Kolm musketäri. Alexandre Dumas
neli niisugust meest, neli meest, kes olid üksteise heaks valmis ohverdama kõike rahakotist kuni eluni, neli meest, kes alati üksteist toetasid, kes iialgi ei taganenud, kes saatsid kas koos või üksi täide ühised kavatsused, neli kätt, mis ähvardasid neljas eri suunas või osutasid ühte punkti, pidid kahtlemata – olgu siis salaja või avalikult, kavaluse või jõuga – leidma tee, mis viis eesmärgile, ükskõik kui kaugel või kui hästi varjatud see eesmärk ka ei oleks. D’Artagnani üllatas ainult see, et ta kaaslased polnud sellele üldsegi mõelnud.
D’Artagnan aga mõtles ja pealegi väga tõsiselt. Ta juurdles parajasti küsimuse kallal, kuidas leida sellele ainulaadsele neljakordsele jõule suund, mille abil – ta ei kahelnud selles hetkegi – võiks tõsta maakera paigast, nagu toetuspunkti abil, mida otsis Archimedes, kui äkki tasakesi uksele koputati. D’Artagnan äratas Planchet ja käskis tal ukse avada.
Ärgu lugeja arvaku, et lause “d’Artagnan äratas Planchet” tähendaks seda, et oli öö või et päev polnud veel saabunud. Ei sugugi! Kell lõi parajasti neli. Kahe tunni eest oli Planchet tulnud isanda käest lõunat küsima, kuid isand vastas talle vanasõnaga: “Magajal pole kõht tühi.” Ja Planchet sõi unes.
Sisse astus üsna lihtsa välimusega mees, nähtavasti linnakodanik.
Planchet oleks heameelega magussöögiks jutuajamist pealt kuulanud, kuid kodanik teatas d’Artagnanile, et tal on midagi väga tähtsat ja salajast teatada, ja soovib temaga nelja silma all kõnelda.
D’Artagnan saatis Planchet’ minema ja pakkus külalisele istet.
Valitses hetkeline vaikus, mille jooksul kaks meest teineteist uurivalt silmitsesid, otsekui tahaksid nad kõigepealt natuke tutvust teha. Seejärel d’Artagnan kummardas märgiks, et on valmis kuulama.
“Ma olen kuulnud härra d’Artagnanist kõneldavat kui tublist noormehest,” sõnas kodanik, “ja et seda õigusega räägitakse, otsustasin ma temale oma saladuse usaldada.”
“Rääkige, härra, rääkige,” ütles d’Artagnan, haistes instinktiivselt, et asi tõotab tulu.
Kodanik oli jälle veidi aega vait ja jätkas siis:
“Härra, minu naine, kellel jagub nii tarkust kui ka ilu, on kuninganna juures pesukorraldaja. Varsti saab juba kolm aastat, kui mind temaga abielluma sunniti, vaatamata tema väikesele varandusele, sest kuninganna vedikukandja härra de La Porte on tema ristiisa ja kaitseb teda…”
“Ah nii! Ja edasi?” küsis d’Artagnan.
“Edasi on lugu nii,” jätkas kodanik, “et eile hommikul, kui mu naine töötoast lahkus, rööviti ta ära.”
“Kes teie naise röövis?”
“Härra, ma ei tea päris kindlasti, aga ma kahtlustan ühte inimest.”
“Keda te kahtlustate?”
“Meest, kes teda juba pikemat aega jälitab.”
“Kurat!”
“Härra, pean teile aga ütlema, et minu arvates on kõige selle juures rohkem tegemist poliitika kui armastusega.”
“Rohkem poliitika kui armastusega?” kordas d’Artagnan mõttessevajunult. “Keda te siis kahtlustate?”
“Ma ei tea, kas peaksin teile ütlema, keda ma kahtlustan…”
“Härra, juhin teie tähelepanu sellele, et mina ei küsi teilt midagi. Teie tulite ise minu juurde. Teie ütlesite, et tahate mulle saladust usaldada. Tehke nii, nagu soovite, praegu on veel võimalus taganeda.”
“Jah, härra. Te näite olevat aus noormees ja ma usaldan teid. Ma ei usu, et mu naine võeti kinni tema enda armuasjade pärast, ei, vaid hoopis ühe kõrgema daami armuasjade pärast.”
“Ah nii! Võib-olla siis proua de Bois-Tracy pärast?” küsis d’Artagnan, soovides jätta muljet, et ta on kursis õukonnaasjadega.
“Vaadake kõrgemale, härra, hoopis kõrgemale.”
“Proua d’Aiguilloni pärast?”
“Veel kõrgemale, palju kõrgemale!”
“Siis… kun…” D’Artagnan jäi vait.
“Jah, härra,” vastas hirmunud kodanik vaevaltkuuldavalt.
“Ja kellega…?”
“Kellega siis veel kui mitte hertsog…”
“Hertsog…”
“Jah, härra,” vastas kodanik veelgi enam häält tasandades.
“Aga kuidas te seda kõike teate?”
“Ah kuidas ma tean?”
“Jah, kuidas te teate? Ei mingit poolikut usaldust või… te mõistate?”
“Ma tean seda naise kaudu, oma naise kaudu.”
“Ja kust tema seda teab?”
“Härra de La Porte’i kaudu. Kas ma ei öelnud teile, et mu naine on kuninganna usaldusaluse, härra de La Porte’i ristitütar. Härra de La Porte paigutas ta Tema Majesteedi juurde, et meie kuninga poolt hüljatud, kardinali poolt jälitatud ja kõikide poolt reedetud vaesel kuningannal oleks vähemalt üks inimene, keda ta võiks usaldada.”
“Ahaa! Vaat mis välja tuleb,” ütles d’Artagnan.
“Neli päeva tagasi tuli mu naine koju – muuseas, üks tema tingimus oli, et tal oleks võimalus kaks korda nädalas mind kodus vaatamas käia; ja nagu mul oli juba au teile öelda, et mu naine mind väga armastab – niisiis, mu naine tuli ja usaldas mulle, et kuninganna on praegu väga hirmul.”
“Kas tõesti?”
“Jah, näib, et kardinal jälitab ja kiusab teda rohkem kui kunagi varem. Kardinal ei suuda kuningannale sarabanda lugu andestada. Kas te teate seda sarabanda lugu?”
“Tohoh! Kas ma siis ei tea?” vastas d’Artagnan, kes ei teadnud sellest midagi, kuid tahtis näidata, et on asjaga kursis.
“Siin pole tegemist enam vihaga, vaid kättemaksuga.”
“Tõesti?”
“Ja kuninganna arvab…”
“Mida kuninganna arvab?”
“Ta arvab, et tema nimel on Buckinghami hertsogile kirjutatud.”
“Kuninganna nimel?”
“Jah, et sundida teda Pariisi tulema, ja kui ta juba kord Pariisis on, siis tahetakse teda lõksu meelitada.”
“Kurat! Aga, mu kallis härra, mis on teie naisel kõige sellega pistmist?”
“Tema kiindumus kuningannasse on üldiselt teada ja teda tahetakse kas käskijannast eemaldada või lihtsalt hirmutada, et kuninganna saladusi teada saada, või tahetakse teda hoopiski ära meelitada ja kuninganna järel nuhkima panna.
“See on võimalik,” ütles d’Artagnan, “aga kas te tema röövijat tunnete?”
“Ma arvan, et tunnen.”
“Mis ta nimi on?”
“Seda ma ei tea. Ma tean ainult niipalju, et ta on kardinali käsilane, kes on enese ihu ja hingega temale maha müünud.”
“Kas te olete teda näinud?”
“Jah, ühel päeval mu naine näitas.”
“Kas tema juures on midagi, millest teda võiks ära tunda?”
“Oo, kindlasti. See on suursugune mustajuukseline härra, tõmmu jumega, valgete hammaste, läbitungiva pilgu ja kerge haavaarmiga meelekohal.”
“Haavaarmiga meelekohal!” hüüdis d’Artagnan. “Ja pealegi valged hambad, läbitungiv pilk ning mustad juuksed – tõmmu ja suursugune. See on ju seesama mees, keda ma kohtasin Meung’is.”
“Seesama mees, ütlesite teie?”
“Ja-jaa!