Targu Talita nipiraamat. Jana Rand
kõrvits, aeduba ja aedhernes. Natuke vähem nõudlikud ja kerget varju taluvad on sibul, küüslauk, peet, porgand ning eri kapsaliigid.
Mulla reaktsiooni suhtes köögiviljad väga tundlikud pole, kuid paremini sobib neile kergelt happeline või neutraalne muld. Happelist mulda taluvad kartul, porgand, naeris, redis ja kõrvits, nõrgalt happelist kaalikas, aedhernes, kurk, sibul ning aeduba. Tuleb meeles pidada, et happelise reaktsiooniga ei lepi kapsad ja söögipeet.
Osa köögivilju kasutavad sügisel antud orgaanilist väetist juba järgneval vegetatsiooniperioodil intensiivselt. Teised, nagu porgand, pastinaak, kaalikas, naeris, redis, rõigas, mustjuur, sibul, spinat, salat, petersell ja seller, eelistavad maad, millele anti sõnnikut eelmisel aastal ning kus on kasvanud sõnnikut hästi kasutavad taimed. Osad köögiviljad aga kasvavad hästi alles 3. ja 4. aastal pärast sõnnikuga väetamist, need kasutavad paremini ka mineraalväetisi.
Näpunäiteid istikuostjale
Sügisestel istikumüükidel on mitmeid häid külgi, näiteks madalamad hinnad. Kui otsite aeda kauni sügisvärvusega taimi, siis nüüd on parim aeg minna aiaärisse, et lehevärve oma silmaga hinnata. Kui tegu pole vegetatiivselt paljundatud sordiga, võib sama liigi eri taimede lehevärvus tublisti varieeruda. Samal põhjusel on mõttekas minna just hilissuvel ja sügisel otsima ka dekoratiivsete viljadega taimi. Sügisel on nutikas osta ka viljapuid, sest mõnel sordil võivad esimesed viljad juba küljes olla ning siis saate need kohe ära proovida.
Varasügis on parim aeg istutada varakevadel kasvu alustavaid või õitsevaid taimi: sõstraid, vaarikaid, pajusid ja forsüütiaid. Taim saab siis külmadeni rahulikult juurduda ning kevadel, soojade ilmade saabudes kohe kasvu alustada. Külmaõrnade puittaimede ostmine lükake kevadesse, sest korralikult juurdumata istikud saavad tihti talvekahjustusi.
Jälgida võiks ka seda, et istik poleks „potti kinni kasvanud”; üheks selle probleemi tunnuseks on poti alusel olevatest aukudest välja turritavad tugevad juured.
Püsililled kasvavad puudest-põõsastest kiiremini ning jõuavad enamasti enne külmade tulekut juurduda. Kui vaja, on neid lihtne ka talveks katta.
Ostmisel vaadake, et istik oleks hea kasvujõuga ja terve, igakülgselt välja arenenud ning saanud ka veidi võrakujundust. Jälgida võiks ka seda, et istik poleks „potti kinni kasvanud”; üheks selle probleemi tunnuseks on poti alusel olevatest aukudest välja turritavad tugevad juured. Kui taimed on jäänud liiga kauaks samasse potti kasvama, muutub juurepall tihedaks vildisarnaseks massiks ning sellise juurestikuga taime juurdumine uues kasvukohas on raskendatud. Kui olete taolise taime siiski ostnud, tuleb püsikasvukohale istutades kindlasti püüda juurepalli servi laiali harutada.
Pakkige istikud korralikult ära või laske seda teha müüjal. Kui istikute oksad jäävad harali, võivad need sõidu ajal kergesti murduda.
Kui taim vajab istutamisel tagasilõikamist, aga te ei oska seda, siis paluge müüjal see toiming juba aiaäris ära teha. Nõnda jääb taim väiksem ning teda on lihtsam transportida. Peale selle väheneb ka mullapalli läbikuivamise oht.
Kodus kastke taimed korralikult läbi ning pange tuule ja päikese eest varjatud kohta istutamist ootama. Kõige mugavam on kasta nii, et panete potid mõneks ajaks suurde anumasse, mille põhjas on parajalt vett – siis imeb mullapall end korralikult vett täis.
Juurviljade kasvatamine
Talvevarudeks kasvatage senisest rohkem juurvilja – peeti, kaalikat, naerist, porgandit, nuikapsast, musta talirõigast ja kindlasti porrulauku, sest ainult see sibulaliikidest kõige mahedama maitsega taim suurendab säilitamisel oma askorbiinhappesisaldust. Niisugust hinnatavat omadust ei ole ühelgi teisel köögiviljal. Porrulaugule sobib niiske toitaineterikas liivsavimuld. Ka talub ta liigniiskust. Istikul peaks olema 3–5 lehte ja tugev juurestik.
Enne istutamist kärpige juuri ja lehti ning vaadake, et ta satuks mulda niisama sügavale, kui oli taim külvikastis. Kasvuajal väetage paar korda virtsalahuse või ammooniumsalpeetriga, mullake taimi ning kasutage multšiks komposti.
Söögipeet on kevadel juurviljadest kõige külmakartlikum. Tõusmed võivad hävida juba 2–3-kraadise öökülma korral. Hiljem on taim vastupidavam, kuid pikaajaline jahedus kutsub esile ennakõidumise. Külmas mullas tärganud tõusmed võivad hukkuda tõusmepõletiku läbi.
Peeti võiks külvata mai keskel, säilituspeeti veelgi hiljem – mai lõpul, juuni algul. Nii et kui esimene külv millegipärast ebaõnnestub, saate teha korduskülvi.
Peet vajab kasvuks palju niiskust, eriti seemnete idanemise ja juurikate moodustamise ajal juulis-augustis, samas liigniiskust peet ei talu. Kõige paremini sobib peedile keskmise raskusega huumusrikas neutraalne või nõrgalt leeliseline muld.
Kaalikas on külmakindel, teda võib varakult külvata. Paremini kasvab taim, kui sooja on 15–18 °C. Kuumem ilm ja kuivus muudavad juurika kibedaks ning puiseks. Kuid kaalikas on väga valgusenõudlik – seda peab arvestama harvendamisel ja umbrohutõrjel. Kui need tööd hilinevad, venivad noored taimed välja, tekivad pikad juurekaelad ja saak on niru.
Kaalikas kasvab hästi keskmise raskusega mullal, samuti savimullal.
Naeris on lühikese kasvuajaga, külmakindel ja vähenõudlik juurvili. Seeme idaneb juba +2 °C juures. Kasvamiseks vajab ohtralt niiskust. Külvist saagini kulub 65–80 päeva. Külvake naerist juuni lõpul või juuli algul.
Must talirõigas on külmakindel, ent madal temperatuur soodustab tema ennakõidumist ja loodetud juurvili jääb moodustamata. Sügiseseks toiduks külvake seeme juuni keskel, talviseks säilitamiseks juuli algul. Harvendada tuleb kahe pärislehe tekke aegu. Hiljemaks jättes venivad taimed välja ega moodustu ilus ümmargune juurvili.
Nuikapsas on lühikese kasvuajaga, külmakindel ja vähenõudlik. Saak valmib 30–40 päeva pärast taimede peenrale istutamist. Kui istutamisel on muld jahe ja niiske, ei puitu saak nii ruttu kui hilisemal istutusel.
Juhiseid kasvuhoone korrastamiseks
Alustage kasvuhoone klaaside pesemisest, kuna puudulikus valguses ja soojas venivad taimed ruttu välja ega moodusta vilju.
Puhtusenõue võib imelik tunduda, sest ikka soovitatakse klaase varjutada, kasutades kas lubjapiima, varjureste või – kangast. Seda on aga tarvis vaid päikeseküllasel suvel, mil valgust ja soojust on ülearu ning taimede lehtede ülekuumenemisel varuainete omastamine aeglustub.
Tomat on valgusenõudlik taim, valges omastab ta süsihappegaasi paremini. Pesemata klaaside tõttu jäävad viljad hämaras väikeseks ja saak hilineb. Parajas valguses algab õitsemine varem ja õisi tekib ka rohkem. Lõuna poolt pärit tomatisordid on valguse suhtes eriti nõudlikud ning kui esimene kobar ei viljastu, võibki põhjuseks olla valguse puudus.
Pesemata klaaside tõttu jäävad viljad hämaras väikeseks ja saak hilineb.
Igal aastal ei pea kogu kasvuhoone mulda uuega asendama. Aitab sellestki, kui 5–10 cm paksune haigusetekitajatest ja kahjuritest saastatud kiht pealt ära koorida.
Pärast mullakihi eemaldamist pritsige kasvuhoone põhi, seinad ja klaasid näiteks vaskoksiidkloriidi lahusega (300 g/ 10 l veele) üle. Kogu kasvupinnas on vaja välja vahetada juhul, kui eelmisel aastal tegid taimedele liiga mitmed raskesti tõrjutavad haigused nagu juuremädanik, närbumistõbi, valgemädanik või kiduuss.
Kasvuhoonet ei maksa keemiliselt töötlema hakata siis, kui teil sirgub seal juba ettekasvatatavaid kultuure, mis ei vaja nii palju sooja kui tomat.
Millal koristada aedviljasaaki?
Ärge laske hinnalisel aiaviljasaagil ülevalmida, vaid tarbige ja tehke talvevarusid üksnes parimast.
Lillkapsa kiirelt arenevaid õisikuid korjake 1–3 korda nädalas, kui need on veel osaliselt lehtede sees varjus. Et päike õisikut kollaseks ei teeks, sättige ise lehti varjuks ette. Lillkapsas ei säili pikalt isegi külmikus. Suuremaid koguseid võite kergelt hautatuna sügavkülmutada.
Nuikapsas