Kolm musketäri. Alexandre Dumas
sest teate, see on väga kummaline, aga juba mõnda aega on mul eelaimus, et ma varsti suren.” Ja hertsog naeratas ühteaegu nukralt ja veetlevalt.
“Jumal küll!” hüüdis kuninganna hirmunult. Hüüatus tõendas, et ta tundis hertsogi vastu hoopis suuremat huvi, kui endalegi julges tunnistada.
“Ma ei ütle seda sugugi selleks, et teid hirmutada, madame. Ei, see on isegi naeruväärne, mis kõnelen, ja uskuge mind, ma ei pööra sellistele unenägudele mingit tähelepanu. Kuid sõnadega, mis praegu laususite, lootusega, mida te mulle peaaegu andsite, on kõik tasutud, isegi minu surm.”
“Ka minul,” ütles kuninganna Anna, “on eelaimusi, on unenägusid. Ma nägin teid verisena maas lamavat, te olite haavatud.”
“Eks ole, mul oli vasakus küljes noahaav?” katkestas teda Buckingham. “Jah, just nii, milord, noahaav vasakus küljes. Kes võis teile öelda, et olen niisugust und näinud? Olen seda ainult Jumalale usaldanud, ja sedagi palvetes.”
“Sellest on küllalt. Te armastate mind, madame. See on hea.”
“Mina armastan teid? Mina?”
“Jah, teie. Kas Jumal saadaks teile neidsamu unenägusid mis mulle, kui te mind ei armastaks? Kas meil oleksid samad eelaimused, kui süda ei ühendaks meie elusid? Te armastate mind, oo kuninganna. Kas te nutate minu järele?”
“Jumal küll,” hüüdis kuninganna, “see on rohkem, kui suudan taluda. Taeva nimel, hertsog, lahkuge, minge siit ära! Ma ei tea, kas armastan teid või ei. Tean ainult, et vannet ma ei murra. Halastage ometi minu peale ja lahkuge! Oh, kui hoop tabab teid Prantsusmaal ja ma võin oletada, et surma põhjuseks on armastus minu vastu, siis ei leia ma iial lohutust, siis kaotan ma mõistuse. Seepärast lahkuge, lahkuge ometi, ma anun teid!”
“Oo, kui ilus te praegu olete! Oo, kuidas ma teid armastan!” ütles Buckingham.
“Lahkuge, lahkuge, ma palun teid, ja tulge hiljem uuesti tagasi. Tulge tagasi saadikuna, ministrina, tulge tagasi ihukaitseväega, kes teid kaitseb, ja teenritega, kes teid valvavad. Siis olen ma õnnelik teid jälle nähes, sest ma ei tarvitse enam teie elu pärast karta.”
“Oo, on see kõik tõsi, mis te mulle ütlesite?”
“Jah.”
“Siis kinkige mulle midagi oma poolehoiu märgiks, mingi ese, mis mulle meenutaks, et see polnud unenägu. Mingi ese, mida olete kandnud ja mida mina võiksin omakorda kanda – sõrmus, kee või kett.”
“Kas te lahkute siis, kas te lahkute, kui annan teile, mida palute?”
“Jah.”
“Kas otsekohe?”
“Jah.”
“Te lahkute Prantsusmaalt ja pöördute tagasi Inglismaale?”
“Jah, ma vannun.”
“Siis oodake!”
Kuninganna läks oma ruumidesse ja tuli sealt peaaegu otsekohe tagasi, hoides käes väikest roosipuust laegast, millel oli kullaga inkrusteeritud monogramm.
“Võtke see, milord,” ütles ta, “ja hoidke seda mälestuseks minult.”
Buckingham võttis laeka ja langes teist korda põlvili.
“Te tõotasite mulle, et lahkute,” ütles kuninganna.
“Ma pean sõna. Ulatage mulle oma käsi, madame, ja ma lahkun.”
Kuninganna Anna ulatas käe ja sulges silmad, toetudes teise käega Estefanale, sest tundis end nõrkevat.
Buckingham surus huuled kirglikult kaunile käele, tõusis siis üles ja lausus:
“Madame, kui ma surma ei saa, siis näen teid juba enne poole aasta möödumist uuesti – isegi kui peaksin sellepärast kogu maailma pahupidi pöörama.”
Ning sõna pidades sööstis hertsog toast välja.
Koridoris kohtas ta ootavat proua Bonacieux’d, kes ta samasuguse ettevaatusega ja niisama õnnelikult Louvre’ist välja juhatas.
XIII
HÄRRA BONACIEUX
Nagu juba märkasime, on kogu sellesse loosse segatud üks isik, kellest me, vaatamata tema haletsusväärsele olukorrale, oleme vähe hoolinud. See isik on härra Bonacieux, tolle nii rüütelliku ning galantse ajastu üksteisest läbipõimunud poliitiliste ja armuintriigide austusväärne märter.
Õnneks – võib-olla lugeja veel mäletab, võib-olla ei mäleta – lubasime teda mitte silmist kaotada.
Kohtuteenrid, kes härra Bonacieux’ arreteerisid, viisid ta otsekohe Bastille’sse, kus ta üleni värisedes pidi mööduma musketeid laadivast sõdurite rühmast.
Seejärel viidi ta pooleldi maa-alusesse käiku, teda koheldi väga jõhkralt ja ta külvati üle kõige jämedama sõimuga. Politseinikud nägid, et tegemist ei ole aadlikuga, ja käitusid temaga kui tõelise lurjusega.
Umbes poole tunni pärast tuli kohtu-uurija, kes tegi lõpu tema piinadele, mitte aga hirmule, sest ta andis käsu viia härra Bonacieux ülekuulamisruumi. Harilikult kuulati vangistatuid üle nende kodus, Bonacieux’ puhul aga sellistest formaalsustest kinni ei peetud.
Kaks vangivahti haarasid poodnikust kinni, viisid ta läbi õue, lükkasid ta koridori, kus seisis kolm vahisõdurit, avasid siis ühe ukse ja tõukasid ta madalasse ruumi, mille kogu sisu koosnes lauast ja toolist ning komissarist. Komissar istus laua taga ja kirjutas.
Kaks vahti juhtisid vangi laua ette ja komissari märguande peale nad väljusid.
Kogu aeg paberite kohale kummardunud komissar tõstis pea, et vaadata, kellega tal on tegemist. Komissaril oli eemaletõukav näoilme, terav nina, kollased esileulatuvad põsesarnad, väikesed, kuid uurivad ja elavad silmad; tema nägu meenutas ühteaegu nii rebast kui ka nugist; ta pea pika ja liikuva kaela otsas kiikus avara musta kuue kohal, otsekui sirutaks kilpkonn oma pead.
Kõigepealt küsis komissar härra Bonacieux’lt, mis on ta nimi, eesnimi, vanus, amet ja elukoht.
Süüdistatu vastas, et ta nimi on Jacques-Michel Bonacieux, et ta on äritegevusest tagasi tõmbunud viiekümne ühe aastane kaupmees ja et ta elab Fossoyeurs’i tänaval, majas number üksteist.
Selle asemel et ülekuulamist jätkata, pidas komissar talle pika kõne selle üle, kui hädaohtlik on tähtsusetul kodanikuseisusest isikul ennast poliitikasse segada.
Sellest sissejuhatusest arendas ta välja pika arutluse, rääkides kardinali, selle võrratu ministri, eelmiste ministrite võitja ja tulevaste ministrite eeskuju vägevusest ning tegudest, mille vastu keegi karistamatult töötada ei saa.
Lõpetanud kõne teise osa, puuris ta oma kullipilgu vaese Bonacieux’ näkku ja soovitas tal oma seisukorra tõsiduse üle järele mõtelda.
Poodnik oli juba ammu kõige üle järele mõtelnud: ta needis maapõhja hetke, kus härra de La Porte’il oli tulnud mõte panna oma ristitütar temale mehele, ja eelkõige selle hetke, kui see ristitütar võeti kuninganna pesukorraldajaks.
Isand Bonacieux’ iseloomu põhijooneks oli sügav egoism koos näruse ihnsusega, mida vürtsitas äärmine argus. Armastus, mida noor naine temas äratas, oli teisejärguline tunne ega suutnud võistelda meie poolt mainitud ürgsete ajedega.
Bonacieux mõtles tõepoolest selle üle järele, mis talle öeldi.
“Aga härra komissar,” lausus ta külmavereliselt, “uskuge, ma tean ja hindan enam kui ükski teine inimene võrreldamatu Eminentsi teeneid, kelle valitsuse alla on meil au kuuluda.”
“Kas tõesti?” küsis komissar kahtlevalt. “Kui see aga tõepoolest nii on, siis kuidas te Bastille’sse sattusite?”
“Kuidas ma siia sattusin või õigemini, miks ma siin olen,” vastas härra Bonacieux, “seda on mul tõesti võimatu teile öelda, sest ma ei tea seda isegi. Kindlasti aga mitte seepärast, et ma oleksin meelega kardinali millegagi