Kolm musketäri. Alexandre Dumas
magamistoas…”
“Nii-nii.”
“Tema pesukorraldaja tõi talle taskuräti.”
“Ja siis?”
“Kuninganna sattus otsekohe suurde ärevusse ja kahvatas vaatamata sellele, et oli tugevasti mingitud.”
“Ja edasi, edasi!”
“Ta tõusis ja lausus muutunud häälel: “Mu daamid, oodake mind kümme minutit, ma tulen tagasi.” Seepeale avas ta alkoovi ukse ja väljus.”
“Miks ei tulnud proua de Lannoy sellest kohe teatama?”
“Ta ei olnud veel päris kindel. Pealegi ütles kuninganna: “Mu daamid, oodake mind!” Ta ei julgenud kuninganna korraldust täitmata jätta.”
“Kui kaua kuninganna toast ära oli?”
“Kolmveerand tundi.”
“Kas ükski tema daamidest ei saatnud teda?”
“Ainult doña Estefana.”
“Ja kuninganna tuli seejärel tuppa tagasi?”
“Jah, aga ainult selleks, et võtta monogrammiga varustatud roosipuust kastike ja otsekohe jälle lahkuda.”
“Ja kui ta pärast tagasi tuli, kas ta tõi siis ka kastikese kaasa?”
“Ei toonud.”
“Kas proua de Lannoy teadis, mis kastikeses oli?”
“Jah, teemantripatsitest ehe, mille Tema Majesteet oli kuningannale kinkinud.”
“Ja ta tuli tagasi ilma kastikeseta?”
“Jah.”
“Proua de Lannoy arvab siis, et ta andis ehte Buckinghamile.”
“Ta on selles täiesti veendunud.”
“Kuidas nii?”
“Kuninganna õuedaamina, kelle ülesandeks on ehete korrashoid, oli proua de Lannoy järgmisel päeval kastikest otsinud ja kui ta seda ei leidnud, küsis ta lõpuks kuningannalt selle kohta.”
“Ja mis tegi kuninganna?”
“Kuninganna punastas sügavalt ja ütles, et ta oli eile ühe teemantripatsi katki teinud ja seepärast saatnud selle kullassepa juurde parandusse.”
“Tuleb kullassepa juurde minna ja selgitada, kas see on tõsi.”
“Ma juba käisin seal.”
“Noh! Mis kullassepp ütleb?”
“Kullassepp ei ole midagi kuulnud.”
“Tubli, tubli, Rochefort, kõik ei ole veel kadunud ja võib-olla… võib-olla läheb kõik veel hästi!”
“Ma ei kahtle sugugi, et Teie Eminentsi geniaalsus…”
“Teeb heaks tema alama lollused, kas pole nii?”
“Just seda oleksin ma öelnud, kui Teie Eminents oleks lasknud mul lause lõpetada.”
“Aga nüüd, kas teate, kus varjasid ennast Chevreuse’i hertsoginna ja Buckinghami hertsog?”
“Ei, monsenjöör, minu mehed ei osanud selle kohta midagi kindlat öelda.”
“Aga mina tean.”
“Teie, monsenjöör!”
“Jah, mina, või vähemalt ma arvan teadvat. Üks elas Vaugirard’i tänav kakskümmend viis ja teine La Harpe’i tänav seitsekümmend viis.”
“Kas Teie Eminents soovib, et ma laseksin nad mõlemad arreteerida?”
“Liiga hilja, nad on juba lahkunud.”
“Ükskõik, võiks siiski järele vaadata.”
“Võtke kümme kaardiväelast ja otsige mõlemad majad läbi.
“Lähen kohe sinna, monsenjöör.”
Ja Rochefort tormas toast välja.
Üksi jäänud, mõtles kardinal hetke ja helistas siis kolmandat korda.
Ilmus sama ohvitser.
“Tooge vang sisse!” käskis kardinal.
Bonacieux toodi uuesti sisse. Kardinali viipe peale ohvitser lahkus.
“Te petsite mind,” ütles kardinal karmilt.
“Mina!” hüüdis Bonacieux. “Mina ja petsin Teie Eminentsi!”
“Kui teie naine käis Vaugirard’i ja La Harpe’i tänaval, ei külastanud ta kaugeltki riidekaupmehi.”
“Aga kus ta siis käis, jumal hoidku?”
“Ta käis Chevreuse’i hertsoginna ja Buckinghami hertsogi juures.”
“Jah,” ütles Bonacieux, kellele kõik meenus, “jah, see on nii, Teie Eminentsil on õigus. Ma ütlesin oma naisele korduvalt, et imelik küll, et riidekaupmehed elavad niisugustes majades, kus pole siltigi väljas, ja iga kord puhkes mu naine selle peale naerma. Oo, monsenjöör,” jätkas Bonacieux ennast Eminentsi ette põlvili heites, “teie olete tõesti kardinal, suur kardinal, geenius, keda kõik austavad.”
Nii keskpärane kui võit Bonacieux’-taolise labase olendi üle oligi, kuid hetkeks pakkus see kardinalile siiski naudingut. Kuid siis, otsekui oleks mingi uus mõte talle pähe turgatanud, ilmus naeratus ta huulile, ta ulatas kaupmehele käe ja ütles:
“Tõuske üles, mu sõber, olete tubli mees!”
“Kardinal puudutas minu kätt, mina puudutasin suure inimese kätt!” hüüdis Bonacieux. “Suur inimene nimetas mind oma sõbraks!”
“Jah, mu sõber,” ütles kardinal isalikul toonil, mida ta mõnikord kasutas ja millega ta võis petta ainult neid, kes teda ei tundnud. “Kuna teid on ülekohtuselt kahtlustatud, peate te selle eest kahjutasu saama. Siin, võtke see kukkur saja pistooliga ja andestage mulle!”
“Mina peaksin teile andestama, monsenjöör!” ütles Bonacieux ega julgenud kukrut vastu võtta, kartes, et see nõndanimetatud kingitus oli ainult nali. “Te võite mind vabalt kinni võtta, te võite mind piinata, võite lasta mind üles puua: teie olete käskija ja minul ei ole selle kohta sõnakestki öelda. Andestada teile, monsenjöör! Te ei mõtle seda ometi tõsiselt?”
“Mu kallis härra Bonacieux! Ma näen, et olete suuremeelne. Tänan teid selle eest. Niisiis võtke see kukkur ja ärge jääge viha pidama.
“Monsenjöör, ma lahkun siit vaimustuses!”
“Jumalaga siis, või pigem nägemiseni, sest ma loodan, et me veel kohtume.”
“Nii sageli, kui monsenjöör seda soovib. Olen alati Teie Eminentsi käsutuses.”
“Olge mureta, me kohtume sageli, sest jutuajamine teiega pakub mulle erilist lõbu.”
“Oo, monsenjöör!”
“Nägemiseni, härra Bonacieux, nägemiseni!”
Kardinal viipas käega, millele vastuseks Bonacieux sügavalt kummardas. Seejärel lahkus ta tagurpidi toast ja ettetuppa jõudes kuulis kardinal teda vaimustusehoos täiest kõrist kisendavat: “Elagu monsenjöör! Elagu Tema Eminents! Elagu suur kardinal!”
Muiates kuulas kardinal isand Bonacieux’ vaimustuse kärarikast väljendust. Kui Bonacieux’ kisa kauguses vaibus, ütles ta:
“Tore, tulevikus läheb see mees minu eest kas või surma.”
Kardinal asus tähelepanelikult uurima La Rochelle’i kaarti, mis nagu teame, oli laotatud lauale; ta märkis sellel pliiatsijoonega koha, kuhu pidi rajatama kuulus tamm, mis poolteist aastat hiljem sulges ümberpiiratud linna sadama.
Ta oli oma strateegiliste plaanide üle sügavalt mõttes, kui avanes uks ja sisse astus Rochefort.
“Noh, kuidas