Ma kannan keskööd. Terry Pratchett
on üsna usaldusväärne. Ära minult küsi, miks see nii on. Kui ma üritan aru saada, kuidas see käib, ei lähe see õnneks.”
„Ja ma kuulsin, et sa oskad tulega ka igasugu trikke teha?” ütles seersant Brian imetlevalt.
„Tulega on lihtne töötada, kui mõistus selge hoida, aga valu… valu hakkab vastu. Valu on elus. Valu on vaenlane.”
Seersant üritas ettevaatlikult oma kiivrit jälle üles võtta, lootes, et nüüd on see juba niipalju jahtunud, et seda saab käes hoida. „Ma pean mõlgi kindlasti enne välja taguma, kui boss näeb,” ütles ta. „Sa ju tead, milline tähenärija ta on, kui jutt on korralikust välimusest… Oh.” Ta jäi maha vaatama.
„Jah,” sõnas Tiffany nii sõbralikult, kui suutis. „Sellega harjumine võtab tõesti natuke aega.” Sõnatult ulatas ta Brianile oma taskuräti ja seersant nuuskas nina.
„Aga sa saad ju valu ära võtta,” alustas Brian. „Kas see tähendab, et sa saad…?”
Tiffany tõstis käe. „Pea kinni,” ütles ta. „Ma tean, mida sa küsida tahad, ja vastus on ei. Kui sa endal käe küljest lööksid, saaksin ma ilmselt panna su seda unustama, kuni sa üritad lõunat süüa, aga sellised asjad nagu kaotusevalu, lein ja kurbus? Seda ma ei suuda. Ma ei kavatsegi nendega jahmerdama hakata. On olemas asi, mida nimetatakse „leevenduseks”, ja ma tean ainult ühte isikut maailmas, kes oskab seda peale panna, aga ma ei mõtlegi teda paluda, et ta mind õpetaks. See on liiga sügav.”
„Tiff…” Brian ebales ja vaatas ringi, nagu kardaks, et põetaja ilmub välja ja suskab teda jälle selja tagant.
Tiffany ootas. Palun ära küsi seda, mõtles ta. Sa oled mind ju kogu elu tundnud. Sa ei saa ju arvata…
Brian vaatas talle anuvalt otsa. „Kas sa siis… võtsid midagi?” Tema hääl kustus.
„Ei, muidugi mitte,” vastas Tiffany. „Mis uss sulle pähe on pugenud? Kuidas sa võisid midagi sellist mõelda?”
„Ei tea,” pomises Brian, punastades piinlikkusest.
„Noh, see on siis selge.”
„Ma peaksin vist noorperemehele teada andma,” lausus Brian pärast järjekordset tublit nuuskamist, „aga ma tean ainult seda, et ta läks suurde linna, koos oma…” Ta vakatas jälle piinlikkustundega.
„Oma kihlatuga,” lõpetas Tiffany kindlalt. „Selle sõna võib välja öelda küll.”
Brian köhatas. „Noh, asi on nii, et me mõtlesime…noh, me kõik arvasime, et sina ja tema olete, noh, tead küll…”
„Me oleme alati olnud sõbrad,” ütles Tiffany, „ja see ongi kõik.”
Ta tundis Brianile kaasa, kuigi mees tegi liiga tihti oma suu lahti enne, kui see ajuga ühendust sai. Niisiis patsutas Tiffany talle õlale. „Tead, ma võin ju suurde linna lennata ja ta üles otsida.”
Brian peaaegu sulas kergendusest. „Kas sa tõesti teeksid seda?”
„Muidugi. Ma näen, et sul on siin palju teha, ja nii on sul üks mure vähem.”
Tuleb küll tunnistada, et nii on minul üks mure rohkem, mõtles Tiffany läbi linnuse kiirustades. Uudis oli levinud. Inimesed seisid niisama, nutsid või olid lihtsalt nõutud. Kui Tiffany oli juba välja jõudmas, jooksis tema juurde kokk. „Mida ma tegema pean? Mul on selle vaese hinge lõunasöök pliidi peal!”
„Siis vii see kellelegi, kellele hea lõunasöök ära kulub,” ütles Tiffany kiiresti. Oli tähtis oma hääl rahulik ja asjalik hoida. Inimesed olid šokis. Ka tema ise on šokis, kui selleks aega saab, aga praegusel hetkel oli oluline tõugata inimesed tagasi reaalsesse maailma ja aega.
„Kuulake, teie kõik!” kajas Tiffany hääl suures eessaalis. „Jah, teie parun on surnud, aga teil on endiselt parun olemas! Ta tuleb varsti koos oma… daamiga ja te peate linnuse nende jaoks läikima lööma! Te kõik teate, mis on teie töö! Hakake seda tegema! Ja meenutage vana parunit hea sõnaga ja tehke kõik puhtaks tema pärast.”
See toimis. See toimis alati. Hääl, mis kõlab, nagu selle omanik teaks, mida teeb, paneb asjad liikuma, eriti kui selle omanik kannab teravatipulist musta kübarat. Ühtäkki läks lahti kibe tegevus.
„Sa vist arvad, et pääsed puhtalt, jah?” küsis hääl Tiffany selja tagant.
Tiffany ootas hetke, enne kui pöördus, ja kui ta pöördus, oli tema näol naeratus. „Kas sa näe, preili Spruce!” tähendas ta. „Te olete ikka veel siin? Noh, võib-olla tahavad mõned põrandad küürimist.”
Põetaja nägi välja nagu raevu kehastus. „Mina ei küüri põrandaid, sina väike ninakas…”
„Jah, teie ei küüri tõesti midagi, preili Spruce. Ma panin seda tähele! Preili Flowerdew, kes oli siin enne teid, tema oskas tõesti põrandaid küürida. Tema oskas põrandat küürida, nii et pärast võisid sa sellest oma nägu näha, kuigi teie puhul, preili Spruce, saan ma aru, miks see poleks eriti meeldiv. Preili Jumper, kes oli enne teda, küüris põrandaid lausa liivaga, valge liivaga! Ta jahtis mustust, nagu terjer jahib rebast!”
Põetaja avas suu, et midagi öelda, aga Tiffany ei jätnud tema sõnadele ruumi. „Kokk rääkis, et te olete väga usklik inimene, alati olete põlvili, ja minul pole selle vastu midagi, mitte kõige vähematki, aga kas teil pole kunagi tulnud pähe lappi ja ämbrit kaasa võtta, kui te põlvili laskute? Inimestel pole vaja palveid, preili Spruce, neil on vaja, et te teeksite tööd, mis ootab tegemist, preili Spruce. Ja mul on teist kõrini, preili Spruce, ja eriti kõrini on mul teie kenast valgest kitlist. Rolandile avaldas teie imeline valge kittel vist väga muljet, aga minule ei avalda, preili Spruce, sest te ei tee kunagi midagi, mis selle ära määriks.”
Põetaja tõstis käe. „Ma võiksin sulle kõrvakiilu anda!”
„Ei,” ütles Tiffany kindlalt. „Ei võiks.”
Käsi jäi paigale. „Mind pole elus kunagi niimoodi solvatud!” kriiskas raevunud põetaja.
„Kas tõesti?” imestas Tiffany. „Ma olen siiralt üllatunud.” Ta pöördus kannal ringi, jättis põetaja seisma, kus see oli, ja marssis noore valvuri juurde, kes oli äsja eessaali tulnud.
„Ma olen sind enne ka näinud. Ma vist ei tea, kes sa oled. Palun ütle, mis su nimi on.”
Valvuriõpilane tegi midagi, mis oli tema meelest ilmselt auandmine. „Preston, preili.”
„Kas parun on alla krüpti viidud, Preston?”
„Jah, preili, ja ma viisin sinna ka mõned laternad ja riideid ja ämbritäie sooja vett, preili.” Ta muigas laialt, kui Tiffany ilmet nägi. „Kui ma väike olin, pani mu vanaema surnuid lautsile, preili. Ma võin aidata, kui te tahate.”
„Kas sinu vanaema laskis sul aidata?”
„Ei, preili,” vastas noormees. „Ta ütles, et mehed ei tohi selliseid asju teha, kui neil pole doktriini tunnistust.”
Tiffany sattus hetkeks segadusse. „Doktriini?”
„Teate küll, preili: see ütleb, et nad tunnevad rohtusid ja ravijooke ja oskavad jalgu otsast saagida ja muud sihukest.”
Koitis mõistmine. „Aa, sa mõtled doktori tunnistust. Seda pole siin tõesti vaja. Praegu ei ürita me vaest meest terveks teha. Tänan abi pakkumast, aga ma valmistan ta ise ette. See on naiste töö.”
Miks täpselt see naiste töö on, seda ma ei tea, mõtles Tiffany, kui jõudis krüpti ja hakkas käiseid üles käärima. Noor valvur oli nii arukas, et oli toonud isegi ühe kausikese mullaga ja teise soolaga.12 Väga tubli, vanaema, mõtles Tiffany. Vähemalt keegi õpetas poisile midagi kasulikku!
Tiffany nuttis, kui vana meest „esinduslikuks” tegi, nagu Vanaema Weatherwax selle kohta ütles. Ta nuttis alati. See oli vajalik. Aga ei nutetud seal, kus kõik teised näevad, nõiad nii ei tee. See
Muld ja sool olid vana traditsiooni pärast, et vaime eemale hoida. Tiffany ei olnud kunagi ühtegi vaimu näinud, nii et ilmselt oli mullast ja soolast abi, kindlasti oli neist aga abi inimeste peades: inimestel oli parem tunne, kui muld ja sool olid olemas, ja kes juba seda mõistab, mõistab maagiast üsna palju.