Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

      Peter neelatas kuuldavalt. „Kus kohas?” küsis ta.

      „Teenitud Kõrbes,” kordas mees ülbelt. „Siin saavad närused vargad ja tülitekitajad oma teenitud paiga.” Nii Peter kui ka söör Tode teadsid, et ta mõtles ilmselt palka, kuid pidasid paremaks mitte parandada võõrast, kes vehib kirvega, mis on suurem kui nad mõlemad kokku. Mees nõjatus lähemale ja puuris pilguga Peterit. Tema lehkav hingeõhk ajas poisi öökima. „Sa oled ühe puuduja kohta päris roosade põskedega, nii et ilmselt oled mingit masti varas, mis?”

      „Ma… jah,” vastas Peter, olles hea vale välja mõtlemiseks liialt rabatud.

      „Seda ma arvasingi.” Mees tõmbas üles veidi röga ja sülitas selle maha. „Ja nüüd pagendas kuningas su siia. Niimoodi ei saa sa tema kuningriiki lörri ajada, mis?”

      „Kuningriik?” ütles söör Tode ümberringi vaadates. „Ega te ei mõtle juhuslikult Kadunud Kuningriiki?”

      „Ma mõtlen kuninga kuningriiki.” Mees pani kirve selja peale tagasi. „Minu nimi on ohvitser Trolley. Olen siin selle vangla kuninglik ülem. Minu töö on uustulnukaid tervitada ja randa valvata sellisena nigu ta on.” Ta viis nad üle järgmise düüni ja näitas vaadet uhkelt käeviipega.

      „Heldus, Peter,” ütles söör Tode teades, et sõber ei suudaks täielikult vaatepilti nautida. „Näib, et me pole esimene siin karile sõitnud laev.” Iga mõne meetri järel lebas aluste lõhenenud riismeid. Rusud katsid kogu kõrbe nii kaugele, kui silm ulatas.

      „Muidugist,” uhkeldas ohvitser Trolley. „Mina vaatan üle iga aluse, mis siin randub. Muidu võiks te kõik meil siit minema hiilida.” Tühja lobaga ühele poole saanud ohvitser Trolley otsustas menetlusega edasi liikuda. „No nii, hakkame teid siis menetlema. Käed ette, palun!”

      Ta võttis vöölt V-kujulise põletusraua ja torkas selle otsa miniatuursesse katlasse, mis rippus ta ühe õla küljes nagu daamide käekott. „Kui aus olla, põlegi kaua seda rõõmu olnud.” Ta kahmas söör Tode kabja ja luges talle ette ta õigused:

      Kõik see vuristati ette üheainsa, ilmvõimatu hingetõmbega, mis jättis kuulajad enam kui hirmule.

      Ohvitser Trolley tõmbas põletusraua katlast välja. Peter tundis punakalt hõõguvast otsast tõusvat kuumust. Ta kuulis, kuidas vanglaülem viis raua söör Tode esijala poole. „M… ma arvan, et siin on toimunud mingi eksitus, ohvitser Troll!” ütles väänlev rüütel. „Vaadake, me oleme retkel. Mu sõbrale siin anti kuus maagilist…”

      Peter küünitas allapoole ja lõi söör Tode suule käe ette enne, kui too jõudis edasi rääkida. Ent oli hilja. Ohvitser Trolley lasi rüütli lahti ja vehkis põletusrauaga Peteri nina all. „Maagilist mida?” küsis ta erksa huviga.

      „Vaipa,” ütles Peter seekord korralikult valetades. „Meid tabati neid tänaval müümas.” Talle meenus professor Koogi hoiatus, mille kohaselt tuli Fantastilisi Silmi iga hinna eest saladuses hoida.

      „Vaibad, mis?” Ohvitser hõõrus oma habemetüügast. „Mõni ime, et teid pagendati – vana maagia on keelatud kogu kuningriigis… koos enamiku muuga.” Ta pillas põletusraua liiva sisse – näis, et tema parukaga kaetud ajus tärkas uus mõte. Ta niisutas keelega huuli ja kõneles magusamal toonil. „Ega te juhtumisi ei proovinud mõnda sellist vaipa endaga kaasa smugeldada? Vaatame selle sinu pisikese kotikese sisse.”

      Peter tõmbas koti järsult eemale enne, kui Trolley sai sellest kinni haarata. Jässakas mees võttis taas seljalt kirve. „Ole nüüd, anna siia. Ma täidan ainult ametlikku kohust.” Tegelikult poleks ohvitser Trolley, isekas, alamakstud kuninga töötaja suutnud hoolida karvavõrdki sellest, kas need kaks kaubitsesid salaja võluesemetega või mitte. Tema tegelik plaan oli panna käpad peale mõnele lendavale vaibale ja põgeneda sellega tagasi kuningriiki. Vaadake, ehkki ohvitser Trolley esindas Teenitud Kõrbes seadust, oli ka tema lõksus – see koht osutus nii tõhusaks vanglaks, et ükski mees, naine ega olend kummalgi pool seadusepiiri polnud iial suutnud sellest pääseteed leida. Ja ehkki ta nautis oma tööd piisavalt, oli uustulnukate paatide purustamisest ning nende käte kõrvetamisest saadav rõõm siiski piiratud. Ligi kümne aasta järel oli selle uudsuse võlu kulunud. „Näita mulle nüüd neid kaupu, enne kui ma kannatuse kaotan,” nõudis mees lähemale astudes.

      Peter ja söör Tode olid taganenud vastu vana, Zelda nime kandvat pargast ning nende valikute arv vähenes kiirelt. „Mida me nüüd teeme?” küsis söör Tode läbi ristis hammaste.

      Peter meenutas professori õpetust kasutada oma instinkte. Mida tema instinktid talle nüüd ütlesid? Sellel konkreetsel juhul käskisid instinktid tal elu eest joosta. Ja just seda ta teha otsustaski. „Jookse!” karjatas ta. „Jookse elu eest!” Nad sööstsid ohvitser Trolley jalge vahelt läbi ja lidusid nii kiiresti, kui jalad võtsid.

      „Hei! See pole kombekas!” hüüdis mees ja koperdas neile järele. „Jooksmine on reeglitevastane.” Juhtuski nii, et Peteri instinktid panid täppi: ohvitser Trolley oli tänu oma kahele puujalale jooksjana kasutu. Kuidas söör Tode sellise asja enne märkamata jättis, oli ime, ent igal juhul oli see neile mõlemale õnnelik avastus, kui nad üle kuumade düünide pagesid ja silmist kadusid. Jõhkardist vanglaülem komberdas, koperdas ja vandus nende järel ning jäi lootusetult maha. Mõne minutiga jooksid nad nii kaugele, et mehe vihased kaebused kombekuse puudumise kohta täielikult hääbusid.

      Ehkki ohvitser Trolley väitis, et Teenitud Kõrbest ei pääse keegi, otsustasid Peter ja söör Tode seda meelekindlalt proovida – oma ülesande, kui mitte lausa elu nimel. Kui keegi teist on iial rännanud läbi liivase tühermaa, siis teate suurepäraselt, kui keerukas see võib olla. Liival on tõeline anne selle peale, kuidas sattuda varvaste vahele ja teistesse valitud paikadesse. Seda ebameeldivam, kui liiv on katsudes kõrvetavalt kuum, nagu Teenitud Kõrbe puhul reegliks. Päike pea kohal näis suhtuvat vastumeelselt mõttesse kolida haripunktist edasi, mis jättis Peterile ja söör Todele vähe suunataju. Enam kui kord avastas paar end tulisest vaidlusest selle üle, kas nad olid juba kord möödunud sellest või tollest umbrohust või rusutükist.

      „Me ei saa jääda igavesti ringiratast tammuma,” ütles Peter ja lõi pahameelest jalaga liiva. Vähene toidumoon, mis tal õnnestus Skopist päästa, oli ammu söödud ja seda asendas nüüd näriv valu kõhus. „Kui me varsti toitu ja peavarju ei leia, sureme siin.” Ta hõõrus päikesest põletatud kaela, mis hakkas juba villidega kattuma.

      Kuuldes oma kaaslase hääles muserdatust, pidas söör Tode seda õigeks hetkeks, et käsitleda mõnevõrra kõditavat teemat. „Peter,” ütles ta hoolikalt sõnu valides. „Pooldan iga kell oma kapjadel läbi selle inimtühja surmalõksu sumpamist, kuid oled sa kaalunud mõnda lihtsamat viisi? Midagi, mis meid edasi aitaks?”

      „Sa räägid Fantastilistest Silmadest.” Peter ohkas. See polnud esimene kord, kui kaaslane neid mainis. Tegelikult oli söör Tode kulutanud suurema osa merereisist pisikeste vihjete pillamisele selle kohta, kui kergemalt võiks asjad minna, kui nad kasutaks professori lahkelt antud kingitust. („Kui minu arvamust teada tahad, oleks lausa tänamatu mitte vähemalt prooviks pilgutada ülejäänud paare!”) Nagu olete ilmselt omaenda elus kahtlemata märganud, tähendab palumata antud nõu vaevalt rohkem kui kriitikat ja Peterit olid need soovitused üha enam tüüdanud. Ta vastas samal moel nagu alati. „Professor Koogi sõnul ei tohi me ülejäänud paare proovida enne, kui hetk on õige. Ta ütles mulle…”

      „Jajah, ettevaatust ja nii edasi,” katkestas söör Tode teda. „Meil, rüütlitel, on palju voorusi, kuid kannatlikkust