Kolm musketäri. Alexandre Dumas
vaimu raugematu pingutuse abil – , vaid mees, nagu ta tol ajal tõeliselt oli – osav ja galantne rüütel, juba siis nõrga kehaehitusega, kuid seda tugevama vaimujõuga, mis tegi temast erakordseima mehe, kes kunagi elanud. See oli siis, kui ta toetas Nevers’i hertsogit Mantua hertsogiriigis, kui ta vallutas Nimes’i, Castres’i ja Uzès’i, valmistus inglasi Ré saarelt välja ajama ja asus piirama La Rochelle’i.
Esimesel hetkel ei osutanud miski, et tegemist on kardinaliga, ja neil, kes ei tundnud teda nägupidi, oli võimatu arvata, kelle ees nad seisavad.
Vaene poodnik jäi uksele seisma, kuna meie kirjeldatud mees teda pilguga puuris, otsekui püüdes tungida tema elu mineviku sügavusse.
“Kas see ongi see Bonacieux?” küsis ta pärast hetkelist vaikust.
“Just nii, monsenjöör,” vastas ohvitser.
“Hästi, andke mulle paberid ja jätke meid üksi.”
Ohvitser võttis laualt soovitud paberid, ulatas need küsijale, kummardas siis sügavalt ja lahkus.
Bonacieux tundis nendes paberites ära Bastille’s toimunud ülekuulamise protokollid. Aeg-ajalt tõstis mees kamina ees silmad paberitelt ja puuris need otsekui pistodad vaese poodniku südamesse.
Pärast kümneminutilist lugemist ja kümnesekundilist vaatlust oli kardinalil kõik selge.
“Selle mehikese pea pole iialgi vandenõud sepitsenud,” pomises ta, “aga ükskõik, vaatame siiski järele.”
“Teid süüdistatakse riigireetmises,” lausus kardinal aeglaselt.
“Seda öeldi mulle juba enne, monsenjöör,” hüüdis Bonacieux, tituleerides oma ülekuulajat samuti, kui oli seda teinud ohvitser, “aga ma vannun teile, et ma ei tea sellest midagi.”
Kardinal surus naeratuse maha.
“Teie sepitsesite vandenõu koos oma naisega, proua de Chevreuse’i ja Buckinghami hertsogiga.”
“Tõepoolest, monsenjöör, olen kuulnud oma naist neid nimesid nimetavat,” vastas kaupmees.
“Ja mis puhul nimelt?”
“Ta ütles, et kardinal Richelieu olevat Buckinghami hertsogi Pariisi meelitanud, et teda ja temaga ühes ka kuningannat hävitada.”
“Ah või seda ta ütles!” hüüdis kardinal ägedalt.
“Jah, monsenjöör, aga ma ütlesin talle, et tal ei ole õigust niiviisi kõnelda ja et Tema Eminents ei toimiks…”
“Pidage suu, lollpea!” ütles kardinal.
“Just sedasama ütles mulle mu naine, monsenjöör.”
“Kas te teate, kes teie naise röövis?”
“Ei, monsenjöör. Minu kahtlused näisid härra komissarile vastumeelsed ja ma loobusin neist.”
“Kas te teadsite, et te naine põgenes?”
“Ei, monsenjöör, kuulsin sellest alles vanglas, jällegi härra komissari käest, kes on väga vastutulelik mees.”
Kardinal surus naeratuse teistkordselt maha.
“Niisiis, te ei tea, mis teie naisest pärast põgenemist sai?”
“Ma ei tea mitte midagi, monsenjöör. Ta peaks olema Louvre’isse tagasi läinud.”
“Kell üks öösel ei olnud ta veel tulnud.”
“Oh jumal, mis võis temaga küll juhtuda?”
“Ärge muretsege, küll me saame teada: kardinali eest ei saa midagi varjata. Kardinal teab kõik.”
“Mis te arvate, monsenjöör, kas kardinal nõustub mulle sel juhul ütlema, mis mu naisest saanud on?”
“Võib-olla. Kõigepealt peate aga üles tunnistama kõik, mis teil on teada oma naise ja proua de Chevreuse’i suhetest.”
“Aga, monsenjöör, ma ei tea sellest midagi. Ma ei ole proua de Chevreuse’i iialgi näinud.”
“Kui te käisite oma naisel Louvre’is vastas, kas ta tuli siis otse koju?”
“Peaaegu mitte kunagi. Ta käis riidekaupmeeste juures, kuhu ma teda saatsin.”
“Kas neid kaupmehi oli palju?”
“Kaks, monsenjöör.”
“Kus nad elavad?”
“Üks elab Vaugirard’i ja teine La Harpe’i tänaval.”
“Kas te läksite koos naisega nende juurde sisse?”
“Mitte kunagi, monsenjöör. Ma ootasin ukse juures.”
“Mis ettekäändel ta nende juures niiviisi üksi käis?”
“Ei mingil ettekäändel. Ta käskis mind oodata ja mina ootasin.”
“Te olete sõnakuulelik abielumees, mu kallis härra Bonacieux,” sõnas kardinal.
“Ta nimetab mind kalliks härraks,” sõnas endamisi kaupmees. “Pagana pihta, asi läheb hästi!”
“Kas te tunneksite ära uksed, mille ees te ootasite?”
“Jah.”
“Kas te teate ka majanumbreid?”
“Jah.”
“Mis numbrid need on?”
“Vaugirard’i tänav number 25 ja La Harpe’i tänav number 75.”
“Väga hea,” ütles kardinal.
Nende sõnadega võttis ta hõbekellukese ja helistas. Ohvitser astus tuppa.
“Minge kutsuge Rochefort siia,” ütles ta tasakesi, “ja tulgu kohe, kui koju jõuab.”
“Krahv on siin,” ütles ohvitser. “Ta palub tungivalt, et Teie Eminents teda vastu võtaks.”
“Tulgu siis, tulgu kohe!” ütles Richelieu kiiresti.
Ohvitser tormas välja kiirusega, millega kõik kardinali teenrid tavaliselt oma isanda käske püüdsid täita.
“Teie Eminents!” sosistas Bonacieux, hirmunult silmi pööritades.
Ohvitseri lahkumisest ei olnud vist sekunditki möödas, kui uks avanes ja uus isik tuppa astus.
“See on tema!” hüüdis Bonacieux.
“Missugune tema?” küsis kardinal.
“Minu naise röövija.”
Kardinal helistas veel kord ja ohvitser astus tuppa.
“Viige see mees valvurite juurde ja laske tal oodata, kuni ma lasen teda kutsuda.”
“Ei, monsenjöör! Ei, see ei ole tema!” hüüdis Bonacieux. “Ei, ma eksisin, see on keegi teine, kes ei ole sugugi tema moodi. See härra siin on aumees.”
“Viige see idioot minema!” käskis kardinal.
Ohvitser haaras Bonacieux’l käe alt ja viis ta eestuppa valvurite juurde.
Äsja tuppa tulnud mees jälgis silmadega kannatamatult Bonacieux’ lahkumist ja otsekohe kui uks sulgus, ütles ta kiiresti kardinali juurde astudes:
“Nad kohtusid.”
“Kes?” küsis Tema Eminents.
“Kuninganna ja hertsog.”
“Kuninganna ja hertsog!” hüüdis Richelieu. “Kus?”
“Louvre’is.”
“Kas olete selles kindel?”
“Täiesti kindel.”
“Kes teile seda ütles?”
“Proua Lannoy, kes, nagu teada, on Teie Eminentsile täiesti ustav.”
“Miks ta sellest varem ei teatanud?”
“Ei tea, kas juhuse tõttu või umbusaldusest