Wayward Pines. III osa. Blake Crouch
on 14. veebruar ja Issanda aasta 3813.” Leven itsitab. “Head sõbrapäeva kõigile.”
Arnold Pope peab Humvee kinni. Selle kaugtuled valgustavad titaanist portaalukse sisekülge, mis on tunnelit, rajatist ja kõiki magajaid välisilma eest kaitsnud.
Pope lülitab mootori välja, ent jätab tuled põlema.
Nad astuvad maasturist välja, Pope kõnnib Humvee tagaosa juurde ja teeb luugi lahti.
Ta võtab välja pumppüssi.
“Jumala pärast, Arnie,” sõnab Pilcher. “Alati valmis halvimaks.”
“Selle eest sa ju mulle ränka raha maksadki? Kui see oleks minu teha, võtaksime terve turvameeskonna kaasa.”
“Ei, hoiame praegu tagasihoidlikumat joont.”
“Pam, kas sa tuleksid taskulambiga lähemale?” palub Leven.
Kui neiu klaviatuurile valgust näitab, nõuab Pilcher: “Ootame veidike.”
Leven ajab ennast sirgu.
Pope tuleb uudistama.
Ted ja Pam pöörduvad tema poole.
Pilcheri hääl on veel kare preparaatidest, millega teda virgutati.
“Austagem seda hetke.” Alluvad pööravad oma pilgu talle. “Kas te kõik mõistate, millega me hakkama saime? Oleme sooritanud kõige ohtlikuma ja hulljulgema retke inimkonna ajaloos. Mitte ruumis, vaid ajas. Kas te taipate, mis jääb teisele poole ust?”
Ta ootab vastust, aga keegi ei proovigi vastata.
“Puhas avastusrõõm.”
“Ma ei mõista,” väidab Pam.
“Olen seda ennegi ütelnud, aga nüüd ütlen taas. See on nagu Neil Armstrong, kes ronis Apollo 11 trepist alla, et seista esimese inimesena Kuu pinnal. Vennad Wrightid Kitty Hawkis oma lennumasinat katsetamas. Kolumbus astumas Uue Maailma randa. Meil pole aimugi, mis jääb teisele poole seda ust.”
“Sa ennustasid, et inimkond sureb välja,” lausub Pam.
“Jah, aga see oli pelgalt ennustus. Äkki ma eksisin. Selle ukse taga võib seista kümme kolmesaja meetri kõrgust pilvelõhkujat. Kujutlege, kuidas keegi astuks 213. aastast 2013. aastasse. Kõige imelisemad asjad, mida me võime kogeda, on saladused. Seda ütles Albert Einstein. Nautigem seda hetke.”
Leven asub ukse küljes olevat ratast vastupäeva pöörama.
Kui ta on sellega lõpuni jõudnud, lausub ta:“Söör? Kas te oleksite nii lahke?”
Pilcher astub uksele lähemale.
Leven juhendab: “See hoob, kohe siin.”
Pilcher surub hoovale.
Esialgu ei juhtu midagi.
Humvee tuled kustuvad.
Pimedust läbistab üksnes Pami nõrguke taskulamp.
Nende jalge all hakkab midagi ägama. Justkui vana laev nagiseks.
Raske portaaluks kõigub ja hakkab krigisedes üles tõusma.
Ja siis…
Valgus murrab välja sõiduteele ning ümbritseb neid säraga.
Pilcheri süda klopib.
Need on kõige erutavamad hetked tema elus.
Üle sõidutee tuiskab lund ning tunnelisse tulvab pakaselistõhku. Pilcher kissitab valguse käes silmi.
Kui saja kahekümne sentimeetriline uks on täielikult kerkinud, avaneb tunnelisuust vaade tundmatusse maailma.
Näha on männimetsa, mis on täis kivirahne ja mida sasib lumetorm.
Nad sammuvad läbi kolmekümne sentimeetri sügavuse lume.
Metsas on haudvaikne.
Lumehelbed langevad imekergelt.
Kahesaja meetri pärast Pilcher seisatab. Teisedki peatuvad.
Ta lausub: “Mulle paistab, et siit viis maantee Wayward Pinesi.”
Nad on endiselt tihedas männimetsas, kus pole maanteest märkigi.
Pilcher võtab kompassi pihku.
Nad sammuvad põhja poole, orgu.
Teeliste kohal kõrguvad männid.
“Kuidagi ei oska arvata,” lausub Pilcher, “mitu korda see mets on põlenud ja jälle tagasi kasvanud.”
Tal on külm. Tema jalad valutavad. Ta on kindel, et teistega on sama lugu, aga keegi ei kurda.
Nad rühivad edasi, kuni mets saab otsa. Pilcherile pole selge, kui palju nad on juba käinud. Lund ei saja enam. Esimest korda tunneb ta miskit ära – paksud kaljuseinad, mis peaaegu kaks tuhat aastat tagasi Wayward Pinesi väikelinna oma embuses hoidsid.
Pilcherit üllatab, kui palju rõõmu ta leiab nende mägede nägemisest. Metsadele ja jõgedele on kaks tuhat aastat pikk aeg, aga kaljud on sama hästi kui muutumatud. Nagu vanad sõbrad.
Peagi seisavad rändurid keset orgu.
Alles pole ühtegi hoonet.
Isegi mitte varemeid.
Leven lausub: “Justkui linna poleks olnudki.”
“Mida see peab tähendama?” uurib Pam.
“Mis täpselt?” küsib Pilcher.
“Et loodus on tagasi tulnud. Et linna enam pole.”
“Raske ütelda. Võib-olla on Idaho nüüd tohutu looduskaitseala. Võib-olla pole Idaho osariiki enam olemaski. See uus maailm tahab alles tundmaõppimist.”
Pilcher otsib pilguga Pope’i. Mees on neist kakskümmend meetrit kaugemal ees ning põlvitab metsalagendikul lume kohal.
“Mis sa leidsid, Arnie?”
Ta viipab Pilcheri lähemale.
Kui kõik on Pope’i ümber kogunenud, osutab ta jälgedele.
“Inimene?” küsib Pilcher.
“Jäljed on mehe labajala suurused, aga asetsevad puhta valesti.”
“Kuidas nii?”
“Igatahes liikus see olend neljal jalal. Näete?” Ta puudutab käega lund. “Siin on tagajalad. Need on esijalad. Vaadake, kui pikad on jälgede vahed. Ta on siit läbi läinud nagu õlitatud välk.”
Oru edelanurgas leiavad nad hulga püstakaid kive, mille vahel kasvab palju madalaid tamme- ja haavapuid.
Pilcher kükitab, et ühe kivi ümbert lund kraapida.
Kunagi on see kivi olnud kui poleeritud marmor, ent aeg on sellele oma jälje jätnud.
“Mis need on?” küsib Pam, kes teist kivi silitab.
“Surnuaia riismed,” seletab Pilcher. “Hauakirjad on ajahambast puretud. See on mälestus XXI sajandi Wayward Pinesist.”
Nad sammuvad koju, rajatise poole.
Kõik on kurnatud ja külmunud.
Taas hakkab lund sadama. Kaljud ja igihaljad taimed saavad valge lumevaiba.
“Ei paista, nagu kedagi oleks kodus,” märgib Leven.
“Kohe varsti saadame droonid välja,” kõneleb Pilcher. “Me lähetame need Boise’i, Missoulasse, isegi Seattle’isse.