Kolm musketäri. Alexandre Dumas
tähtsam maailmas.”
Härra de Tréville oli äärmiselt üllatunud. Selline läbinägelikkus ja avameelsus äratasid temas küll imetlust, kuid ei hajutanud aga täielikult tema kahtlusi – mida võimsam oli noormehe üleolek teistest omaealistest, seda enam oli põhjust kartuseks, kui ta temas eksis. Kõigest hoolimata surus ta d’Artagnani kätt, öeldes:
“Olete aus noormees, aga praegu ei saa ma teie heaks rohkem teha, kui ma äsja lubasin. Minu maja on teile alati avatud. Tulevikus võite te igal ajal minu juurde tulla ja kui haarate kinni igast võimalusest, siis saavutate arvatavasti seda, mida soovite.”
“Härra,” ütles d’Artagnan, “te siis ootate, et selle au vääriline oleksin. Olge mureta,” lisas ta gaskoonlase familiaarsusega, “teil ei tule kaua oodata.”
“Oodake ometi,” ütles härra de Tréville teda tagasi hoides, “ma lubasin ju teile Akadeemia direktori jaoks soovituskirja kaasa anda. Kas olete liiga uhke, et seda minu käest vastu võtta, mu noor aadlik?”
“Ei, härra,” ütles d’Artagnan, “ma luban, et selle kirjaga ei juhtu sama mis eelmisega. Vannun, et hoian seda nii hoolikalt, et see jõuab sihtkohta, ning häda mehele, kes seda mult varastama tuleks!”
Härra de Tréville muigas sellise hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma aknaorva, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja kirjutama. Samal ajal d’Artagnan, kellel polnud midagi targemat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi ja jälgis, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid.
Härra de Tréville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d’Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi härra de Tréville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale hüppas, kabineti ukse poole tormas ja kisendas:
“Ah sa vanakurat! Seekord ta mu käest ei pääse!”
“Kes nimelt?” küsis härra de Tréville.
“Tema! Varas!” vastas d’Artagnan. “Ah sa reetur!”
Ja d’Artagnan kadus.
“Püstihull!” pomises härra de Tréville. “Kui see minemajooksmine ei ole ehk ainult osav manööver, sest ta nägi, et ei õnnestunud mind lõksu meelitada,” lisas ta juurde.
IV
ATHOSE ÕLG, PORTHOSE MÕÕGARIHM JA ARAMISE TASKURÄTT
Maruvihane d’Artagnan kargas kolme hüppega läbi eestoa, sööstis trepile, kust ta tahtis alla tormata, võttes neli astet korraga, kui ta äkki kiirustamistuhinas põrkas vastu musketäri, kes kõrvalukse kaudu härra de Tréville’i juurest väljus, ja lõi talle peaga vastu õlga, nii et musketär valust karjatas või õigemini ulgus.
“Vabandage,” ütles d’Artagnan ja püüdis edasi tormata, “vabandage, aga mul on väga kiire.”
Vaevalt jõudis ta esimesest trepist alla, kui raudne käsi haaras tal õlarihmast ja peatas ta.
“Või teil on kiire!” kisendas musketär, kes oli kahvatu nagu surilina. “Sel ettekäändel lööte mind ja ütlete “vabandage” ning arvate, et sellega on asi korras? Kaugeltki mitte, noormees. Kuna te juhtusite pealt kuulama, kuidas härra de Tréville kõneles meiega täna veidi ülbelt, siis arvate endal nüüd õiguse olevat kohelda meid niisamuti nagu tema? Muutke oma arvamust, vennas, teie ei ole härra de Tréville.”
“Uskuge mind,” sõnas d’Artagnan, tundes ära Athose, kes oli koju minemas pärast seda, kui arst oli teda sidunud, “uskuge, ma ei teinud seda meelega, ja kuna ma ei teinud seda meelega, siis vabandasin. Mulle tundub, et sellest piisab. Kordan veelgi, kuigi pean seda täiesti ülearuseks – ausõna, mul on kiire, väga kiire. Laske mind ometi lahti, ma palun teid, laske mul minna, kuhu vaja.”
“Härra,” ütles Athos teda lahti lastes, “te olete ebaviisakas. On näha, et olete pärit kuskilt kolkast.”
D’Artagnan oli juba kolmest-neljast trepiastmest alla tormanud, kuid Athose märkus peatas ta järsult.
“Tuhat ja tuline, härra,” ütles ta, “see ei puutu teisse, kust kolkast ma tulen, aga ma hoiatan teid: pole teie asi mulle häid kombeid õpetada!”
“Võib-olla siiski,” vastas Athos.
“Ah, kui mul ometi poleks nii kiire!” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ei peaks ühte inimest taga ajama…”
“Härra Kiirustaja, minu leidmiseks pole teil joosta vaja.”
“Palun, öelge koht!”
“Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri juures.”
“Mis kell?”
“Keskpäeva paiku.”
“Väga hea, olen keskpäeva paiku seal.”
“Juhul kui lasete mind oodata, raiun teil kell veerand üks jooksu pealt kõrvad peast.”
“Hästi!” karjus talle d’Artagnan, “olen kohal kümme minutit enne kahtteist.”
Ja ta tormas minema, nagu oleks tal vanakuri kannul, lootes veel kätte saada tundmatut, kes aeglaselt kõndides ei võinud veel väga kaugele jõudnud olla.
Välisukse juures ajas Porthos vahisõduriga juttu. Mõlema vestleja vahel oli parajasti niipalju ruumi, et inimene läbi mahtus. D’Artagnan, arvates, et sellest ruumist jätkub temalegi, sööstis edasi, et noolena nende kahe vahelt läbi pääseda. D’Artagnan aga ei arvestanud tuulega. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka mantlit ja d’Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et mantlihõlmast lahti lasta, tiris ta seda enda poole, nii et d’Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis end täielikult mantlisametisse.
D’Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades mantlist välja pugeda, kuigi ta midagi ei näinud. Kõige rohkem kartis ta, et vigastab seda suurepärast, meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma.
Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes endale üleni kuldset mõõgarihma muretseda ei saanud, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd sai täiesti selgeks ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.
“Kirevase päralt!” kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d’Artagnanist, kes tal seljas kohmitses. “Te olete püstiogaraks läinud, et sel moel inimestele otsa tormate!”
“Vabandust,” ütles d’Artagnan, ilmudes hiiglase õla alt uuesti nähtavale, “aga mul on väga kiire, ma ajan ühte inimest taga ja…”
“Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?” küsis Porthos.
“Ei,” vastas d’Artagnan nagu nõelatult, “ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi seda, mida teised ei näe.”
Kas Porthos taipas või ei, igatahes andis ta oma vihale vaba voli.
“Härra,” ütles ta, “ma hoiatan teid, te saate veel naha peale, kui te ennast niiviisi vastu musketäre nühite.”
“Naha peale, mu härra,” kordas d’Artagnan, “kas see pole liiga rängalt öeldud?”
“Just paras sõna mehelt, kes on harjunud vaenlasega rinnutsi seisma.”
“Tulise pihta! Küll ma juba tean, miks te oma seljatagust kellelegi ei näita.”
Ja oma teravmeelitsemisega väga rahul, eemaldus noormees täiest kõrist naerdes.
Porthos vahutas vihast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta d’Artagnanile kallale