Kolm musketäri. Alexandre Dumas
ei jäta mind minutikski rahule. Ta räägib Hispaaniast, räägib Austriast, räägib Inglismaast. Ah, muide, kuna jutt on härra kardinalist, siis pean teile ütlema, et ma ei ole teiega rahul, härra de Tréville.”
De Tréville oli oodanud, millal kuningas sellega lagedale tuleb. Ta tundis kuningat küllalt kaua ja mõistis, et kõik need kaebused olid ainult eelmänguks, enese ülesärritamine, et julgust koguda. Lõpuks jõudis ta välja sinna, kuhu oli tahtnud jõuda.
“Millega oli mul õnnetus Teie Majesteedi pahameel ära teenida?” küsis härra de Tréville sügavaimat imestust teeseldes.
“Kas te siis nii täidate oma kohust, mu härra?” jätkas kuningas, ilma et oleks otseselt vastanud härra de Tréville’i küsimusele. “Kas ma selleks nimetasin teid musketäride kapteniks, et teie mehed võiksid tappa inimese, kogu kvartali ärevusse ajada ja lõpuks Pariisile tule otsa pista. Teie aga ei räägi sellest sõnagi. Muidugi, ma ilmselt kiirustan teie süüdistamisega, sest kahtlemata olete korrarikkujad juba trellide taha pistnud ja tulite mulle teatama, et nende üle on juba kohut mõistetud.”
“Teie kõrgus,” vastas härra de Tréville rahulikult, “vastuoksa, ma tulin paluma, et kohut mõistaksite teie.”
“Kelle üle siis?” hüüdis kuningas.
“Laimajate üle,” vastas härra de Tréville.
“Soo! Vaat kus alles uudis!” sõnas kuningas. “Kas te tahate öelda, et teie kolm neetud musketäri, Athos, Porthos, Aramis, ja see bearni nooruk ei karanudki nagu meeletud vaese Bernajoux’ kallale ja ei kohelnud teda nii, et ta praegu on tõenäoliselt teise ilma rändamas? Kas te tahate öelda, et nad ei piiranud hertsog de La Trémouille’ maja? Et nad ei tahtnud seda põlema panna? Sõja ajal poleks see küll suurem õnnetus olnud, sest maja on ju hugenottide pesa. Rahuajal aga annab see halba eeskuju. Öelge, kas te tahate kõike seda eitada?”
“Kes jutustas teile selle ilusa loo, teie kõrgus?” küsis härra de Tréville rahulikult.
“Kes jutustas? Ja kes peaks see olema, kui mitte too, kes valvab siis, kui mina magan, kes töötab siis, kui mina lõbutsen, kes juhib kõike nii kuningriigis kui ka väljaspool kuningriiki, nii Prantsusmaal kui ka Euroopas.”
“Tema Majesteet kõneleb kahtlemata Jumalast,” sõnas härra de Tréville. “Ma ei tea kedagi peale Jumala, kes võiks nii palju Tema Majesteedist kõrgemal seista.”
“Ei, härra. Ma kõnelen riigi tugisambast, oma ainukesest teenrist, ainsast sõbrast, härra kardinalist.”
“Teie kõrgus, Tema Eminents ei ole Püha Isa.”
“Mis te sellega mõtlete, härra?”
“Seda, et ainult paavst on ilmeksimatu, tema kardinalide kohta see ei kehti.”
“Te tahate siis öelda, et ta mind petab? Et ta mind reedab? Tähendab, te süüdistate teda. Kõnelge, tunnistage avameelselt, et te teda süüdistate!”
“Ei, teie kõrgus, tahan öelda, et ta eksib. Tahan öelda, et teda on halvasti informeeritud. Tahan öelda, et ta kiirustas Teie Majesteedi musketäride süüdistamisega, et ta on nende suhtes ebaõiglane ja et ta ei kogunud andmeid usaldusväärsetest allikatest.”
“Hertsog de La Trémouille ise on süüdistuse esitanud. Mis te selle kohta ütlete?”
“Teie kõrgus, ma võiksin vastata, et ta ise on asjast liiga huvitatud, et olla küllalt erapooletu tunnistaja. Kuid ma olen kaugel sellest. Tunnen hertsogit kui aumeest ja ma olen nõus sellega, mis tema ütleb. Aga ainult ühel tingimusel, teie kõrgus.”
“Missugusel tingimusel?”
“Et Tema Majesteet laseks ta enda juurde kutsuda, küsitleks teda nelja silma all ja et mina võiksin otsekohe pärast hertsogi lahkumist Tema Majesteediga kohtuda.”
“Või nii!” ütles kuningas. “Ja te nõustute sellega, mida kõneleb härra de La Trémouille?”
“Jah, teie kõrgus.”
“Teie nõustute tema otsusega?”
“Kahtlemata.”
“Ja nõustute ka kahjutasuga, mis ta nõuab?”
“Kindlasti.”
“La Chesnaye! La Chesnaye!” hüüdis kuningas.
Louis XIII ustav kammerteener, kes alati ukse taga seisis, astus sisse.
“La Chesnaye,” ütles kuningas, “saatke otsekohe härra de La Tremouille’ järele. Tahan temaga veel täna õhtul kõnelda.”
“Kas Tema Majesteet annab sõna, et ta ei võta härra de La Tremouille’ ja minu vahel kedagi vastu?”
“Mitte kedagi, aadliku ausõna.”
“Niisiis nägemiseni homme, teie kõrgus.”
“Nägemiseni, härra.”
“Mis kellaajal soovib Tema Majesteet mind näha?”
“Ükskõik mis ajal.”
“Kardan Tema Majesteedi üles äratada, kui liiga vara tulema juhtun.”
“Üles äratada? Nagu ma magaksin. Ma ei maga enam üldse, härra, unelen vaid mõnikord, see on kõik. Tulge nii vara kui soovite, tulge kell seitse. Kuid hoidke alt, kui teie musketärid süüdlasteks jäävad!”
“Kui musketärid on süüdi, teie kõrgus, siis antakse süüdlased Tema Majesteedi kätte. Te võite talitada nendega oma heaksarvamise järgi. Kas Tema Majesteedil on veel soove? Käskige, olen valmis teie korraldusi täitma.”
“Ei, mu härra. Asjata ei nimetata mind Louis Õiglaseks. Niisiis nägemiseni, härra.”
“Jumal kaitsku seni Tema Majesteeti.”
Kuningas magas juba kord vähe, aga härra de Tréville magas veel halvemini. Juba õhtul oli ta lasknud kolmele musketärile ja nende sõbrale teatada, et nad hommikul poole seitsmeks tema juurde tuleksid. Ta võttis nad endaga kaasa, ei tõotanud ega lubanud neile aga midagi. Ka ei varjanud ta, et nende ja isegi tema enese saatus ripub juuksekarva otsas.
Härra de Tréville jättis musketärid kõrvalsissekäigu trepi juurde ootama, et nad juhul, kui kuningas on ikka veel pahane, võiksid märkamatult kaduda. Kui aga kuningas nõustub neid vastu võtma, tarvitses neid ainult kutsuda.
Kui härra de Tréville kuninga ootetuppa astus, leidis ta sealt La Chesnaye, kes teatas, et hertsog de La Trémouille jõudis eile koju liiga hilja, et veel samal õhtul Louvre’isse ilmuda. Hertsog de La Trémouille oli just äsja saabunud ja viibib parajasti kuninga juures.
Härra de Tréville oli selle üle väga rõõmus. Nõnda võis ta kindel olla, et mingi võõras mõju ei saa tungida de La Trémouille’ seletuse ja tema vahele.
Tõepoolest, vaevalt kümne minuti möödudes avanes kuninga kabineti uks ja härra de Tréville nägi sealt väljumas hertsog de La Tremouille’d, kes astus tema juurde ja ütles:
“Härra de Tréville, Tema Majesteet laskis mind kutsuda, et teada saada, mis minu majas eile hommikul juhtus. Ma rääkisin tõtt, see tähendab, et süüdi olid minu mehed ja ma olen valmis teie ees vabandama. Kuna kohtan teid nüüd, siis palun suvatsege vastu võtta minu vabandus ja pidage mind alati oma sõbraks.”
“Härra hertsog,” ütles de Tréville, “uskusin teie aususesse nii kindlalt, et ei soovinud ühtegi teist kaitsjat Tema Majesteedi juures. Ma näen, et ma ei eksinud. Tänan teid selle eest, et Prantsusmaal on veel mehi, kelle kohta võib eksimatult öelda seda, mis mina teie kohta ütlesin.”
“Hästi, hästi!” ütles kuningas, kes kuulas kõiki neid meelitusi uksel seistes. “Tréville, öelge talle ainult, et kui ta tahab olla teie sõber, siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta on jätnud mind hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja saan teda näha ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest selliseid asju ei saa üks kuningas ise ütelda.”
“Tänan,