Kolm musketäri. Alexandre Dumas
nuttis palju.
Härra de Tréville soovitas Athosel igal juhul jääda alati ustavaks kuningale ja eriti kuningannale ning palus seda edasi öelda ka oma sõpradele.
D’Artagnan ei tõstnud jalgagi majast välja. Oma toa muutis ta vaatluspostiks. Aknast nägi ta, kuidas tulid inimesed, kes kõik vahistati. Kuna ta oli põrandalauad ja parketitahvlid üles kiskunud ning tema ja alumise ülekuulamistoa vahele jäid ainult laelauad, kuulis ta kõik, mis ülekuulajate ja süüdistatavate vahel toimus.
Ülekuulamine, millele eelnes arreteeritud isiku piinlikult täpne läbiotsimine, kõlas peaaegu alati järgmiselt:
“Kas proua Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule edasiandmiseks?”
“Kas härra Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule edasiandmiseks? Kas üks või teine on teile midagi suusõnal usaldanud?”
D’Artagnan mõtles endamisi, et kui nad midagi teaksid, siis ei küsitleks nad niiviisi. Mida tahtsid nad aga teada? Ilmselt seda, kas Buckinghami hertsog on Pariisis ja kas ta on kohtunud või kohtub veel kuningannaga.
D’Artagnan jäi pidama viimase mõtte juurde, mis tundus tõenäoline pärast kõike seda, mis ta oli kuulnud.
Vahepeal tegutses hiirelõks lakkamatult ja d’Artagnani valvsus ei raugenud.
Järgmisel õhtul pärast õnnetu Bonacieux’ arreteerimist, kui Athos oli just härra de Tréville’i juurde teele asunud, ja kell lõi üheksa ning Planchet, kellel oli ase valmis tegemata, hakkas voodit sättima, kuulsid nad koputust välisuksele. Otsekohe avanes uks ja sulgus siis taas: keegi oli jälle lõksu langenud.
D’Artagnan tormas sinna, kust olid eemaldatud parketitahvlid, heitis kõhuli ja kuulatas.
Peagi kostis karjeid, siis oigeid, mida püüti lämmatada. Ülekuulamisest ei olnud juttugi.
“Kurat!” ütles d’Artagnan endamisi, “mulle tundub, et see on naine: teda otsitakse läbi, ta paneb vastu, tema kallal tarvitatakse vägivalda… nurjatud!”
Vaatamata oma loomupärasele ettevaatlikkusele, pidi d’Artagnan end kõigest väest vaos hoidma, et all toimuvatele sündmustele mitte vahele segada.
“Härra, ma kinnitan teile, olen maja perenaine; ma kinnitan, et olen proua Bonacieux; ma ütlen teile, et kuninganna on minu käskija!” hüüdis õnnetu naine.
“Proua Bonacieux!” sosistas d’Artagnan. “Kas tõesti olen mina see õnnelik, kes leidis naise, keda kõik otsivad?”
“Just teid me ootasime,” laususid ülekuulajad.
Hääl kostis ikka enam ja enam summutatult. Seinapaneelid põntsusid ägedast rüselemisest. Ohver pani vastu, nii nagu üks naine suudab neljale mehele vastu panna.
“Vabandust, härrad, vab…” sosistas hääl. Siis oli kuulda veel ainult ebaselgeid häälitsusi.
“Nad topivad ta suu kinni, nad viivad ta ära!” hüüdis d’Artagnan ja hüppas püsti nagu vedrust visatud. “Minu mõõk! Ah siin see on! Planchet!”
“Härra?”
“Jookse Athose, Porthose ja Aramise juurde. Üks neist kolmest on kindlasti kodus, aga võib-olla on kõik juba tagasi. Võtku relvad ja jooksku siia. Ah, mul tuleb meelde, Athos on härra de Tréville’i juures.”
“Härra, aga kuhu teie lähete? Kuhu te lähete?”
“Ma hüppan aknast alla, jõuan kiiremini,” hüüdis d’Artagnan. “Sina pane põrandalauad tagasi, pühi põrand puhtaks, välju ukse kaudu ja jookse sinna, kuhu käskisin!”
“Oh, härra, härra, te tormate surma!” hädaldas Planchet.
“Ole vait, lollpea,” ütles d’Artagnan. Klammerdudes käega aknaääre külge, laskis ta enese alla teiselt korruselt, mis õnneks ei asunud kõrgel. Ta ei saanud kriimugi.
Ta läks ja koputas otsekohe uksele, ise pomisedes:
“Ma lasen ka ennast hiirelõksu püüda, ja häda kassidele, kes niisuguseid hiiri puutuda julgevad!”
Vaevalt oli haamrikene noormehe käe all kõmisenud, kui kära vaibus, lähenesid sammud ning avanes uks ja paljastatud mõõgaga d’Artagnan kargas isand Bonacieux’ korterisse, mille uks, kahtlemata vedru tõttu, tema selja taga iseenesest kinni langes.
Siis kuulsid kõige lähemad naabrid ja ülejäänud Bonacieux’ õnnetu maja elanikud teravaid karjeid, trampimist, mõõkade kõlinat ja puruneva mööbli praksatusi. Hetke pärast võisid kära peale aknale tormanud inimesed näha, kuidas uks lahti lendas ja neli musta riietatud meest mitte ei väljunud sealt, vaid lendasid minema otsekui ehmunud varesed, jättes põrandale ja lauanurkadele oma tiivasulgi, see tähendab riideräbalaid ja mantlite riismeid.
Peab ütlema, et d’Artagnan osutus suurema vaevata võitjaks, sest ainult üks politseinikest oli relvastatud, ja toogi kaitses ennast ainult moe pärast. On tõsi, et ülejäänud kolm püüdsid toolide, taburettide ja savipottidega noormeest maha lüüa, aga paarkolm gaskoonlase mõõgakriimustust kohutas nad ära. Kümne minutiga said nad lüüa ja d’Artagnan jäi võitlusvälja peremeheks.
Naabrid, kes olid avanud aknad külmaverelisusega, mis sel mässude ja kakluste ajastul oli Pariisi elanikele omane, sulgesid need taas, niipea kui nägid nelja musta meest põgenevat. Vaist ütles neile, et selleks korraks on kõik lõppenud.
Pealegi oli juba hilja ja tol ajal nagu praegugi heideti Luxembourg’i linnaosas vara magama.
Jäänud proua Bonacieux’ga kahekesi, pöördus d’Artagnan tema poole: vaene naine lamas poolminestanult tugitoolis. D’Artagnan heitis talle kiire pilgu.
See oli sarmikas kahekümne viie kuni kahekümne kuue aastane tumedajuukseline, siniste silmadega naine, pisut ülespoole ninaga, suurepäraste hammastega, roosi- ja opaalivärvilise nahaga. Sellega piirdusidki tunnused, mille järgi teda suurilmadaamiks oleks võinud pidada.
Ta käed olid valged, kuid mitte peenekoelised. Ka jalad ei osutanud kõrgele päritolule. Õnneks ei osanud d’Artagnan veel niisuguste üksikasjade vastu huvi tunda.
Sel ajal kui d’Artagnan uuris proua Bonacieux’d ja oli uurimisega jalgadeni jõudnud, märkas ta põrandal peenikest batisttaskurätti, mille ta harjumuse kohaselt üles tõstis. Taskuräti nurgas tundis ta ära nimetähed, mida ta oli näinud taskurätil, mille pärast tema ja Aramis oleksid teineteisel äärepealt kõri läbi lõiganud.
Sest ajast peale umbusaldas d’Artagnan vapiga taskurätte. Nii võttis ta selle maast üles ja pistis sõna lausumata proua Bonacieux’ taskusse.
Sel hetkel tuli proua Bonacieux teadvusele. Ta avas silmad, vaatas hirmunult enda ümber ning nägi, et korter on tühi ja ta on oma vabastajaga kahekesi jäänud. Kohe sirutas ta d’Artagnanile naeratades käed. Proua Bonacieux’l oli maailma veetlevaim naeratus.
“Oh, härra,” ütles ta, “te päästsite mu. Lubage, et ma teid tänan.”
“Proua,” vastas d’Artagnan, “tegin ainult seda, mida iga aadlik oleks minu asemel teinud. Te ei võlgne mulle mingit tänu.”
“Siiski, siiski, härra. Ma loodan teile tõendada, et te ei ole tänamatule teenet osutanud. Aga mida ometi tahtsid minust need mehed, keda ma alguses varasteks pidasin? Ja miks ei ole härra Bonacieux siin?”
“Proua, neid mehi tuleb karta hoopis rohkem kui vargaid, sest need olid härra kardinali nuhid. Teie abikaasa härra Bonacieux ei ole aga sellepärast siin, ei ta arreteeriti eile ja viidi Bastille’sse.”
“Minu mees Bastille’s!” hüüdis proua Bonacieux. “Jumal! Mis ta siis teinud on? Vaene kallis mees, tema on ju süütu nagu laps!”
Midagi naeratusetaolist ilmus ikka veel ehmunud naise näole.
“Te küsite, mis ta teinud on, proua?” ütles d’Artagnan. “Ma