta ei kõhelnud hetkegi. Pöördudes Athose ja ta sõprade poole, lausus d’Artagnan:
“Härrad,