Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk
kuulanud, oleksin võinud elada nagu kõik lihtsad inimesed, teha tasakesi tööd ja väikest viisi jõukust koguda, aga näe, kurivaim eksitas ja kihutas kuningaks hakkama. Küll sa veel näed, mis koledaid asju see endaga kaasa toob ja mida sinust kõike rääkima hakatakse ja… Oi, oi, oi! Noh, mis mõtted need sul siis on? Oota ma istun ja võtan kuskilt kinni. Noh, nüüd räägi. Vaene laps! Mis mõtted sul on?
KALEVIPOEG: Ma olen mõelnud, et võiks näiteks asutada politsei – sortse on väga palju liikvel, kui saaks üheskoos midagi nende vastu ette võtta…
LINDA: Oh sa armas aeg! Jäta see mõte kohe heaga maha. Sina tahad sortside vastu minna! Nemad on ju kõik Sarviktaadi enda teenistuses. Kas sa ema peale ka mõtled, kui sa sedasi avasilmi surma tormad? Kes mu põllul kündma hakkab, kui sind maha lüüakse? Mees on mul juba mulla all, nüüd kipub poeg ka sõgedast peast sinnasamasse.
KALEVIPOEG: No aga mis siis teha? Midagi peab ju ette võtma nende sortsidega.
LINDA: Aga kas siis just sina pead seda tegema? Sina istu kodus, tõmbame kardinad akende ette ja nihutame riidekapi ukse ette – ega nad siis meid kätte ei saa!
KALEVIPOEG: Mina olen ju nüüd kuningas, minu kohus on hoolitseda selle eest, et rahvas ohutult liikuda saaks. Ja see Sarviktaat ka, ega see pole ka õige asi, et kõik teda niimoodi kardavad. Talle tuleks öelda, et kui ta järele ei jäta, siis…
LINDA: Noh, mis siis? Päris tobedaks oled läinud, tahad juba Sarviktaadi vastu minna. Tema vastu ei saa mitte keegi, tema on kõige võimsam – tema on ju põrgu valitseja!
KALEVIPOEG: Nojah, aga mina olen ju nüüd jällegi eestlaste kuningas.
LINDA: Oh sa vaene õnnetu! Kuningas! Ega siis see sind Sarviktaadi vastu aita, ega tema sellest hooli, et sa kuningas oled – tema jäta kohe päris heaga rahule! Oi, oi, no kes see käskis sul kuningaks hakata! Kes sulle selle hullu mõtte pähe pani? Tead sa, mis teeme, sa lähed kohe praegu ja ütled, et sina ei saa kuningas olla, et sul on lampjalad.
KALEVIPOEG: Mul ei ole lampjalad.
LINDA: Kes see sul neid vaatama hakkab, küll usuvad. Mine, mine! Saad vaevast lahti.
KALEVIPOEG: Ei, ema, ma ei lähe kuhugi. Kui ma juba olen kord kuningas, eks ma katsun siis hakkama saada. Katsun sortside vastu rohtu leida ja muudki teha. Ema, ma lähen ja pean meestega nõu.
LINDA: No näed, hakkab peale! Ega sa nüüd enam kodus püsi. Aga kes kaevust vett toob? Oh, küll ma olen õnnetu naine! No oli sul tarvis! Oli sul tarvis sedasi emale meelehärmi teha? Oh ma vaene õnnetu! (Lahkub halades.)
Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg uurivad vähki.
SULEVIPOEG: Mis loom see ometi on?
ALEVIPOEG: Toonekurg pole ta kohe kindlasti. Järelikult on ta põder.
OLEVIPOEG: Põder, ütled sa? Aga vaata, tal on kahed käärid kaasas. Kas see pole mitte rätsep?
SULEVIPOEG: Jah, see võib tõsi olla küll. Vaat kui tore, mina just mõtlesin, et peaks rätsepmeistri juurde minema ja laskma endal kuube natuke pihast kokku tõmmata, kole lai on teine mulle. (Võtab kuue seljast, laotab maha, asetab selle peale vähi.) Olge lahke, auväärt meistrimees, ehk lõikate selle mulle parajaks.
ALEVIPOEG: Näe, kus roomab ringi! Vaata, ta näitab sulle ette, kust tuleb lõigata!
SULEVIPOEG: Kohe, auväärt meister. Kohe teeme teie juhatust mööda. (Lõikab kuue küljest tüki.) Kas nii, lugupeetud rätsep?
OLEVIPOEG: No nii see küll ei käi, sa vaata nüüd oma kuube. See ei kõlba enam küll selga panna. Päris ära rikkusid. Kahju, ilus kuub oli sul. Nüüd pane hernetondile ümber.
SULEVIPOEG: Aga rätsep näitas ju ette, kustkohast peab lõikama!
ALEVIPOEG: Ei ole see vist ikka õige rätsep. Niisama petis! Vedas meid ninapidi!
SULEVIPOEG: Kuuled, kelm! Nüüd maksad mulle kuue kinni. Või muidu valan vastu hambaid. (Üritab vähki lüüa, see võtab tal näpust kinni.) Appi! Ai! Ta lõikas mul sõrme otsast!
OLEVIPOEG: See on ju päris mõrtsukas. Võtke ta kinni!
ALEVIPOEG: Poome ta raisa üles!
SULEVIPOEG: Lööme malakaga surnuks!
OLEVIPOEG: Ei, teate mis? Parem uputame ta ära! Igavene petis ja röövel selline!
SULEVIPOEG: Just, viskame ta sillalt jõkke! (Tuleb Kalevipoeg.)
KALEVIPOEG: Tere, mehed! Mul oleks üks jutt.
ALEVIPOEG: Ära praegu sega, meil on tähtis töö pooleli. Vaja see jõle olevus ära uputada, enne kui ta terve meie rahva ära hävitab.
KALEVIPOEG: Mis olevus see selline siis on? Päris väike tundub – kas sihuke meie rahvast jagu saab?
SULEVIPOEG: Noh, minule igal juhul juba kargas sõrme kinni, vähe puudus, et oleks mu tükkideks rebinud. Tegelikult peaks see olema kuninga asi – pidada silmas, et rahulikel elanikel oleks turvaline mööda maanteid liikuda ning et igasugused mõrtsukad ringi ei hiiliks. Aga noh, looda sa, et suured saksad lihtinimese peale mõtlevad! Eks neil ole targemat teha!
KALEVIPOEG: Ma just selle jutuga tulingi. Mõtlesin, et mis oleks, kui teeks ühe sellise politsei, kes hakkaks sortse püüdma. Need ju muudkui kimbutavad rahulikke teekäijaid, röövivad ja peksavad et kole kohe. Mis te arvate?
ALEVIPOEG: Ei tea, meil pole praegu aega midagi arvata. Meil on vaja see masuurikas ära uputada. See töö ei oota!
OLEVIPOEG: Ja eks see sortsidega võitlemine olegi rohkem kuninga amet. Temal on suur palk, las siis teeb ka selle eest midagi.
SULEVIPOEG: Just, nende kopikate eest, mis meiesugune teenib, ei hakka küll ühtegi sortsi püüdma!
ALEVIPOEG: Ja ega neist jagu nagunii ei saa, see on niisama ajaraiskamine. Nemad on ju Sarviktaadi teenistuses. Kus siis inimene selliste sakste vastu saab! On palju tarvilikumaid töid, mis ootavad tegemist, näiteks võiks keegi ehitada ühe maja, kus rahvas saaks käia koroonat ja doominot mängimas.
OLEVIPOEG: See oleks küll vajalik asi! Muidu mängi alailma lageda taeva alla, aga vihma võib ju sadama hakata, siis saab kõik märjaks.
KALEVIPOEG: Jah, ma olen ise ka mõelnud, et peaks ehitama ühe nõukoja, kus kogu rahvas saaks käia nõu pidamas… Eks sinna võib muidugi ka koroona üles panna…
SULEVIPOEG: Hea küll, meil pole rohkem aega. Tarvis minna ja kurjategija ära uputada. Ega seda tööd ju ükski kuningas meie eest ära tee.
ALEVIPOEG: Rahvas peab kõige raskemate töödega alati ise hakkama saama. (Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg lahkuvad koos vähiga. Tuleb Linda.)
LINDA: Tule nüüd koju. Mis sa seisad seal? Tule sööma!
KALEVIPOEG: Ei ole aega, ema! Ma pean minema Peipsi tagant laudu tooma. Ehitan nõukoja!
LINDA: Tule taevas appi! Peipsi tagant! No sina kohe pead vigurit tegema! Ja mis nõukoda sa veel ehitada tahad? Jäta see kõik ja tule koju sööma, meil on täna klimbisupp.
KALEVIPOEG: Pole aega, ema! Söö üksinda! (Läheb ära.)
LINDA: Kohe häbi, kõik teised mehed ja pojad istuvad praegu kenasti kodus, söövad kõhu korralikult täis, siis pikutavad, lasevad leiba luusse, ainult minu võsuke tuiab pühal lõunaajal mööda ilma ringi. Kas sul häbi ei ole?