Kolm musketäri. Alexandre Dumas
Alguses teatas kuningas, et ta ei lähe, aga siiski ei suutnud ta jahilõbule vastu panna ja lahkus pärast lõunasööki.”
“Kas kuningas kardinali nägi?” küsis härra de Tréville.
“Tõenäoliselt küll,” vastas kammerteener, “sest hommikul nägin ma hobuseid Tema Eminentsi tõlla ees. Ma küsisin, kuhu minnakse, ja sain vastuseks: “Saint-Germaini”.”
“Meist on ette jõutud,” ütles härra de Tréville. “Härrad, ma näen kuningat õhtul. Teile aga soovitan ma tema silma alla mitte ilmuda.”
Nõuanne oli üliarukas, eriti kuna seda andis mees, kes kuningat väga hästi tundis. Neli noorukit ei püüdnudki talle vastu vaielda. Härra de Tréville soovitas neil kõigil koju minna ja jääda temalt teateid ootama.
Oma majja tagasi jõudes otsustas härra de Tréville, et tuleb esimesena kaebus esitada. Ta saatis teenri härra de La Trémouille’ juurde kirjaga, milles palus enda juurest välja visata kardinali kaardiväelane ja karistada oma inimesi jultumuse eest musketäridele kallale tungida. Härra de La Trémouille aga, kes asjast teada oli saanud Bernajoux’ sugulase, tallipoisi kaudu, laskis talle vastuseks teatada, et ei härra de Tréville ega tema musketärid ei peaks kaebama, vaid vastupidi, kaebama peab tema, kelle mehi musketärid olid rünnanud ja kes olid tahtnud tema maja põlema süüdata. Kuna vaidlus kahe senjööri vahel oleks võinud veel kaua kesta, sest mõlemad oleksid kindlasti oma arvamuse juurde jäänud, leidis härra de Tréville väljapääsu, mis pidi arusaamatuse lõpetama: ta otsustas ise härra de La Trémouille’d külastada.
Härra de Tréville läkski kohe tema majja ja palus endast teatada.
Mõlemad senjöörid kummardasid viisakalt, sest kuigi nad ei olnud sõbrad, pidasid nad vähemalt teineteisest lugu. Mõlemad olid õilsad inimesed ja aumehed. Kuna de La Trémouille oli protestant ja ilmus harva õukonda, siis ei kuulunud ta ühtegi parteisse ja suhtus inimestesse üldiselt eelarvamusteta. Seekord võttis ta Tréville’i vastu küll viisakalt, kuid jahedamalt kui tavaliselt.
“Härra,” ütles de Tréville, “me mõlemad oleme arvamusel, et meil kummalgi on põhjust teise peale kaevata. Ma tulin ise siia, et püüda ühiselt asjasse selgust tuua.”
“Heameelega,” vastas de La Trémouille. “Pean teile aga ütlema, et olen hästi informeeritud. Kogu süü lasub teie musketäridel.”
“Härra, te olete liiga õiglane ja arukas selleks, et keelduda vastu võtmast ettepanekut, mille ma teile teen,” ütles de Tréville.
“Ma kuulan teid, härra.”
“Kuidas tunneb ennast teie tallipoisi sugulane härra Bernajoux?”
“Väga halvasti, härra. Peale käsivarde saadud mõõgahoobi, mis pole kuigi ohtlik, on teine hoop läbistanud kopsu, mis on nii kardetav, et arst ei anna peaaegu mingit lootust.”
“Kas haavatu on teadvuse juures?”
“Täiesti.”
“Kas ta rääkida saab?”
“Raskustega, aga siiski saab.”
“Härra, lähme tema juurde. Vannutame teda tõtt rääkima Jumala nimel, kes ta võib-olla peatselt enda juurde kutsub. Võtan ta kohtunikuks ta enda asjas ja ma usun, mis ta räägib.”
Härra de La Trémouille jäi hetkeks mõttesse. Kuna aga oli raske teha arukamat ettepanekut, võttis ta selle vastu.
Mõlemad läksid alla tuppa, kus lamas haavatu. Bernajoux, nähes sisse astuvat kahte üllast isandat, kes teda vaatama tulid, püüdis end voodis üles ajada, oli aga liiga nõrk ja langes jõuetuna peaaegu teadvusetult voodile tagasi.
Härra de La Trémouille ligines haavatule ja andis talle nuusksoola hingata, mis tõi ta uuesti teadvusele. Härra de Tréville palus härra de La Trémouille’l ise haiget küsitleda, sest ta ei tahtnud, et teda võidaks süüdistada haige mõjutamises.
Juhtuski nii, nagu härra de Tréville oli arvanud. Elu ja surma piiril kõikudes ei tulnud Bernajoux’le hetkekski mõttesse tõde varjata. Ta jutustas kahele isandale kõik täpselt nii, nagu oli olnud.
Ja seda oli härra de Tréville soovinudki. Ta soovis Bernajoux’le peatset paranemist, jättis jumalaga härra de La Tremouille’ga, tuli tagasi koju ja laskis neljale sõbrale otsekohe teatada, et ootab neid lõunasöögile.
Härra de Tréville’i juurde kogunes suursugune seltskond, muuseas kõik kardinali vastased. Seega on arusaadav, et vestlus keerles kogu lõunasöögi vältel kahe lüüasaamise ümber, mis oli tabanud Tema Eminentsi kaardiväelasi. Kuna d’Artagnan oli olnud mõlemal korral päevakangelane, langes temale kogu õnnitlustesadu. Athos, Porthos ja Aramis nõustusid sellega meeleldi – ja seda mitte ainult heade sõpradena, vaid ka inimestena, keda sageli on kiitustega üle külvatud ja kes seekord võisid kogu au d’Artagnanile jätta.
Kella kuue paiku teatas härra de Tréville, et on aeg minna Louvre’isse. Kuna Tema Majesteedi poolt määratud audientsiaeg oli läbi, siis ei läinud ta kõrvalukse kaudu, vaid ootas nelja noormehega vastuvõturuumis. Kuningas polnud veel jahilt tagasi jõudnud. Õukondlaste hulka sulanud noormehed said oodata vaevalt pool tundi, kui avanesid kõik uksed ja teatati Tema Majesteedi saabumisest.
Selle teate peale tundis d’Artagnan, kuidas värin käis läbi kogu keha. Tõenäoliselt pidi saabuv hetk otsustama tema edaspidise elukäigu. Seepärast kiindusid ta silmad hirmunult uksele, kust pidi sisse astuma kuningas.
Louis XIII ilmus. Ta sammus kõige ees. Ta oli veel jahirõivastuses, üleni tolmune, säärsaapad jalas ja piits käes. Esimesest pilgust mõistis d’Artagnan, et kuningas oli väga vihane.
Kuigi Tema Majesteedi halb tuju oli ilmne, ei takistanud see õukondlasi tema möödumisel spaleeri moodustamast: kuninglikes vastuvõtutubades eelistatakse saada pigem vihase pilgu osaliseks, kui hoopis tähele panemata jääda. Kolm musketäri ei kõhelnud ja astusid sammu ettepoole. D’Artagnan seevastu puges nende selja taha. Vaatamata sellele, et kuningas Athost ja Aramist isiklikult tundis, möödus ta neile pilku heitmata, neid kõnetamata, otsekui poleks ta neid iialgi varem näinud. Kui kuninga silmad hetkeks härra de Tréville’il peatusid, kannatas too kuninga pilgu niisuguse kindlusega välja, et kuningas pidi silmad ära pöörama. Seejärel, ikka veel omaette pomisedes, siirdus Tema Majesteet oma ruumidesse.
“Asi on halb,” ütles Athos naeratades, “sedakorda me veel ordukavalerideks ei saa.”
“Oodake mind kümme minutit,” ütles härra de Tréville, “ja kui ma selle aja jooksul tagasi ei tule, siis minge minu juurde. Kauem pole mõtet oodata.”
Neli noormeest ootasid kümme minutit, veerand tundi, kakskümmend minutit. Kui nad nägid, et härra de Tréville ei tule, lahkusid nad tuleviku pärast muret tundes.
Härra de Tréville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. Sellegipoolest küsis de Tréville ülirahulikult, kuidas Tema Majesteet ennast tunneb.
“Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas kuningas, “mul on igav.”
Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: “Härra see ja see, tundkem koos igavust.”
“Kuidas? Teie Majesteedil on igav!” ütles härra de Tréville. “Kas te ei ole siis täna jahilõbu nautinud?”
“Tõesti suurepärane lõbu, mu härra! Vannun oma hingeõnnistuse juures, kõik käib alla. Ei tea, kas jahiloomad ei jäta enam jälgi või pole koertel nina. Me ajame üles seitsmeaastase põdra, jälitame kuus tundi ja kui saak on peaaegu käes, kui Saint-Simon tõstab juba võidupuhumiseks sarve, siis äkki pöördub kogu koertekari ümber ja tormab mingit üheaastast põtra taga ajama. Te näete, ma pean loobuma ajujahist niisamuti, nagu ma pistrikujahist loobusin. Oh, härra de Tréville, ma olen õnnetu kuningas. Mul oli järel veel üksainus jahipistrik, ja üleeile kärvas seegi.”
“Tõepoolest,