Kolm musketäri. Alexandre Dumas
ka omalt poolt sõnakese jutuajamisse poetada. “See oleks väga hirmus, sest rõuged rikuksid kindlasti ta näo.”
“Rõuged! Kenasti luuletate, Porthos! Rõuged tema vanuses? Ei, seda mitte! … Kindlasti sai ta haavata, võib-olla on ta isegi tapetud. Ah! Kui ma vaid teaksin! … Neetud! Ma ei taha, et niiviisi mööda urkaid kolatakse, härrad musketärid, ei taha, et laskutakse tänavakaklustesse ja haaratakse mõõgad tänavanurkadel. Lõpuks ma ei soovi, et te ennast härra kardinali kaardiväelaste naerualuseks teeksite, nende naerualuseks, kes on tublid, rahulikud ja osavad mehed ja kes ei satu iialgi niisugusesse olukorda, et neid peaks arreteerima. Pealegi nemad ei laseks ennast arreteerida. Selles olen ma kindel. Nad pigem langevad, kui sammugi taganevad. Ennast päästa, jalga lasta, põgeneda – sellega saavad hakkama ainult kuninglikud musketärid!”
Porthos ja Aramis värisesid vihast. Nad oleksid heameelega härra de Tréville’i kägistanud, kui nad poleks südamepõhjas tundnud, et ainult suur armastus nende vastu sundis teda niiviisi kõnelema. Nad trampisid vaibal, hammustasid huuled verele ja pigistasid kõigest jõust mõõgapidet. Nagu ütlesime, kuuldi eestoas, kui kutsuti Athost, Porthost ja Aramist, kusjuures de Tréville’i hääletoonist võis aimata, et ta oli maruvihane. Kümme seinavaiba juurde kallutatud uudishimulikku pead kahvatasid vihast, sest nende vastu ust surutud kõrvad ei kaotanud kõneldust silpigi ja nende suud kordasid kapteni solvavaid sõnu kogu eestoa rahvale. Ühe hetke jooksul lõi kihama kogu maja – kabinetiuksest kuni välisukseni.
“Noh, küll on lugu! Kuninglikud musketärid lasevad ennast arreteerida härra kardinali kaardiväelastel!” jätkas de Tréville, sõnu ükshaaval hakkides ja neid otsekui pistodaga kuulajaile rinda torgates, sest südamepõhjas oli ta niisama vihane kui tema sõduridki. “Ennekuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast arreteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma lähen otsekohe Louvre’isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta kardinali kaardiväkke leitnandiks ja kui ta keeldub, siis – tuhat ja tuline! – hakkan ma preestriks.”
Nende sõnade peale paisus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja teotusi. “Kuradid”, “saatanad” ja „sarvikud” lendlesid õhus. D’Artagnan otsis seinavaipa, mille taga varju leida, ja tundis vastupandamatut soovi laua alla pugeda.
“Kuulake siis, kapten!” hüüdis Porthos enesevalitsust kaotades. “Meid oli tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime mõõgad haarata, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli sama hästi kui surnud. Te tunnete ju Athost, kapten! Kaks korda püüdis ta tõusta ja kaks korda langes ta maha. Siiski ei andnud me alla. Oh ei! Meid viidi väevõimuga kaasa. Teel õnnestus meil põgeneda. Nad arvasid, et Athos on surnud ja jätsid ta rahulikult võitlusväljale lamama, arvates, et tema kaasavedamine ei tasu vaeva. Nii oli see lugu. Kurat võtaks, kapten! Kõiki lahinguid ei saa ometi võita. Suur Pompeius kaotas Pharsalose lahingu ja kuningas François I, kes oli üsna palju väärt, nagu ma kuulnud olen, kaotas siiski Pavia lahingu.”
“Ja minul on au teile teatada, et ma ühe vastase tema enese mõõgaga surmasin,” ütles Aramis, “sest minu mõõk purunes esimesel kokkupõrkel… Tapsin või torkasin surnuks, härra, kumb teile just enam meeldib.”
“Seda ma ei teadnud,” sõnas de Tréville pisut leebemalt. “Nagu ma näen, on härra kardinal pisut liialdanud.”
“Taeva pärast, härra!” jätkas Aramis, nähes, et kapteni meeleolu muutub leebemaks, ja ta söandas palvega välja tulla. “Jumala pärast, härra, ja ärge kellelegi rääkige, et Athos on haavatud. Ta oleks meeleheitel, kui see kuninga kõrvu ulatuks. Ja kuna haav on väga tõsine, sest mõõk läbistas õla ja tungis rinda, ning on karta…”
Samal hetkel lükati portjäär kõrvale ja nähtavale ilmus õilis ning ilus, kuid hirmuäratavalt kahvatu nägu.
“Athos!” karjatasid mõlemad musketärid.
“Athos!” kordas härra de Tréville.
“Te kutsusite mind, härra,” ütles Athos musketäride kaptenile nõrga, kuid täiesti rahuliku häälega, “nagu mulle teatasid kaaslased, küsisite te minu järele ja ma kiirustasin, et olla teie käsutuses. Siin ma olen, härra, mida te soovite?”
Nende sõnadega astus laitmatult riietatud musketär, mõõgarihm vööl, kindlal sammul kabinetti. Südamepõhjani sellest vaprusetõendist liigutatud, tormas härra de Tréville tema juurde.
“Ma just ütlesin neile härradele,” lisas ta, “et ma keelan musketäridel asjata oma elu kaalule panna, sest vaprad mehed on kuninga juures väga hinnas ja kuningas teab, et tema musketärid on kõige vapramad mehed maailmas. Andke mulle oma käsi, Athos!”
Ära ootamata uustulnuka vastust sellele poolehoiuavaldusele, haaras härra de Tréville Athose parema käe ja surus seda kogu jõuga, märkamata, et Athos, vaatamata tugevale enesevalitsusele, valust võpatas ja veelgi kahvatumaks muutus, ehkki see näis olevat võimatu.
Kabinetiuks jäi irvakile, sest kuigi Athose haavatasaamist hoiti saladuses, oli see üldiselt teada ja tema ilmumine tekitas suurt sensatsiooni. Kapteni viimaseid sõnu võttis vastu rahulolukõmin ja kaks või kolm pead ilmus vaimustusetuhinas portjääride vahele. Kahtlemata tahtis härra de Tréville etiketireeglite rikkumise eest teravate sõnadega noomima hakata, kui ta äkki tundis Athose kätt oma peos krampi kiskuvat. Ta vaatas Athosele otsa ja nägi, et too on minestusse langemas. Athos, kes püüdis kõigest väest valu maha suruda, ei suutnud enam vastu pidada ja langes otsekui surnult parketile.
“Arsti!” kisendas härra de Tréville. “Tooge minu arst või kuninga ihuarst! Tooge parim arst, põrgu päralt! Või muidu mu vapper Athos sureb.”
Härra de Tréville’i hüüdmise peale tormasid kõik kabinetti, hakkasid haavatu ümber sagima, ja musketäride kapten ei mõelnudki enam kellegi ees ust sulgeda. Kogu see segadus oleks aga olnud asjatu, kui nõutud arst poleks olnud samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt, et musketär kantaks kõrvaltuppa. Härra de Tréville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele, kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks.
Nüüd muutus härra de Tréville’i kabinet, tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks. Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandusid ning kirusid ja saatsid kuradile kardinali ning tema kaardiväelasi.
Hetke pärast tulid Porthos ja Aramis tagasi, arst ja härra de Tréville olid jäänud haavatu juurde.
Lõpuks ilmus ka härra de Tréville oma kabinetti tagasi. Haavatu oli teadvusele tulnud; arst teatas, et sõpradel pole põhjust musketäri seisukorra üle rahutust tunda, tema nõrkus oli puhtal kujul verekaotusest tingitud.
Siis andis musketäride kapten käega märku ja kõik lahkusid, välja arvatud d’Artagnan, kes ei olnud unustanud, et ta tuli audientsile, ja oli tänu oma gaskoonlase visadusele paigale jäänud.
Kui kõik olid väljunud ja uks sulgunud, pööras härra de Tréville ümber ja nägi, et ta oli jäänud noormehega kahekesi. Asetleidnud sündmus oli ta mõtted kõrvale viinud. Ta küsis, mida kangekaelne külaline soovib. D’Artagnan nimetas oma nime ja härra de Tréville’ile, kellele kõik hetke jooksul meenus, oli pilt kohe selge.
“Vabandage,” lausus ta naeratades, “vabandage, kallis kaasmaalane, ma olin teid täiesti unustanud. Mis parata! Kapten on perekonnaisa, aga tal lasub palju suurem vastutus kui tavalisel perekonnaisal. Sõdurid on suured lapsed, aga kuna ma nõuan, et kuninga, eriti aga härra kardinali käske täidetaks…”
D’Artagnan ei suutnud muiet varjata. Selle naeratuse järgi otsustas härra de Tréville, et tal pole kaugeltki tegemist lolliga, ja kõneainet muutes asus ta asja juurde:
“Ma armastasin teie isa väga,” sõnas härra de Tréville. “Mida võin ma teha tema poja heaks? Ent tehkem kiiresti, ma pole oma aja peremees.”
“Härra,” lausus d’Artagnan, “ma