Kolm musketäri. Alexandre Dumas
Maja, kus elas Aramis, asus Cassette’i ja Servandoni tänava vahel.
D’Artagnan oli möödunud Cassette’i tänavast ja tundis juba ära sõbra maja ukse, mis oli mattunud sükomooride ja metsviinapuuväätide tihnikusse, nii et need moodustasid läve kohal laia katuse, kui ta silmas midagi varjutaolist Servandoni tänava poolt tulemas. See midagi oli mässitud mantlisse ja d’Artagnan pidas seda algul meheks. Väikesest kasvust, ebakindlast hoiakust ja kõhklevast sammust tundis ta aga peagi, et tegemist on naisega. Pealegi näis, nagu poleks naine päris kindlalt teadnud, missugust maja otsib, sest ta tõstis aeg-ajalt silmad, et õiget hoonet leida, seisatas, sammus tagasi, tuli jälle uuesti lähemale. See kõditas d’Artagnani uudishimu.
“Kui pakuksin talle abi!” mõtles ta. “Kõnnaku järgi otsustades on see noor naine. Võib-olla on ta ilus? Kindlasti. Kuid naine, kes väljub nii hilisel tunnil kodunt ja kõnnib mööda tänavaid, läheb kindlasti kohtuma oma armsamaga. Neetud! Olla tüliks kohtamise juures – see on halb algus tutvuse sobitamiseks.”
Noor naine kõndis edasi, loendades maju ja aknaid. Tõtt-öelda ei olnud see töö ei aeganõudev ega raske. Selles tänavaosas oli ainult kolm maja ja kaks tänavapoolset akent. Üks oli paviljoni aken Aramise maja vastas ja teine oli Aramise toa aken.
“Pagana pihta!” sõnas endamisi d’Artagnan, kellele meenus teoloogiaõpetlase õetütar. “Pagana pihta! Oleks alles veider, kui see hiline tuvike meie sõbra maja otsiks. Ausõna, asi näib tõesti nii olevat. Noh, mu kallis Aramis, seekord tahan ma asjas lõplikult selgust saada.”
D’Artagnan tegi ennast nii väikeseks kui sai ja hoidis end kivipingi lähedusse tänava kõige pimedamas sopis.
Noor naine sammus edasi: lisaks tema nõtkele kõnnakule, oli ta veel kergelt köhatanud, mis laskis aimata kõlavat nooruslikku häält. D’Artagnan arvas, et köhatus oli kokkulepitud signaaliks.
Kas vastati nüüd köhatuse peale samasuguse signaaliga, mis lõpetas otsija kõhklused, või sai ta ilma võõra abita aru, et oli sihtkohta jõudnud – igatahes lähenes ta otsustavalt Aramise aknaluugile ja koputas konksus sõrmega ühepikkuste vaheaegade järel kolm korda.
“Ikkagi Aramise aken,” sosistas d’Artagnan. “Ah, härra silmakirjateener! Nüüd tean ka mina, kuidas teoloogiat uuritakse.”
Vaevalt oli kolm koputust kõlanud, kui sisemine aken avanes ja valgus tungis läbi luugipragude.
“Ahaa!” ütles pealtkuulaja. “Niisiis mitte ukse, vaid akna kaudu! Külalist oodati. Nüüd avaneb luuk ja daam ronib sisse. Suurepärane!”
D’Artagnani suureks imestuseks aga luuk ei avanenud. Isegi tuli, mis hetkeks läbi luugi oli paistnud, kadus. Kõik vajus uuesti pimedusse.
D’Artagnan mõtles, et ega sellega asi veel ei lõpe, ja jätkas pärani silmi ning kikkis kõrvu jälgimist.
Ta ei eksinud: mõne hetke pärast kostis seestpoolt kaks nõrka koputust.
Noor naine vastas tänavalt üheainsa koputusega ja luuk avanes praokile.
Võib arvata, kui ahnelt d’Artagnan kuulas ja vaatas.
Õnnetuseks oli valgus teise tuppa viidud. Noormehe silmad olid juba pimedusega harjunud. Pealegi öeldakse, et gaskoonlaste nagu kassidegi silmad näevad ka öösiti.
D’Artagnan märkas, kuidas noor naine taskust mingi valge eseme tõmbas ning kiiresti laiali laotas – see näis olevat taskurätik. Ta näitas taskurätiku nurka kaasvestlejale.
D’Artagnanile meenus taskurätik, mis ta proua Bonacieux’ jalge eest oli leidnud ja mis omakorda meenutas Aramise jalge eest leitud rätikut.
Mis pagana tähendus võis ometi olla sel taskurätikul?
Oma peidukohast ei võinud d’Artagnan Aramise nägu näha. Ta ei kahelnud hetkegi, et see on ta sõber, kes kõneleb tänaval seisva daamiga. Uudishimu sai ettevaatusest võitu ja kasutades asjaolu, et käesoleva stseeni asjaosaliste tähelepanu oli täielikult taskurätikule pööratud, lahkus ta peidukohast ja läks välgukiirusel käratult üle tänava ning surus ennast vastu müürinurka, kust tema pilk võis vabalt Aramise korterisse pilku heita.
Sinna jõudes pidi d’Artagnan üllatuse pärast peaaegu karjatama: öise külalise kaasvestleja ei olnud Aramis, vaid keegi naine. D’Artagnan nägi küllalt selleks, et riietest ära tunda naist, kuid liiga vähe selleks, et eraldada tema näojooni.
Samal hetkel tõmbas toas olev naine taskust välja teise taskurätiku ja vahetas selle taskurätiku vastu, mida talle äsja näidati. Seejärel kõnelesid mõlemad naised veel paar sõna. Lõpuks luuk suleti, väljas olev naine pöördus ümber ja möödus mantli kapuutsi alla tõmmates nelja sammu kauguselt d’Artagnanist. Ettevaatusabinõu oli liiga hilja tarvitusele võetud – d’Artagnan oli proua Bonacieux’ ära tundnud.
Proua Bonacieux! See kahtlus tärkas d’Artagnanis juba siis, kui naine oli taskurätiku taskust tõmmanud. Kui vähe tõenäoline oli aga, et proua Bonacieux, kes oli härra de La Porte’i järele saatnud, et viimane teda Louvre’isse saadaks, nüüd, kell pool kaksteist mööda Pariisi tänavaid jookseb, riskeerides lasta ennast teistkordselt röövida. Järelikult toimus see väga tähtsa asja pärast. Ent mis on tähtis kahekümne viie aastasele naisele? Armastus.
Kas ta riskeeris enese või mõne teise inimese pärast? Sellele küsimusele otsis vastust noormees, kelle südant näris armukadedusekurat, otsekui oleks ta juba tegelikult armuke.
Pealegi oli lihtne kindlaks teha, kuhu proua Bonacieux läheb: tuli talle vaid järgneda. See oli niivõrd lihtne, et d’Artagnan seda instinktiivselt, pikemalt kaalumata tegi.
Märgates noormeest, kes eemaldus müüri varjust otsekui kuju nišist, ja kuuldes selja taga sammude müdinat, proua Bonacieux kiljatas ja pistis jooksma.
D’Artagnan jooksis talle järele. Ei olnud raske kinni püüda naist, kes joostes mantlisse takerdus. Seepärast tabas ta proua Bonacieux’ enne, kui see jõudis joosta kolmandiku tänava pikkusest, kuhu ta oli pöördunud. Õnnetu põgeneja jõud oli lõpukorral, ent mitte väsimusest, vaid hirmust: kui d’Artagnan talle käe õlale pani, langes ta põlvili, hüüdes lämbuva häälega:
“Tapke mind, kui tahate, aga teada ei saa te midagi!”
D’Artagnan pani käe talle piha ümber ja tõstis ta üles. Tundes proua Bonacieux’ raskusest, et ta on minestamas, kiirustas d’Artagnan teda rahustama, vandudes talle truudust. Need tõotused ei tähendanud proua Bonacieux’le midagi, sest niisuguseid tõotusi võib anda ka kõige halvema tagamõttega – hääl aga tähendas talle kõik. Häälekõla tundus talle tuttav: ta avas silmad, heitis pilgu teda kohutanud mehele, tundis d’Artagnani ära ja karjatas rõõmust.
“Oh! See olete teie!” hüüdis ta. “Jumal tänatud!”
“Jah, see olen mina, Jumal saatis mind teid valvama,” ütles d’Artagnan.
“Kas te sellepärast mulle järgnesitegi?” küsis koketselt naeratades noor naine, kelle pisut pilkehimuline iseloom sai kartusest võitu kohe, kui oli vaenlases sõbra ära tundnud.
“Ei,” ütles d’Artagnan, “pean tunnistama, et juhus saatis mind teie teele: nägin üht naist sõbra aknale koputamas.”
“Teie sõbra aknale?” katkestas teda proua Bonacieux.
“Muidugi, Aramis on minu parimaid sõpru.”
“Aramis? Kes see on?”
“Jätke juba! Kas tahate öelda, et te ei tunne Aramist?”
“Kuulen seda nime esmakordselt.”
“Te tulite siis sellesse majja esimest korda?”
“Loomulikult.”
“Ja te ei teadnud, et seal elab üks noormees?”
“Ei.”
“Üks musketär?”
“Ei.”
“Te ei tulnudki siis teda otsima?”
“Sellist