Ma armastasin terroristi. Anna Sundberg
üldse.
Ema süütas Prince’i. Tema ümber levis vastik suitsu- ja lõhnaõlihais. Õhtul ootas ees pidu. Täiskasvanute maskeraad.
Ema tupeeris juuksed ja lakkis küüned. Mina seisin vannitoa ja ema toa vahelisel uksel ning vaatasin, kuidas ta meikis silmi ja värvis huuli.
Ema vannitoakapp oli aaretekamber. Seal oli lausa imelisi asju. Huulepulgad. Lõhnaõlipudelid. Seebid ja kreemid. Toosikesed pintslitega ja eri toonis puudritega.
Tema ehted sädelesid. Tema kaelakee oli ehtsatest pärlitest. Käevõrud olid hõbedast. Helkivaid klõpsuga kõrvarõngaid võisin minagi proovida.
„Kui näed hea välja, siis on elus kergem,” ütles ema, poolenisti mulle, poolenisti endale.
Ema oli ilus. Tal olid pikad punased küüned ja sügav dekoltee. Isale meeldis, kui ta ennast üles lõi. On tähtis, et su naine on veetlev.
Oli aasta 1980. Mina olin üheksa aastane ning ema oli minu suur eeskuju.
Ema ja isa sõbrad Söndrumist ja Tylösandist korraldasid kordamööda suurejoonelisi olenguid ja stiilipidusid. Lapsi peole ei lubatud, nii pidimegi vennaga ööbima vanaema Vega pool.
Järgmisel päeval ema vahel kurtis, et sai liiga palju joodud.
Enne stiilipidusid stressas ta kõvasti. Peo teemad olid erinevad ja iga kord pidi olema uus kostüüm. Kostüümide õmblemiseks endale ja isale läks emal rohkem kui kuu aega. Parim kostüüm sai auhinna.
Kõige halvem oli, kui pidu oli meie pool. Ootused olid kõrged. Kõik pidi olema perfektne – söök, joogid, puhtus ja kord – et oleks ikka parem kui eelmisel peol. Peoperenaisena oli ema kohustuseks hoolitseda, et kõigil oleks lõbus.
See oli väga tähtis, et oleks lõbus, seda mõistsin ma varakult. Kui võõraste inimeste juuresolekul räägiti millestki tõsisest või tüütust, siis naeris isa selle teema välja. Või vihastas. Talle ei meeldinud rusutud meeleolu. Ent pereringis ta raskeid arutlusi ega väljakutseid ei kartnud.
Ema oli lausa õppinud tore ja vastutulelik olema. Isa võis temaga inetult käituda, aga ta neelas kõik alla ja vaikis.Mõnikord pani mind imestama, kui kaugele isa võis minna. Siis tuli ette sedagi, et astusin ema kaitseks välja. See ajas isa vihale.
Aga enamasti valitses nende vahel soojus, neile meeldis teineteist puudutada. Nad rääkisid avalikult, et neile meeldib seks.
Isa öökapist leidsin pornoajakirju. Need ajasid kiima ja pilte oli lausa häbi vaadata. Siin peitub saladus, mida ma kunagi uurima hakkan, mõtlesin mina.
„Anna, sa ei lähe mopeediga sõitma, kuuled?” käratas ema diivanil istudes esiku suunas, kus ma oma sõpradega seisin. Tobbe oli tulnud oma uue sinise Yamaha’ga, mis seisis meie maja ees.
„Ei lähe!”
Oli aasta 1985 ja ma käisin kaheksandas klassis, meikisin ennast juba ja kandsin kõrgeid kingi. Meie klassi poisid on lootusetult lühikesed ja ebaküpsed, leidsime oma parima sõbrantsi Kajsaga, aga Tobbe ja tema poistekamp olid meist aasta vanemad. Me hängisime nendega pärast tunde päris tihti. Nad õpetasid meid suitsetama ja mokatubakat kasutama.
Tobbe oli madala hääle ja jämedate randmetega. Ta oli kena ning ma tahtsin talle meeldida.
Seisime ümber Yamaha, Tobbe pani kiivri pähe.
„Kas ma tohin proovida?” küsisin mina.
Tobbe kõhkles, aga siis noogutas.
„Oskad või?”
„Muidugi,” vastasin mina.
Masin oli raske ja kohmakas, hüppasin sadulasse. Tobbe jättis kiivri endale pähe ja istus tagaistmele. Tundsin tema käsi ümber oma talje.
Jalgadega lükates veeretasime ratta sissesõiduteelt välja, lülitasin mootori sisse ja andsin gaasi. Pöörasime mäest alla, panin sisse kolmanda käigu, sõit oli kiire ja ma kiljusin võlutult.
„Pidurda!” hüüdis Tobbe.
Kurv vasakule oli üheksakümmend kraadi ja me lähenesime villa piirdeaiale. Minuni vist ei jõudnudki, et enne kui ma üritasin ära keerata, oli Tobbe maha hüpanud. Lenkstang rammis tara ja mina lendasin üle ratta. Kõhtu lõi jube valu. Järgmisel hetkel olin käpuli mustal asfaldil ja ahmisin õhku. Lenks oli sattunud otse plexus solarisesse, mu käel oli sügav veritsev haav.
Tobbe jooksis oma mopeedi juurde ja karjus:
„Raisk, sa sõitsid selle sodiks. Kuradi jama!”
Põhikooli lõpus oli mul palju sõbrannasid ja mitu poissi imetles mind. Üks kutt surus oma keele mulle suhu. Küll oli vastik. Aga ma avastasin, et oli päris mõnus, kui ta mu rindu katsus.
Teine, blond ja lihaseline, tahtis minuga magada.
Et rasestumisvastaseid tablette küsida, palusin ühel tüdrukul minuga ämmaemanda juurde kaasa tulla.
„Kas arvad, et nüüd on õige aeg?” küsis ämmaemand minu palve peale.
„Jah,” vastasin, kuigi ma päriselt nii ei arvanud, pigem tundsin, et valetan.
Läks mitu nädalat enne, kui tabletid mõjusid. Musklis poiss ei jõudnud ära oodata ja hakkas ühe teise tüdrukuga käima, mulle ei läinud see korda.
Üheksandas klassis lasin teha püsilokid ja hakkasin kandma pikka valget mantlit. Nägin välja nagu noor daam. Õpetaja vaatas mind hindava pilguga.
„Oo, kui kena!” ütles ta mu uue stiili kohta.
Valgetel suveõhtutel jalutasime Kajsaga raekoja ja restoran Carlos’e vahet edasi-tagasi. Olime selleks liiga noored, et meid kusagile sisse oleks lastud.
Minu esimene päris oma poiss Patrik oli isa tuttava poeg. Hakkasime käima põhikooli viimastes klassides ja käisime edasi ka Kattegati gümnaasiumis, peaaegu lõpueksamiteni välja. Patrik oli kena ja sõbralik ning ütles, et armastab mind. Mina tema vastu küll eriti sõbralik polnud.
Gümnaasiumi rebastepeol flirtisin oma mentoriga, kes oli minust kolm aastat vanem ja õppis reaalaineid. Ta oli pikk ja hea kehaga, afropatside ja helepruuni nahaga. Tal oli oma korter, kuhu ma nädala jooksul sisse kolisin. Ma viisin ta ka enda poole ning näitasin teda kui trofeed emale ja isale.
Varsti sai mul temast isu täis ja läksin Patriku juurde tagasi. Ja nii see jätkus. Mina muudkui magasin teistega ja Patrik andis alati andeks. Ta ei saanud kunagi vihaseks, oli lihtsalt kurb ja löödud.
„Ega ometi jälle?” ütles ta.
Aegajalt oli mul südametunnistus must, kuigi enamasti olin täielikult oma tundetormide võimuses, millest ma ise ka aru ei saanud.
Vahel keerasin oma toa ukse lukku ja nutsin. Puha fassaadid ja tuimad kestad, mitte keegi ei hooli kellestki. Ma igatsesin kohata kedagi, kes tahaks just mind tundma õppida. Sügavuti.
Gümnaasiumi viimases klassis tundus Halmstad väljakannatamatult nüri ja igav. 1990. aastal kooli lõpetades oli mu otsus juba küps. Ma pean siit ära minema, ära siit – poiste ja Patriku ja liivaranna ja villade ja ema ja isa juurest – välja laia maailma, kus on piiramatud võimalused.
Sõitsin klassiõe Marlenaga Šveitsi, kus saime tööd au pair’ina.
Tee kulges paralleelselt merega. Helkiva vee taga kerkisid lumised mäed. Maastik oli kaunis, aga mul oli hirm. Me sõitsime vales suunas.
„Kuhu me sõidame?” küsisin mina.
„Võtame tassi kohvi,” vastas mees.
„Sellest me pole rääkinud,” protesteerisin mina.
Mees vaikis ja sõitis edasi, Genfist välja maale.
Mitte keegi ei teadnud, kus ma olen. Mitte keegi ei näinud, et ma autosse istusin. Auto sõitis selleks liiga kiiresti, et oleksin saanud ukse avada ja välja hüpata.
Mees oli pakkunud küüti Genfi keskusesse, kus minu noormees Stefan mind kohvikus ootas.
Ma