Kolm musketäri. Alexandre Dumas
petetud – sõbra poolt ja naise poolt, keda ta juba jumaldas nagu armastatut. Proua Bonacieux oli talle kõigi jumalate nimel vandunud, et ei tunne Aramist, ja veerand tundi pärast vande andmist leiab d’Artagnan ta Aramise käevangust.
D’Artagnan ei andnud endale aru, et ta tundis kaupmehe kaunist naist alles kolm tundi ja et too ei võlgnenud talle midagi peale väikese tänutunde musta riietatud röövijate käest vabastamise eest; pealegi ei olnud ta temale midagi lubanud. D’Artagnan tundus endale teotatud, petetud ja väljanaerdud armastajana. Veri ja vihapuna tõusis talle näkku, ta otsustas kõiges selgust saada.
Märgates, et neid jälitatakse, kiirendasid noormees ja noor naine sammu. D’Artagnan kiirustas veel enam, möödus neist ja pöördus neile vastu just sel hetkel, kui nad jõudsid Samaritaine’i juurde, mille ees põlev latern heitis valgust kogu sillaosale.
D’Artagnan peatus ja ka nemad peatusid.
“Mida te soovite, härra?” küsis musketär võõra aktsendiga, ise sammu võrra taganedes. Tundmatu aktsent tõestas d’Artagnanile, et üks jagu tema oletustest osutus valeks.
“Te ei ole Aramis!” hüüdis ta.
“Ei, härra, ma ei ole Aramis. Teie hüüatusest ma järeldan, et pidasite mind kellekski teiseks, ja seepärast andestan teile.”
“Teie andestate mulle!” hüüdis d’Artagnan.
“Jah,” vastas tundmatu. “Laske mul edasi minna, sest teil pole minuga mingit pistmist.”
“Härra, teil on õigus, teiega pole mul mingit pistmist,” vastas d’Artagnan, “küll aga daamiga.”
“Daamiga! Teie ei tunne teda,” ütles võõras.
“Te eksite, mu härra, ma tunnen teda.”
“Oh!” hüüdis proua Bonacieux etteheitvalt. “Oh, härra, te andsite mulle sõjamehe ausõna ja aadliku tõotuse, uskusin, et võin nendega arvestada.”
“Ja minule, proua,” ütles d’Artagnan kohmetult, “tõotasite teie…”
“Võtke mu käe alt kinni, proua, ja jätkame oma teed,” lausus tundmatu.
Uimasena, mahalööduna, hävitatuna kõigest sellest, mis oli juhtunud, seisis d’Artagnan, käed risti rinnal, musketäri ja proua Bonacieux’ ees, ning ei liikunud paigast.
Musketär astus paar sammu edasi ja tõukas d’Artagnani teelt eest.
D’Artagnan hüppas sammu tagasi ja tõmbas mõõga tupest.
Samal ajal haaras ka tundmatu välkkiirelt mõõga.
“Taeva pärast, milord!” hüüdis proua Bonacieux, tormas võitlejate vahele ja haaras mõõkadest kinni.
“Milord!” hüüdis d’Artagnan, valgustatuna äkilisest mõttesähvatusest. “Milord! Vabandust, härra. Kas te olete siis…”
“Tema kõrgus Buckinghami hertsog,” ütles proua Bonacieux sosinal. “Nüüd saadate meid kõiki hukatusse.”
“Milord, proua, palun tuhat korda vabandust. Ma armastan teda, milord, ja olin armukade. Milord, te ju mõistate, mis tähendab armastada. Andestage mulle ja ütelge, kuidas võiksin anda oma elu teie kõrguse eest.”
“Olete tubli noormees,” ütles Buckinghami hertsog, ulatades d’Artagnanile käe, mida viimane lugupidavalt surus. “Te pakute mulle oma teeneid, võtan teie ettepaneku vastu. Järgnege meile kahekümne sammu kaugusel kuni Louvre’ini ja kui keegi peaks meid jälitama, siis tapke ta.“
D’Artagnan pani halja mõõga kaenla alla, jäi proua Bonacieux’st ning hertsogist kakskümmend sammu maha ja järgnes neile, olles valmis sõna-sõnalt täitma kuningas Charles I suursuguse ning elegantse ministri käsku.
Õnneks ei olnud hertsogi noorel liitlasel juhust oma ustavust tõendada. Noor naine ning ilus musketär pääsesid Échelle’i tänava sissekäigu kaudu märkamatult Louvre’isse.
D’Artagnan aga läks otseteed Männikäbi kõrtsi, kus Porthos ja Aramis teda juba ootasid.
Kuid d’Artagnan ei selgitanud lähemalt, miks ta neid tülitas, ja ütles ainult, et on ise asja korda ajanud, milleks oli arvanud nende abi vajavat.
Ent nüüd, kus jutuhoog on meid köitnud, jätkem meie kolm sõpra koduteele ja jälgigem Buckinghami hertsogit ja tema teejuhti Louvre’i keerdkäikudes.
XII
BUCKINGHAMI HERTSOG GEORGES VILLIERS
Proua Bonacieux ja Buckinghami hertsog pääsesid raskusteta Louvre’isse. Proua Bonacieux oli seal tuntud kui kuninganna teenijaskonda kuuluv isik, hertsog aga kandis musketäride vormi, kes, nagu öeldud, olid sel õhtul vahtkonnas. Pealegi oli Germain kuningannale ustav ja võimalike sekelduste korral oleks süüdistatud ainult proua Bonacieux’d, et ta oma armastatu Louvre’isse kaasa oli toonud – ja ei midagi enamat. Proua Bonacieux võtaks kuriteo enda peale: tõsi küll, see hävitaks ta reputatsiooni, kuid mis tähtsust on siin maailmas ühe kaupmehenaise reputatsioonil?
Lossiõue pääsenud, läksid hertsog ja noor naine umbes kakskümmend viis sammu piki müüri edasi, siis lükkas proua Bonacieux väikest kõrvalust, mis päeval oli avatud, kuid õhtul tavaliselt suleti. Uks avanes, mõlemad astusid sisse ja leidsid ennast pimeduses. Ent proua Bonacieux tundis Louvre’i teenijaskonnale määratud lossiosa kõiki keerdkäike. Ta sulges enda järel ukse, võttis hertsogil käest kinni, astus kobades paar sammu, haaras käsipuust, leidis jalaga trepiastme ja hakkas trepist üles minema. Seejärel läks proua Bonacieux paremale, sealt edasi mööda pikka koridori, siis jälle ühe korruse võrra allapoole, astus veel mõne sammu, pistis võtme lukuauku, avas ukse ja lükkas hertsogi tuppa, mida valgustas ainult öölamp, öeldes:
“Jääge siia, kõrgeauline hertsog, kohe tullakse.”
Siis väljus ta sama ukse kaudu ja keeras selle enda järel lukku, nii et hertsog leidis enese sõna otseses mõttes vangis olevat.
Kuid peab ütlema, et kuigi Buckinghami hertsog osutus muust maailmast täiesti eraldatuks, ei tundnud ta hetkekski hirmu. Seiklusiha ja romantikaarmastus olid tema iseloomu silmapaistvamaid jooni. Vapper, kohkumatu ja ettevõtlik, ei pannud ta esimest korda selletaolises ettevõtmises oma elu kaalule. Ta oli teada saanud, et kiri, mida ta oli pidanud kuninganna Anna omaks ja oli seda uskudes Pariisi sõitnud, oli lõks. Selle asemel et Inglismaale tagasi pöörduda, kasutas ta tekkinud olukorda ja teatas kuningannale, et ta ei lahku teda nägemata. Alguses keeldus kuninganna kategooriliselt, siis aga tekkis tal hirm, et meeleheitele viidud hertsog võib viimaks mõne rumalusega hakkama saada. Kuninganna oli juba otsustanud, et võtab hertsogi vastu ja keelitab teda siis kohe lahkuma. Kuid samal õhtul, mil ta otsustas seda teha, rööviti proua Bonacieux, kes oli läinud hertsogit Louvre’isse tooma. Tervelt kaks päeva ei teatud, mis oli temaga juhtunud, ja ajutiselt kogu asi seisis. Aga niipea kui proua Bonacieux vabanes, niipea kui ta sai kontakti astuda La Porte’iga, hakkas kõik uuesti liikuma ja proua Bonacieux viis lõpule kardetava ettevõtmise, mille ta oleks juba kolm päeva tagasi teoks teinud, kui teda ei oleks kinni võetud.
Jäänud üksi, astus Buckingham peegli ette. Musketäri riietus sobis talle suurepäraselt.
Ta oli kolmekümne viie aastane, õigusega peeti teda ilusaimaks aadlikuks ja elegantseimaks kavaleriks kogu Prantsusmaal ja Inglismaal.
Kahe kuninga soosikuna, miljonite valdajana, kõikvõimsana kuningriigis, mida ta oma tujude järgi mässama ajas ja jälle rahustas, elas Buckinghami hertsog Georges Villiers muinasjutulist elu, mis veel järgnevatel sajanditel tulevastes põlvedes imetlust äratas.
Iseteadvana, veendunud oma võimus ja kindel selles, et teiste inimeste üle valitsevad seadused ei küüni temani, sammus ta kõrvalekaldumatult püstitatud eesmärgi poole, kuigi see eesmärk võis olla nii kauge ja silmipimestav, et igal teisel inimesel oleks meeletus sellele mõeldagi. Sel kombel oli tal õnnestunud mitmel korral läheneda ilusale ja uhkele kuninganna Annale, kelles ta oma hiilgava isikuga