Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

      Aga Bulle lihtsalt seisis seal oma laia naeratusega, mis oli nii kange, et tundus, nagu oleksid alumised hambad ülemiste hammaste külge kõvasti kinni liimitud. Ja kui Lise nägi tema meeleheitlikke silmi ja seda, kuidas ta ägedalt hambaharjaga žestikuleeris, sai ta aru, et just see praegu juhtunud oligi. Ta vaatas peegliriiuli poole. Nii see oli; Bulle hambapasta tuub lebas puutumatult, aga selle kõrval olevalt liimituubilt oli kork maha keeratud.

      Lise haaras tuubi pihku ja luges sellel seisva kirja kõva häälega ette: „Doktor Proktori Kiiresti Toimiv Superliim! Sa oled vale tuubi võtnud, Bulle.”

      Bulle kehitas vabandavalt õlgu ja naeratas jätkuvalt oma idiootlikku naeratust.

      Lise ohkas ja sobras oma hügieenitarvete kotis, kuni leidis üles küüneviili.

      „Seisa paigal!” kamandas ta Bullet. „Ja aita kaasa!”

      Bulle tõmbas mõlema käega oma huuled laiali ja Lise suutis küüneviili vasaku suupoole hammaste vahele suruda ning alustas viilimist, suunaga paremale. Samal ajal kui Lise aeglaselt ülemisi hambaid alumiste küljest lahti viilis, ümises Bulle marseljeesi.

      „Jessuke,” ütles Bulle, kui Lise valmis sai ja ta end peeglist nägi. „Vahi neid valgeid hambaid! Ja nad on juba plommitud, neisse ei tule enam kunagi auke, Lisekene. Lõpp hambaarsti juures käimisele.” Ta haaras liimituubi. „Kas tahad ka proovida?”

      „Ei, aitäh. Miks sinu arust doktor Proktori kiiresti toimiv superliim just siin riiulil lebab? Koos kõigi tööriistadega.”

      „Elementaarne,” vastas Bulle. „Ta parandab ju vanni.”

      „Võib-olla,” ütles Lise ja haigutas. „Aitab tänaseks mõtlemisest küll.”

      Aga kui nad voodisse olid pugenud, oli Lise ikkagi ärkvel ja kuulas, kuidas vannitoas kraan tilkus. See kõlas nii kurblikult. Väljast kostis liiklusmüra ja kääksuvat lõõtspillimängu. Lisaks oli kuulda üht heli, mida ta ära ei tundnud, kuid mis võis kuuluda tuule käes kiikuvale laternale. Või näiteks puujala külge keeratud rulluisule. Aga kui väljas on kottpime ja sa oled üksinda keset suurt linna, tulevad ju pähe igasugu imelikud mõtted. Ta vaatas Bulle poole. Nojah, peaaegu üksinda.

      Homme tundub kõik kindlasti lõbusam.

      Ja selles oli tal tõepoolest õigus.

      Viies peatükk

      Kankaan, teod ja margariin

      Bulle ärkas raputuse peale.

      Ta kissitas päikesevalguse poole, mis aknast sisse voolas, ja nägi, et Lise oli juba üleni riides.

      „Kell on üheksa,” ütles Lise. „Ma katsun mõne raamatukogu üles leida ja norra-prantsuse taskuvestmiku laenutada.”

      „Misasja?”

      „Prantsuse ja norra keele sõnaraamatu, et saaksime end teistele arusaadavaks teha.”

      Bulle tõusis voodis istukile. „Ja kuidas sa kavatsed raamatukogu üles leida?”

      „Küsin tänaval inimeste käest. Raamatukogu on prantsuse keeles biblioteek.”

      „Teadsin küll,” vastas Bulle. „Mis hommikusöögiks on?”

      „Mitte midagi,” sõnas Lise. „Selles riigis serveerivad nad hommikusöögiks vaid õhku ja piimakohvi. Ma ostan prantssaia, kui tagasi tulen.”

      „Kiirusta siis,” ütles Bulle ja lükkas jalad üle voodiserva. Need kiikusid linoleumkattega põranda kohal ja tundus, et nad kahtlustasid, et põrand on külm.

      Kui Lise oli ukse enda järel kinni tõmmanud, hüppas Bulle voodist välja – põrand ei olnud lihtsalt külm, vaid jääkülm – ja lippas vannituppa. Lõdisedes hüppas ta kraanikausi ees seisvale toolile ja saatis peeglisse tervituse. Ning teda tervitas sealt vastu üks Bulle arust äärmiselt kena punasejuukseline noormees, kelle kehaline suurus ei olnud kiiduväärt, aga see-eest oli tal kuhjaga nutikust ja sarmi. Jah, Bulle oli peeglist paistva poisiga nii rahul, et lubas talle sel jahedal hommikul kohe ühe hea sooja vanniskäigu.

      Bulle keeras kraanid lahti ja lasi veel vanni joosta, ise samal ajal vannivahtu otsides. Ta ei leidnud midagi, aga talle tuli meelde, et Lise oli seebipulbrit ühes võtnud. Ta otsis üles Lise seljakoti ja seal sees kahe ninaklambri kõrval lebaski purk sildiga „AJASEEP”. Bulle haaras kaasa ühe ninaklambritest ja sildiga purgi, kiirustas tagasi vanni juurde ja kallas pisut maasikapunast pulbrit vette.

      Vahi aga vahi, mõtles Bulle ja vaatas, kuidas pulber vees kohe vahutama hakkas, kuidas vaht aina kasvas ja kasvas ja täitis lõpuks valge lumena terve vanni. Bulle võttis end porgandpaljaks, ronis vanniservale, pigistas nina klambriga kokku ja huilgas: „Pomm!”

      Siis hüppas ta üles, tõmbas jalad enda alla, pani käed nende ümber ja vihises läbi vahu. Ta tabas veepinda täiuslikult ja saavutas maksimumtulemuse. Seebivaht ja vesi pritsisid seintele ja üles kuni laeni välja. Bulle vajus rahulolevalt põhja, jäi seal selili lebama, hoidis hinge kinni ja vaatas üles veepinna poole. See oli kaetud nii paksu vahukihiga, et valgusel oli raske sellest läbi tungida. Ja selles hämaras valguses nägi ta imeliselt kaunist vikerkaart, mis meenutas talle värviliste seelikutega kankaanitantsijate rivi, kes viskasid oma jalgu kõrgele õhku. See, kes 1909. aastal Moulin Rouge’is käinud oleks, mäletaks seda hästi.

      Järsku tundis Bulle, nagu oleks vann tema all kiikuma hakanud, ja nägi, et veepind tema kohal võbeles. Just nagu põrand oleks liikunud. Ah sa mait, võib-olla hakkas terve maja kokku varisema? Ja kas ta kuulis tõepoolest muusikat?

      Bulle keeras end ringi ja tõusis vannis püsti. Ning seisis porgandpaljalt ja samal ajal libises vannivaht tema ihul allapoole. Järsku lõpetas põrand kõikumise. Sest punastes seelikutes kankaanitantsijate rivi lõpetas oma tantsu. Selle asemel jõllitasid nad üllatunult Bulle poole.

      „Kust ta välja ilmus?” kuulis Bulle üht tantsijannat sosistamas.

      „Kust kohast see vann siia sai?” sosistas järgmine.

      „Mis tal nina küljes on?” hüüdis kolmas.

      „Minu arust on ta päris armas,” itsitas neljas.

      Bulle kissitas ereda valguse ja publiku poole, kes istus avali suudega ja tummaks löödult saalis, justkui oleksid nad pisut ootamatu Kuu peale maandumise tunnistajateks. Bulle taipas vaid seda, et ta seisis Moulin Rouge’i laval.

      Lise kõndis mööda suurt ja laia puiesteed, mida ääristasid moebutiigid ja lõhnapoed, aga kuskil ei paistnud ühtegi raamatukogu. Lisel oli olnud plaanis küsida nõu punapõskse pansionaadiproua käest, aga vastuvõtulaua taga ei seisnud kedagi. Fuajees istus vaid üks jõehobuga sarnanev meesterahvas, kes luges lehte ja jälgis Liset kahtlustava pilguga. Lise tuju läks järjest kehvemaks, sest igaüks, kellelt ta teed küsis, ajas nina taeva poole, kui aru sai, et Lise ei räägi prantsuse keelt. Ta sai aru, et kõik pole välismaalaste vastu niivõrd sõbralikud, kui härra ja proua Frii Kartuli pansionaadis. Lise piilus vaateakendesse, et näha, kas mõni pood ka raamatuid müüb. Aga enamjaolt seisid seal vaid kleidid. Tegelikult väga ilusad kleidid. Lise peatus, et vaadata lähemalt üht fantastiliselt ilusat kleiti. Kui ta vaateakna ees seisis, märkas ta järsku midagi akna peegelduses. Teisel pool tänavat seisis üks pikka mantlisse riietatud naisterahvas, suured päikeseprillid ees. Naine seisis nii kaugel,

---

Скачать книгу