Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier
kuuvalgust tajuda, kuid mitte kunagi nii tugevalt. Ta peaaegu et maitses seda võradest läbi voolavat kuma. Vanamees vaigistas veekannu ja alustas tee valmistamist. „Küll sa olid kurnatud. Põõnasid terve päeva.”
Peter tundis liigestes pika ja kosutava unega kaasnevat jäikust – tema jaoks oli see haruldane tunne. „Ma ei tahtnud tüliks olla.”
Vanamees laksutas keelt ja tõrjus vabandust. „Ega ma sind ei süüdistagi, lapsuke. Taevas on nii lähedal, et päike võib muutuda veidi väljakannatamatuks. Ma eelistan ise ka öid – maailm võtab varjude poolt kaetuna suuremad mõõtmed.” Peter polnud varje iial näinud, kuid mõistis professorit: ta oli enam kui kord mõtisklenud selle salarõõmu üle, mida ta tundis siis ärkvel olles, kui kogu linn magas.
Professor juhtis Peteri tolmuse tugitooli juurde ja ulatas tassi vürtsitatud teed. Poiss istus ja ahmis oma võõrustaja kohta detaile. Professor Kook oli küürus vanamees, kelle hääl oli sama sõlmeline kui ta sõrmenukid. Tema lohisevatele sammudele lõi takti jaanalinnu selgroost tehtud jalutuskepi kõps. Kopitanud ülikonda summutas mitu kihti pikki mantleid ja poiss kuulis kusagil ta vesti kurdudes vaikselt tiksuvat väikest uuri. Mehe lõhn meenutas Peterile silmi ja ta hakkas juurdlema selle üle, mis neist sai.
„Need on põrandal, su jalge ees,” ütles professor tugitooli laskudes. „Lasin hr Naelal sel hommikul karbi järvest välja õngitseda. Hinged väheke krääksuvad nüüd, aga sellest pole tüli.”
Peter küünitas teda ootava karbi poole. Ta imestas, kuidas see veider mees näis justkui kuulvat ta mõtteid samamoodi nagu kübarameister.
„Loodetavasti küll,” muheles professor. „Mina ju teda õpetasin. Hr Nael on mu õpilane. Tema töö oli need silmad sinule toimetada. Vabandust kogu selle rändkaupleja teatri pärast, aga ma pidin veenduma, et just sina oled see poiss, keda mõtlesin.”
„See oli siis mingi test?” küsis Peter.
„Sõna „test” meenutab mulle kooli.” Professor judistas end kergelt. „Aga piisab sellest, kui ütleme, et läbisid selle hiilgavalt. Pean tõdema, et panime vankrile mõned väga kobedad lukud, mis on teadlasi juba sajandeid hämmeldusse ajanud. Tunnen heameelt, et neil polnud su andele midagi vastu panna.”
Peter sattus segadusse. „Te tahtsite, et ma silmad varastaks?”
„Loomulikult, mu laps. Tegin need just nimelt sulle… ja pean mainima, et see polnud kerge tegu.”
Just tema jaoks. Peter võttis karbi oma sülle ja avas selle. Ta libistas sõrmedega üle selle sisu.
„Kolm paari silmi: kuld, oonüks, smaragd.” Vanamehe hääles kõlas kerge uhkusenoot. „Loodan, et sa ei pahanda, kui võtsin vabaduse eemaldada kuldsilmad su silmaaukudest une ajal – ma ei saanud riskida, et siit kaod, eks?”
Peter ei mõistnud ikka veel. „Professor, mulle tundub, et silmad ei tööta. Kui ma kuldsilmad sisse panin, ei näinud ma midagi.” Ta puudutas sidet pea ümber ja kujutas ette, mis tunne oleks elada seda iialgi vajamata.
„Töötasid suurepäraselt, tänan väga. Julgeksin väita, et just nende tõttu sa siin üldse oled.” Ta aimas poisi näol suurt segadust. „Peter, need pole tavalised silmad. Need on Fantastilised Silmad.”
Need sõnad saatsid judinaid Peteri selgroogu mööda alla. „Mida see tähendab?” küsis ta.
„See tähendab muidugi, et need teevad fantastilisi asju. Näiteks kuldsed silmad viisid su kohe sinna, mida nad viimati nägid – minu saarele. See oli mu üpris nutikas viis sind siia saada.”
„Ja kui ma need tagasi panen?”
Professor mõtiskles ja silitas habet. „Noh, viimati nägid nad sedasama ruumi, nii et ilmselt tooks need su siia. Aga ma peaks sind hoiatama. See konkreetne paar võib sulle palju häda kaela tuua, kui sa ettevaatlik pole – nii et ära pane neid ette enne, kui seda tõesti mõtled.”
Peteril oli raske sõnadele järele jõuda. Iga vastus, mille vanamees poetas, tekitas vaid tahtmise edasi küsida. „Nii et silmad olid need, miks ma vette ilmusin?”
„Murettekitavasse Järve,” parandas professor. „Ma ei suutnud maandumiseks pehmemat kohta välja mõelda. Eeldasin, et oskad ujuda, sest kasvasid üles sadamalinnas. Ilmselgelt eksisin. Vabandust selle pärast – ma ei arvanud, et Murettekitav Järv tekitab nii palju… muret.” Professor Kook, nagu enamik briljantseid inimesi, ei pidanud aeg-ajalt vastu kiusatusele mõne korraliku sõnamängu järele.
Peteri järgmist küsimust – ühte kümnetest – katkestas väljast tulev hõige. „Härrased, teie õhtusöök läheb külmaks!” See oli hr Nael. Ta küünitas köissillal, kõrbenud põll kõhu ümber. „Peaksin lisama, et kui te kohe meiega ei liitu, on söör Tode ähvardanud süüa ära ka teie portsjonid.”
„Ma pole mitte midagi sellist öelnud,” protestis rüütel ja lakkus vuntsidelt midagi, mis lõhnas pannkoogitaina järele.
Peter kargas jalule. „Söör Tode!” Kogu see jutt Fantastilistest Silmadest pani ta täielikult oma kaasreisija unustama. „Mind üllatas, et teid ei marodööritudki kohe ilma minuta ära,” sõnas ta naeratades.
„Väga naljakas! Meenutan, et sina olid see, kes kartis jääda üksi sinna. Minust olnuks julm jätta maha abitu pime poiss.”
„Sama abitu pime poiss, kes päästis teid uppumissurmast?”
Söör Tode urahtas madalalt. „Äkki oleks pidanud sind sinna kotti toppima?”
„Enne pead mind kinni püüdma.” Peter ei eeldanud, et see väljakutse päriselt vastu võetakse, kuid vaevalt sai ta oma lause lõpetatud, kui rüütel köissillalt kargas ja ta põrandale paiskas. Vürtstee lendus üle kogu puumaja ja mõne minuti jooksul rüselesid need kaks lavatsil, vahetades solvanguid, lööke ja torkeid.
Hr Nael läks professor Koogi juurde, kes pingsa huviga maadlust jälgis. „Lootsite vist, et nad saavad veidi paremini läbi, eks ole, härra,” ütles ta.
Vanamees muheles. „Issakene, ei, hr Nael. See on märksa sobivam. Ei usu, et oleks saanud seda paremini planeerida.”
Targa mehena teadis professor Kook, et ühe tou või paariga algav suhe ei hääbu kohe kindlasti aja jooksul: on hästi tuntud fakt, et mürgel loob sõprust. Peter ja söör Tode külvasid juba vastastikuse austuse seemneid, mis võiks ühel päeval õitsele lüüa millegi märksa paremana – lausa legendidega võistleva sõprusena.
Õhtud sellel saarel olid Peteri jaoks õnnelikud, vahest esimest korda elus. Poissi riietati, toideti ja tema eest hoolitseti viisil, mida ta polnud iial kogenud. Ta hoidis karpi Fantastiliste Silmadega alati enda juures. Peteril oli enam kui kord kiusatus neid proovida, kuid ta pidas vastu hirmus, et need võiks ta sellest õndsast kohast minema viia.
Enamikul öödel hoolitses hr Nael söögi ja aia eest, professor kulutas aga tunde töötoas ehk kipakas tornikeses, mis oli räästani täidetud raamatute ja tühjade klaaspudelitega. Samal ajal oli Peterile ja söör Todele antud vabad käed uurida selle paiga iga viimast kui ruutsentimeetrit. Paar veetis lugematuid tunde putukaid püüdes ja seeneaias kaevates – samal ajal üksteisest üha enam sõltudes. Iga kord, kui Peter kohtas midagi lõhnavat, kõlavat või veidralt maitsvat, palus ta söör Todel seda kirjeldada.
„Näib, et see on suur maal, mis laiub üle vaiade nagu telk,” märkis rüütel, kui nad avastasid kohe raja kõrvalt ühe taolise leiu.
„Maal millest?” küsis Peter.
„Peamiselt tähtedest ja planeetidest. Väikesed jooned ja numbrid jooksevad üle kogu selle asja sinna-tänna. No nii, selle all vist liigub midagi…” Rüütel lükkas koonu koobaltsiniste voltide vahele.
„Ahaa! Olete leidnud mu Vaatlusmati.” Professor Kook tõstis pilgu lähedal asuvas tallis, kus ta oma sebrasid tomatisupiga toitis. „Imeline vidin. Aitab mul asjadel silma peal hoida. Olge seal surkides ettevaatlik – te ei pruugi iial tagasi tulla.”
Söör