Kolm musketäri. Alexandre Dumas

      “Teete mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas. Ärge unustage tänast õhtut, ärge unustage oma lubadust!”

      “Olge mureta, meenutan teile kõike õigel ajal ja õiges kohas. Minge ometi, taeva pärast, minge! Mind oodati täpselt südaööl. Olengi juba hiljaks jäänud.”

      “Ainult viis minutit.”

      “Seda küll, kuid teatud olukorras võib viis minutit tähendada viit sajandit.”

      “Siis, kui armastatakse.”

      “Ja kes teile ütles, et tegu pole armunuga?”

      “Nii et teid ootab mees?” hüüdis d’Artagnan. “Mees!”

      “Kuulge, me vaidlus algab jälle otsast peale,” ütles proua Bonacieux kerge naeratusega, milles tundus pisut kärsitust.

      “Ei, ei, ma lähen, ma lahkun. Usun teid ja ei taha, et te kahtleksite minu kiindumuses, olgu see kiindumus kas või lollus. Elage hästi, proua, elage hästi!”

      Ja otsekui tundes oma jõuetust vabastada käsi, mida ta hoidis, laskis d’Artagnan selle järsult lahti ja eemaldus jooksusammul. Samal ajal koputas proua Bonacieux samal viisil uksele, nagu oli koputanud luugile – kolm aeglast kindla rütmiga koputust. Kui d’Artagnan tänavanurgale jõudis, vaatas ta tagasi: uks oli avanenud, uuesti sulgunud, ja kaupmehe kaunis naine oli kadunud.

      D’Artagnan jätkas oma teed. Ta oli andnud sõna, et ei luura proua Bonacieux’ järele. Isegi kui tema elu oleks olenenud kohast, kuhu läks proua Bonacieux, või isikust, kes teda saatma pidi, oleks d’Artagnan ikkagi koju läinud, nagu ta oli lubanud. Viis minutit hiljem oli ta Fossoyeurs’i tänaval.

      “Vaene Athos, tal pole kõigest sellest aimugi,” sõnas d’Artagnan. “Mind oodates ta jäi kas tukkuma või läks tagasi koju ja märkas, et keegi naine on seal käinud. Naine Athose juures! Aramise juures oli aga kindlasti üks naine,” jätkas ta. “Kõik see on äärmiselt kummaline ja mind huvitab väga, kuidas kogu see lugu lõpeb.”

      “Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas hääl, millest noormees Planchet’ ära tundis. Kogu aeg üksinda valjusti kõneldes nagu inimene, kel on oma mõtetega tegemist, oli ta jõudnud koridori, mille lõpust viis trepp tema tuppa.

      “Kuidas halvasti? Mis sa sellega öelda tahad, lollpea? Mis siis juhtunud on?” küsis d’Artagnan.

      “Igasugused õnnetused.”

      “Missugused?”

      “Kõigepealt arreteeriti härra Athos.”

      “Arreteeriti! Athos arreteeritud! Aga miks?”

      “Ta leiti teie juurest, ilmselt peeti teda teiks.”

      “Kes ta arreteeris?”

      “Politseisalk, kelle kutsusid kohale põgenema aetud musta riietatud mehed.”

      “Miks ta oma nime ei öelnud? Miks ta ei öelnud, et tal selle asjaga vähimatki pistmist ei ole?”

      “Ta hoidus sellest, härra. Otse vastupidi, ta tuli minu juurde ja lausus: “Praegusel hetkel tuleb jätta vabad käed mitte minule, vaid sinu isandale, sest tema teab kõik ja mina ei tea mitte midagi. Nüüd arvatakse, et ta on arreteeritud, see annab talle aega. Kolme päeva pärast ma ütlen, kes olen, ja nad lasevad mu vabaks.”

      “Braavo, Athos! Õilishing!” sosistas d’Artagnan. “See on nii sinu moodi. Aga mida politseinikud tegid?

      “Neli meest viisid Athose kaasa, aga pole teada, kuhu, kas Bastille’sse või Fort-l’Évêque’i; kaks meest jäid koos musta riietatud mehega maha, tuhnisid igal pool ja viisid kaasa kõik paberid. Ülejäänud kaks valvasid sel ajal ukse juures. Lõpuks, kui töö tehtud, läksid nad minema, jättes maha pärani uksed ja tühja maja.”

      “Ja mida tegid Porthos ja Aramis?”

      “Neid ma ei leidnud, nad ei tulnud.”

      “Nad võivad iga hetk tulla. Sa ikka jätsid neile sõna, et ma ootan?”

      “Just nii, härra.”

      “Ära liigu siit sammugi. Kui nad tulevad, teata neile, mis minuga juhtus ja ütle, et nad ootaksid mind Männikäbi kõrtsis. Siin on ohtlik, maja võidakse valvata. Mina ise jooksen härra de Tréville’i juurde, et talle kõigest sellest teatada, ja lähen siis neile kõrtsi järele.”

      “Hästi, härra,” ütles Planchet.

      “Sina jääd siia, ega sa ei karda?” ütles d’Artagnan veel kord tagasi pöördudes, et oma teenrit julgustada.

      “Olge mureta, härra,” ütles Planchet. “Te ei tunne mind veel küllalt. Kui ma kord asja käsile võtan, siis olen ma julge. Peaasi on kättevõtmine, ja pealegi olen ma pikardlane.”

      “Jääb siis nii,” ütles d’Artagnan, “lased ennast pigem tappa, kui lahkud postilt.”

      “Jah, härra, ma olen kõigeks valmis, et teile oma ustavust tõendada.”

      “Tubli,” sõnas endamisi d’Artagnan, “näib, et viis, kuidas olen seda poissi kohelnud, on kandnud head vilja. Vajaduse korral kasutan seda ka tulevikus.”

      Juba pisut väsinuna päevastest käikudest tõttas d’Artagnan jalgadele valu andes Colombier’ tänavale.

      Härra de Tréville ei olnud kodus. Tema kompanii oli Louvre’is vahtkonnas ja ta oli nende juures.

      Kuid härra de Tréville oli vaja kätte saada. Teda tuli tingimata sündmuste käigust informeerida. D’Artagnan otsustas püüda Louvre’isse sisse pääseda. Läbipääsuloaks pidi talle seejuures olema härra des Essarts’i kaardiväelase vorm.

      Ta tõttas mööda Petits-Augustins’i tänavat alla ja sammus edasi piki kaldatänavat, et Pont-Neufini jõuda. Hetkeks tuli tal mõte minna parvega üle jõe, siis aga, kaldale jõudes, pistis ta käe masinlikult taskusse ja märkas, et tal ei ole ülevedajale millegagi maksta.

      Jõudes Guénégaud’ tänava kohale, märkas ta Dauphine’i tänavalt tulevat paari, kelle kõnnak tema tähelepanu äratas.

      Need olid mees ja naine. Naine näis sarnanevat proua Bonacieux’ga, kuna mees oli äravahetamiseni sarnane Aramisega.

      Pealegi kandis naine musta mantlit, mida d’Artagnan oli oma mäletamist mööda näinud Vaugirard’i tänava aknaluugil ja La Harpe’i tänava maja uksel.

      Lisaks kõigele kandis mees musketärivormi.

      Naisel oli mantlikapuuts alla tõmmatud, mees hoidis aga taskurätikut näo ees. Kahekordne ettevaatus näitas, et mõlemad – just nimelt mõlemad – tahtsid jääda tundmatuks.

      Nad astusid sillale. D’Artagnanil