Kolm musketäri. Alexandre Dumas
võiksid tema väikesed silmad näha kõige sügavamatesse südamesoppidesse, “härra Bonacieux, teil on naine?”
“Jah, härra,” vastas kaupmees kogu kehast värisedes ja tundes, et nüüd läheb asi keeruliseks, “see tähendab, mul oli naine.”
“Kuidas oli? Mis te temaga tegite, et teil teda enam ei ole?”
“Ta rööviti minult ära, härra.”
“Ta rööviti teilt!” lausus komissar. “Ah nii!”
Sellest “ah nii”-st tundis Bonacieux, et asi läheb üha keerulisemaks.
“Ta siis rööviti teilt!” kordas komissar. “Ja kas te teate, kes ta röövis?”
“Usutavasti tean.”
“Kes ta on?”
“Uskuge, härra komissar, ma ei või midagi kindlat öelda, ma ainult kahtlustan.”
“Keda te kahtlustate? Noh, vastake avameelselt!”
Härra Bonacieux oli äärmises kimbatuses: kas eitada kõike või tunnistada kõik üles? Kui ta kõike eitab, võidakse arvata, et ta teab liiga palju, et üles tunnistada. Kui ta kõik üles tunnistab, on see tõenduseks tema heast tahtest. Nii otsustaski ta kõik ära rääkida. “Kahtlustan ühte pikka, tõmmu näo, kõrgi ilme ja suursuguse välimusega isandat. Mulle tundus, et ta hiilis meile mitmel korral järele, kui ma oma naist Louvre’i väravas ootasin, et teda koju viia.”
Komissar näis muutuvat natuke rahutuks.
“Mis ta nimi on?”
“Tema nime ma ei tea, aga kui ma teda kunagi kohtaksin, tunneksin ta silmapilk ära, kas või tuhande inimese hulgast, tõesõna.”
Komissari otsaesine tõmbus kipra.
“Kuidas te ütlesite? Te tunnete ta ära tuhande inimese seast?” jätkas komissar.
“See tähendab,” ütles Bonacieux, sest ta nägi, et oli teinud vale sammu, “see tähendab…”
“Te ütlesite, et tunnete ta ära,” lausus komissar. “Hästi, tänaseks aitab. Enne kui jätkame, on vaja kellelegi teatada, et te tunnete oma naise röövijat.”
“Aga ma ei ütelnud ju, et ma teda tunnen!” hüüdis Bonacieux meeleheitel. “Vastupidi, ma ütlesin teile…”
“Viige vang ära!” ütles komissar kahele vahile.
“Kuhu me ta viime?” küsis kohtukirjutaja.
“Kongi.”
“Missugusesse kongi?”
“Ükspuha, esimesse ettejuhtuvasse, peaasi, et riivid hästi peaksid,” vastas komissar ükskõiksusega, mis Bonacieux’le judinad peale ajas.
“Oh seda viletsust küll!” hädaldas Bonacieux. “Õnnetus ripub mu pea kohal. Ilmselt on mu naine hirmsa kuriteo korda saatnud. Mind peetakse kaassüüdlaseks ja karistatakse koos temaga. Ta on rääkinud, kindlasti on ta tunnistanud, et on mulle kõik ära rääkinud. Naine on ju nii nõrk olevus! Vangikongi, esimesse ettejuhtuvasse! Seda see tähendab. Öö on varsti möödas ja homme tõmmatakse mind rattale või võllasse. Oh issand! Halastage mu peale!”
Bonacieux’ hädaldamisele vähimatki tähelepanu pööramata ning olles niisuguse hädaldamisega pealegi harjunud, haarasid vahid Bonacieux’l käe alt ja viisid ta ära, kuna komissar lõpetas kiiruga kirja, mille järele kohtuametnik ootas.
Bonacieux ei saanud kogu öö silmagi kinni; mitte et kong oleks olnud väga ebameeldiv, vaid hirmus mure vaevas ta südant. Ta konutas kogu öö pingil ja võpatas vähimagi krõbina peale. Kui esimesed päikesekiired kambrisse tungisid, tundus koiduvalgus talle leinavärvi.
Äkki kuulis Bonacieux, kuidas riivid eest tõmmati. Ta kargas kohkunult püsti. Ta uskus, et teda tullakse tapalavale viima. Kui ta aga oodatud timuka asemel nägi ilmuvat eilset komissari ja kohtukirjutajat, oli ta valmis neile kaela langema.
“Kulla mees, teie asi on eilsest õhtust saadik üsna keeruliseks muutunud,” ütles talle komissar. “Ma soovitan teil kõik puhtsüdamlikult üles tunnistada, sest ainult teie kahetsus võib kardinali viha vaigistada.”
“Aga ma olen ju valmis kõik üles tunnistama,” hüüdis Bonacieux, “vähemalt kõik, mis ma tean. Küsige, palun.”
“Kõigepealt, kus on teie naine?”
“Ma juba ütlesin teile, et ta on röövitud.”
“Seda küll, aga teie kaasabil on ta eile kella viie ajal põgenenud.”
“Minu naine põgenenud!” hüüdis Bonacieux. “Oh see õnnetu! Härra, kui ta on põgenenud, siis mitte minu süü läbi, vannun teile.”
“Misjaoks läksite te siis oma naabri härra d’Artagnani juurde, kellega teil oli päeval pikk nõupidamine?”
“Jah, härra komissar, see on tõsi. Tunnistan, et ma tegin halvasti. Ma käisin tõesti härra d’Artagnani juures.”
“Mis oli teie külaskäigu eesmärk?”
“Tahtsin teda paluda, et ta aitaks mu naist üles otsida. Ma arvasin, et mul on õigus teda tagasi nõuda. Näib, et ma olen eksinud ja palun sellepärast väga vabandust.”
“Ja mida vastas härra d’Artagnan?”
“Härra d’Artagnan lubas mind aidata. Õige pea aga märkasin, et ta petab mind.”
“Hoopis teie tahate kohut ninapidi vedada! Te leppisite härra d’Artagnaniga kokku ja seepärast ajas ta põgenema politseinikud, kes tulid teie naist arreteerima, ja siis aitas ta teie naisel tagaotsijate eest kõrvale hoiduda.”
“Härra d’Artagnan on minu naise ära röövinud! Mis te räägite?!”
“Õnneks on härra d’Artagnan meie käes ja kohe seatakse teid temaga vastamisi.”
“Selle vastu pole mul midagi,” hüüdis Bonacieux, “päris tore oleks ühte tuttavat nägu näha.”
“Tooge härra d’Artagnan sisse,” ütles komissar kahele valvurile.
Valvurid tõid Athose sisse.
“Härra d’Artagnan,” ütles komissar Athose poole pöördudes, “tunnistage üles, mis teie ja selle härra vahel toimus.”
“Aga see mees ei ole üldse härra d’Artagnan,” hüüdis Bonacieux.
“Kuidas? Kas see ei ole siis härra d’Artagnan?” küsis komissar.
“Ei ole.”
“Kuidas on selle härra nimi?”
“Ma ei oska seda öelda, ma ei tunne teda.”
“Kuidas? Te ei tunne teda?”
“Ei.”
“Kas te ei ole teda iialgi näinud?”
“Olen küll, aga ma ei tea ta nime.”
“Kuidas on teie nimi?” küsis komissar.
“Athos,” vastas musketär.
“See ei ole inimese nimi, see on mäe nimi,” hüüdis vaene ülekuulaja, kes hakkas pead kaotama.
“See on mu nimi,” lausus Athos rahulikult.
“Kuid te ütlesite, et teie nimi on d’Artagnan?”
“Mina?”
“Jah, teie.”
“Tegelikult oli asi nii, et minult küsiti: “Kas teie olete härna d’Artagnan?” Mina vastasin: “Kas arvate?” Minu vangistajad hüüdsid, et nad on selles veendunud. Ma ei tahtnud neile vastu vaielda. Pealegi võisin ma eksida.”
“Härra, te solvate kohtu väärikust.”
“Mitte sugugi,” sõnas Athos rahulikult.
“Teie olete härra