Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone

      Mu esimest meest Tomi ei näinud ta mitte kunagi rohkem kui bussijaamas lehvitamas ja keeldus temale “diagnoosi” panemast…

      Siis raputasin end mälestustest lahti.

      “Harri, ma tulin siia oma koti järele,” jätkasin ma veidi kohmakalt, kohe peamise kallale asudes. “Marco ütles, et ta andis selle sinu kätte.”

      Vaid hetke murdosakese tunnistas Harri mind ja tulistas siis: “Ta valetab, kuradi hispaanlane. Valetab! Ütle ise, miks peaks tema andma sinu koti minu kätte?!”

      Rääkisime Harriga eile õhtul veel paljust. Mis ta majanduslikust seisust pärast meie lahkuminekut edasi sai (“Sinuga tulin ma läbi ühest oma elu suurimast finantskriisist, aga nüüd olen ma jälle mäel ja ajan üle maailma oma haarmeid!”), oma uutest reisidest (“Nüüd on enam-vähem kogu Lõuna-Ameerika ka läbi uuritud!”), viimase aja maailmapoliitikast (“Minu juttude kaudu on muide mitu ideed läinud Iisraelist edasi USA administratsiooni!”), minu lastest (“Sinu nägu, sul on head geenid, ma ütlesin!”) ja Justinist (“Noh, täitsa ärgas, ma ei ütle, et parim, aga siiski, täitsa ärgas!”), tema oma kunagi ärakaotatud lastest (“Jajah, nad leidsid lõpuks ise tee tagasi Eestisse, nad on mul ärksad!”)… Ja muidugi ka sellest, miks ta Kanaaridele tagasi tuli – sest siin on hea kliima ja tegelikult ikkagi päris hea teenimisvõimalus, nii on ta siin kõik need talved edasi käinud ning praeguseks elab ja kaupleb saartel täiesti legaalselt ning plaanib järgmisel aastal siia Puerto Rico linnakesse ehitada suurejoonelise kalapoe. “Tegelikult meeldiks mulle Iisraelis tegutseda rohkem, käisin seal ju ka aastaid edasi, aga pärast seda, kui minu müügikohas pommiähvardus tehti ja pommi otsiti, siis ma vaatasin, et asjad on liiga rahutuks läinud ja tulin sealt tulema!”

      “Käisin eile siin Kanaaridel turul, tundsin kõik lõhnad ära – vaatasin müüjaid ja ei tundnud neist mitte kedagi ära!” jagasin mina omakorda. “Mäletad neid tikitud linade müüjaid, keegi jäi mind vaatama, aga…”

      “Mina ei käi turul enam üldse, turul on jama!” tulistas Harri vastu.

      “Kas sa seda palestiinlast mäletad, kes mänguasju müüs? Huvitav, mis temast on saanud? Ta andis mulle paaril korral tööd, kui ta nägi, et ma rahahädas olin. Mis ta nimi oligi…” Keskendusin. Selle mehe nägu oli mul silme ees, võinuksin isegi sõna-sõnalt mõned ta jutud meelde tuletada, näiteks ütles ta: “Sa väärid paremat elu, tüdruk!”, just siis, kui ta mind seal bensiinijaama juures autost maha lasi, pärast turupäeva mind koduhotellini ära viskas – aga jah, mis ta nimi oli? Samil? Basil?

      Harri raputas pead. “Ei mina mäleta mingit palestiinlast!”

      “Ja siis oli üks mees, ma arvan, et ta nimi oli Ali, selline suur ja jässakas, pärit Iraagist, müüs siin ujumisriideid – tema andis mulle ka paaril korral tööd! Temast tead midagi?” Ma ei hakka targu meelde tuletama, et tegelikult pakkusid mõlemad mehed mulle ka pidevamat tööd, aga millegipärast ei suutnud ma end Harri lubadustest ja plaanidest lahti lõigata.