Õde Veera. Ira Lember
ka eestlasi pidi olema. Ja sinna siis Harri oma kahe kaaslasega, nagu vabad mehed kunagi, rändaski.
Öringeni laagris said nad kõik rakendust. Harri sai aedniku abiliseks. Kuigi tema parem käsi oli kasutu, suutis ta juba vasaku käegagi end ära elatada.
Seal sai Harri ka klaveri omanikuks. Seda ümbrust oli palju pommitatud, palju maju oli varemeis. Hädavajaliku olid inimesed ära tassinud, mõned kõlbmatud mööblitükid aga vedelesid veel troostitult tänavail. Ka üks katkine, jalgadeta ja armetu klaver, mille lahtised keeled paistsid eemalt kui vana luua kooldunud tuust. Harri oli ju sõjast läbi käinud mees, näinud surnuid ja surijaid, haavatutest rääkimatagi, ikka oli ta süda verd tilkunud. Sama tundis ta ka nüüd. Tema muusikameistri hing ei saanud enam rahu, ta pidi ikka ja jälle klaveri juurde tagasi minema. Ta proovis ka klaveri klahve vajutada, sealt kostis vaid kui surija korinat. Igal pillil on hing, teadis meistri peres kasvanud noormees. Iga hinge tuli ka päästa, kui see vaid sinu võimuses on, teadis ta kui kristlane. Selle klaveri pärast valutas ta nüüd oma hinge ja südant ja käis seda klaverit iga päev vaatamas ja lohutamas. Keegi teine selle klaveri vastu huvi ei tundnud, ka mitte ta omanik, kes kuuldavasti oli pärast pommitamist kuskile rahulikumasse piirkonda kolinud. Lõpuks uuris Harri komandandi käest järele, kas tohiks selle klaveri endale võtta. Loomulikult lubas komandant lahkelt, mida rohkem rämpsu ära viidi, seda rutem loodeti ümbrus puhtamaks saada.
Harri ei pidanud ühtegi muusikainstrumenti rämpsuks, ei, pillid ei olnud sellist suhtumist ära teeninud. Ja siitpeale hakkas Harri vabal ajal seda klaverit parandama. See võttis palju tööd ja vaeva. Kõik tegi ta ju käsitsi, üksipulgi, parem käsi ehk ainult moraalselt abiks. Töö edenes aeglaselt, aga edenes. See oli just see, mida ta oli õppinud tegema ja mida ta armastas teha. Kuigi ta sõbrad pidasid ta praegust tööd lootusetuks, tühjaks aja ja vaimu närimiseks, arvas Harri teisiti. Ta teadis, et kuigi vaid ühe käe abiga, saab ta sellega hakkama, võtku see nii palju aega kui tahes, aega tal ometi jagus… Ja kui siis klaver tõepoolest korda sai, seisis omal jalgel püsti, keeled paigas ja kõik õigesti timmitud, siis polnud see üksnes meistri võit, see oli pidupäevaks tervele laagrile. Kõik tundsid klaverist mõnu, kõik said sellest hingele toitu ja vaimule kosutust. Klaver sai Harrile õnnistuseks. Juba see teadmine, et ta oli ka ühe käega peaaegu sama teovõimeline kui teised kahega, lisas noorele mehele enesekindlust juurde. Ja ta sai klaveril musitseerida, kuigi vaid vasaku käega. Pealegi oli ta nüüd laagris tehtud mees. Kes teda ka veel nimepidi ei tundnud, see nimetas teda lihtsalt „klaveriga meheks”.
Aga teiselt poolt sai see klaver temale ka nuhtluseks, eriti edasi liikumisel. Teised kaks eesti poissi, kellega koos vangilaagrist välja saadud, liikusidki juba edasi, et paremat tööd ja elupaika leida. Harri ent oli klaveriga seotud, oli temaga köidetud justkui lapsega tüdruk. Ka Geislingeni jõudis ta hiljem kui teised samast laagrist kaasmaalased. Tema klaver ei mahtunud kunagi veokile, ikka pidi see inimestele ruumi tegema. Aga Harri ei loobunud klaverist. Ja ootas rahulikult seni, kuni viimaks ikka sai ühe sohvriga kaubale, kes võttis ka tema armsa klaveri auto peale. Ja nii ta ükskord ikka Viie oru linna jõudis, too klaveriga mees, kuigi üll vaid abipakiga saadud halvastiistuvad riided. Ta oli ka ainukene klaveriga eestlane. Kuigi mitmete eestlaste korterites olid klaverid olemas ja nad said klaverit mängida ja lapsed klaverit õppida, kuid need klaverid ei kuulunud neile, just nagu muugi mööbel, nad tohtisid seda vaid okupatsioonivõimude loal kasutada. Seevastu Harri klaver kuulus päriselt temale. See oli tema ainuke varandus. Kahjuks see talle leiba ei andnud. Tuli tööd otsida, kuid seda ta ühekäelisena Geislingenis ei leidnudki. Et end aga kuidagi ikka ära elatada, hakkas ta tasapisi elanike kodutehnikat ja kellasid remontima.
Harri ja Valter elasid hoopis teises linnajaos – Rappennäckeris. See oli tükk maad eemal Wilhelmshöche linnaosast, kus Veera elas.
Sellegipoolest tulid Harri ja Valter sageli nende poole, et Veerat ja Naimat välja kutsuda. Enamasti meeldis neile neljakesi kinos käia, kus igal nädalal näidati mõnda uut Ameerika filmi. Aga nad võtsid ette ka pikki jalutuskäike. Kõik mäed, mis linna kui kantsi valvasid, olid kutsuvad, ja tore oli ohtlikeil teedel üles ronida. Kuna aga Naima ei hoolinud Valterist rohkem kui endisest koolivennast, kes tema arvates üsnagi tüütu, otsis ta varsti ettekäändeid eemale jäämiseks, ja nii hakkasid Veera ja Harri vaid kahekesi käima. Ja mõlemad leidsid, et kahekesi on veelgi parem, kuigi nad seda teineteisele kohe ei tunnistanud. Harrit hoidis kindlasti tagasi maapoisi ujedus, Veerat aga linnatüdruku kodune kasvatus. Aga nii kõik ikkagi algas…
Kuigi üks põline maapoiss ja teine linnapreili, oli neil palju ühiseid huvisid. Mõlemad armastasid loodust ja veekogusid. Mõlemad armastasid ujuda. Veera, kelle lapsepõlvesuved möödusid Meriväljal, armastas üle kõige ikkagi merd. Harri seevastu, Lõuna-Eesti kuppelmaastikul üles kasvanuna, jumaldas järvi. Kuid kõige enam ühendas neid suur ooperiarmastus. Veera oli Tallinna tüdrukuna ju loomulikult kõiki Estonia oopereid kuulamas käinud. Ja ta pani imeks, et ka Harri polnud temast maha jäänud, ega polnud pidanud paljuks Võrumaalt Tallinna sõita, et mõnda uut ooperit nautida. Ja nad tundsid tagantjärele rõõmu, et olid ühel või teisel etendusel ühel ajal teatris viibinud. Oleks nad seda siis teadnud? Aga siis ei teadnud nad ju isegi teineteise olemasolust. Saatus tahtis, et nad said teineteisest teada alles Eestimaast kaugel, Viie oru linnas Švaabimaal. Selline on elu.
Ooperietendused pidid aga oma aega ootama. Siin, Geislingenis, olid selle eest suurepärased ja nimekad operetinäitlejad ja – lavastajad, kes tõid lavale mitu klassikalist operetti. Ja alati oli Jahnhalle suur saal rahvast otse tulvil. Igihaljad operetid, hea lavastus, head näitlejad, head hääled – kõik see reklaamis ennast ise. Publik ei koosnenud ainult eestlastest, ka sakslased tulid eestlaste operetti nautima ega olnud kiitusega kitsid.
Esimene operettidest, mida Veera ja Harri koos Jahnhalles vaatasid, oli Kalmani Mariza. Kuigi see oli suurepäraselt mängitud ja kütkestav operett, ei suutnud kumbki noor seda täielikult nautida. Veera juba sellepärast, et peaaegu tema seljataga istus ei keegi muu kui doktor Franz Berg, kelle pilgunooli ta oma kuklal nagu süstlatorkeid tundis. See häiris Veerat ega lasknud operetile keskenduda. Ta polnud mitu nädalat Franzi näinud, kuna too oli ülikoolis oma viimaseid eksameid andmas. Harri ent ei armastanud üldse ei kerget muusikat ega operette. Seda ta küll tunnistas Veerale alles tükk aega hiljem. Õhtul koju jõudes kuulis Veera Martalt, et Franz oli teda otsimas käinud ja tema siis juhataski mehe Jahnhallesse. Miks ta küll seda tegi? Ometi pidi ta ju teadma, et Veera läks etendusele koos Harriga. Või tahtis ta just niimoodi neid Harriga lahku viia, kuigi see tal ei õnnestunud. Vastupidi, Franz Berg hakkas siitpeale Veerast kaugenema. Tal oli eneseuhkust ja ta ei hakanud oma rivaaliga võistlema. Haiglas käitus ta aga Veeraga endiselt sõbralikult. Franz oli hästi kasvatatud, oskas töö ja eraelu nagu kord ja kohus lahus hoida. Veerale see sobis. Nii ei olnud tal vaja midagi selgitada.
Vastupidiselt Veerale, kes töötas palju ja tihti ka mitmes vahetuses, oli Harril vaba aega kuhjaga. Ta isegi nurises, et Veeral tema jaoks aega ei jagunud. Veera ent leidis mehele ja muidugi ka iseendale lohutuse, et neil päevil, kui nad teineteist ei näe, võiksid nad teineteisele kirjutada. Postkastiks määrati sopiline kivi, mille uurded olid kirjakastiks justkui loodud. See asus päris Veera kodu lähedal ja nii sai ta igal õhtul töölt tulles kirja ära võtta. Aga varsti oli Veera kord nuriseda, sest kuigi Harril oli palju aega, olid tema kirjad Veera meelest liiga lühikesed. Harri polnud üldse kirjamees, nagu ta ise hiljem tunnistas, polnud elu seeski armastanud kirju kirjutada ja nüüd pidi end lausa ületama, et mõnd lühikestki sõnumit oma südamedaamile kirja panna. Ei aidanud siin isegi mõned vaimukused, nagu hästi suurele paberile väga suurte tähtedega paari rea kirjutamine, Veera jäi kindlaks, et kui kirjavahetusel üldse mõtet on, siis peavad mõlemad pooled sellega ka vaeva nägema. Ja küllap Harri püüdiski, muidu ehk olekski nende romantika katkenud. Aga see kestis edasi, vaatamata Veera napile ajale. Iga vaba päeva ja tunni pühendas ta Harrile.
Kord aga, kui Veera sai ootamatult vaba päeva, ja läks Harrit tema koju otsima, polnud meest kusagil. Ei teadnud temast ka tema sõbrad midagi. Ja Veera hinge hakkas kahtlus närima.
Alles järgmisel päeval kadusid nii kahtlus kui ka tärganud armukadedus, kui Veera leidis nende salajasest postkastist mitte ainult kirja, vaid ka ooperipääsmed.
Harri oli eelmisel päeval sõitnud rongiga