Ma kannan keskööd. Terry Pratchett
on unimagusad, daamipadjad, seitsmelehine ristikhein – teil oli väga palju õnne –, oksake vanamehepükse, narritubakas, oo – kavala rebase hein ja…” Ta jäi väikesi punavalgeid õisi vahtima.
Tüdrukud küsisid: „Kas kõik on korras, preili?”
„Unusta-mind-ära!”7 ütles Tiffany teravamalt, kui oli kavatsenud. Kuid tüdrukud ei märganud midagi, niisiis jätkas ta rõõmsalt: „Siin näeb neid väga harva. Ilmselt on need mõnest aiast siia levinud. Ja nagu te kindlasti teate, on need kokku seotud lugadega, millest vanal hallil ajal valmistati küünlatahte. Milline kena üllatus. Tänan teid väga, tüdrukud. Ma loodan, et teil on peol väga tore…”
Becky tõstis käe. „Vabandust, preili?”
„Kas sa soovid veel midagi, Becky?”
Becky läks näost roosaks ja pidas oma sõbrannaga kiiresti nõu. Siis pöördus ta tagasi Tiffany poole, näost veel pisut roosam, kuid sellest hoolimata kindlalt otsustanud asja lõpule viia.
„Küsimise pärast ei tule ju kellelgi pahandusi, eks ole, preili? Ma mõtlen, et lihtsalt küsida ju ikka võib?”
Nüüd tuleb: Kuidas nõiaks saada, kui ma suureks kasvan? mõtles Tiffany, sest tavaliselt küsiti just seda. Väikesed tüdrukud nägid teda luuaga sõitmas ja arvasid, et nõid ainult seda teebki. Valjusti ütles ta: „Vähemalt minult pole sul pahandusi oodata. Küsi aga julgesti.”
Becky lõi pilgu oma saapaninadele. „Kas teil on kirglikud osad olemas, preili?”
Üks annetest, mida nõial tarvis läheb, on oskus mitte välja näidata, mida sa mõtled, eriti aga oskus hoiduda sellest, et sinu nägu muutub kangeks nagu laud, olgu mis on. Tiffanyl õnnestus öelda, ilma et tema hääl oleks korrakski värisenud või näole piinlik naeratus ilmunud: „See on väga huvitav küsimus, Becky. Kas tohib küsida, miks see sind huvitab?”
Nüüd, kus küsimus oli nii-öelda avalikus ruumis, oli tüdruk palju rõõmsam.
„Noh, preili, ma küsisin vanaemalt, kas mina võiksin nõiaks saada, kui vanem olen, ja tema ütles, et ma ei peaks tahtma nõiaks saada, sest nõidadel pole kirglikke osi, preili.”
Tiffany mõtles kiiresti kahe pühaliktõsise juhmilt vahtiva silmapaari ees. Nad on talutüdrukud, mõtles ta, niisiis on nad kindlasti näinud, kuidas kassil pojad ja koeral kutsikad tulevad. Nad on näinud, kuidas sünnivad lambatalled ja ilmselt ka vasikad – see on alati kärarikas sündmus, mis lihtsalt ei saa märkamata jääda. Need tüdrukud teavad, mida nad küsivad.
Sel hetkel lõi Nancy sekka: „Lihtsalt et kui see on tõsi, preili, siis me tahaksime lilled tagasi, nüüd kus te olete neid näinud, sest teie käes läheksid need nagu raisku, ärge pange pahaks.” Ta astus kiiresti sammu tagasi.
Tiffanyt üllatas tema enda naer. Sellest, kui ta viimati naeris, oli tükk aega möödas. Pead pöördusid, et näha, mis kellelegi nalja tegi, ning Tiffanyl õnnestus mõlemad tüdrukud kinni krabada, enne kui nad põgeneda jõudsid, ja ta pööras nad ringi.
„Te olete väga tublid,” kiitis ta. „Mulle meeldib, kui vahel harva ka mõistlikku mõtlemist näha saab. Ärge kunagi kõhelge küsimast. Ja vastus teie küsimusele on, et nõiad on kirglike osade poolest täpselt samasugused kui kõik teised, aga tihtipeale on neil ringitormamisega nii palju tegemist, et neil pole aega nendele mõelda.”
Paistis, et tüdrukud tunnevad kergendust, kuna nende töö ei olnud täiesti tühja läinud, ja Tiffany oli valmis järgmiseks küsimuseks, mis tuli jällegi Beckylt: „Kas teil siis on peigmees, preili?”
„Hetkel mitte,” vastas Tiffany kärmelt ja surus alla igasuguse näoilme, et see midagi ei reedaks. Ta tõstis väikese lillekimbu. „Aga kes teab: kui te selle kimbu õigesti tegite, saan ma võib-olla uue peigmehe, ja sellisel juhul olete teie küll paremad nõiad kui mina, see on kindel.” Mõlemad tüdrukud lõid selle kohutava varjamatu meelituse peale särama ja see tegi ka küsimustele lõpu.
„Ja nüüd,” lausus Tiffany, „peaks iga hetk algama juustuveeretamine. Kindlasti te ei taha, et see teil nägemata jääks.”
„Ei, preili,” vastasid tüdrukud kooris. Hetk enne lahkumist patsutas Becky kergendusega ja tähtsalt Tiffany käsivarrele. „Peigmeestega on vahel väga keeruline, preili,” ütles ta elutarkusega, mille olid andnud, nagu Tiffany kindlalt teadis, kaheksa maailmas veedetud aastat.
„Aitäh,” vastas Tiffany. „Selle pean ma kindlasti meeles.”
Mis puutub peol pakutavasse meelelahutusse nagu näiteks lõustade tegemine hobuserangide vahelt või padjavõitlus rasvatatud poomi peal või isegi konnadeõngitsemine, siis Tiffany poolest võisid need olla või ka mitte olla, aga otse öeldes oleks ta eelistanud, et neid poleks olnud. Kuid korralikku juustuveeretamist meeldis talle alati vaadata – see tähendab, korralikku veeretamist pikast mäenõlvast alla, peaasi ainult, et mitte üle Hiiglase, sest pärast ei tahaks seda juustu enam keegi süüa.
Võisteldi kõvade juustudega, mis mõnikord olid ekstra juusturaja jaoks valmistatud, ja vigastamatult alla jõudnud võidujuustu omanik sai auhinnaks hõbepandlaga vöö ja kõigi imetluse.
Tiffany oli juustuvalmistamise asjatundja, kuid juustuveeretamisvõistluses polnud ta kunagi osalenud. Nõid ei saa sedalaadi võistlustel osaleda, sest kui ta võidaks – ja Tiffany teadis, et ta oli valmistanud paar juustu, mis oleksid võinud võita –, ütleksid kõik, et see pole aus, sest tegu on nõiaga. Nojah, kõik vähemalt mõtleksid seda, seda ütleksid väga vähesed. Ja kui sa ei võida, ütleksid kõik: „Mis nõid see on, kes ei suuda valmistada juustu, mis saaks jagu meiesuguste lihtsate inimeste valmistatud lihtsatest juustudest?”
Inimesed olid vaikselt hakanud juustuveeretamise stardipaiga poole liikuma, kuid konnaõngitsemise leti juures oli ikka veel suur rahvasumm, kuna konnaõngitsemine on väga humoorikas ja kindel meelelahutus, eriti nende jaoks, kes ise konni ei õngitse. Kõigi kurvastuseks polnud sel aastal kohal meest, kes pani endale nirke püksi ja kelle isiklikuks rekordiks oli kuuldavasti üheksa nirki, ja inimesed mõistatasid, kas tema oskused on ehk rooste läinud. Kuid varem või hiljem triivisid kõik juustuveeretamise stardijoone lähedusse. See oli traditsioon.
Siin oli nõlv tõesti väga järsk ja juustuomanike vahel käis alati kerge lustakas rivaalitsemine, mis viis tõuklemise, nügimise, jalgadega togimise ja sinikateni; vahel murti ka mõni käe- või jalaluu. Kõik läks nagu ikka, kui ootavad mehed oma juustud ritta seadsid, kuni Tiffany nägi – ja paistis, et ta oli ainus, kes seda nägi –, kuidas üks ohtlik juust täiesti omapäi stardijoonele veeres. Juustukoorik tolmu all oli must, juustu ümber oli seotud räämas sinivalge riidetükk.
„Ei ole võimalik,” pomises Tiffany. „Horace. Ja kui sina oled kohal, pole pahandused kaugel tagapool.” Ta pöördus välkkiirelt, otsides märke millestki, mis ei tohiks seal olla. „Kuulake nüüd,” sosistas ta vaikselt. „Ma tean, et vähemalt üks teist on kusagil läheduses. See pole teie jaoks, see on inimeste asi. Saite aru?”
Kuid juba oli hilja. Pidustuste juht oma suure loppis, paelaga ääristatud mütsiga puhus vilet ja juustuveeretamine kuulutati alanuks – „kuulutame alanuks” on palju peenem öelda kui „hakkab pihta”. Mees, kellel on pael mütsi ümber, ei kasuta kunagi lihtsaid sõnu, kui ka keerulisemad asja ära ajavad.
Tiffany ei julgenud õieti vaadatagi. Mehed mitte niivõrd ei jooksnud kui veeresid ja libisesid oma juustude järel. Küll aga kuulis ta hüüdeid, mis tõusid, kui must juust ei sööstnud mitte lihtsalt ette, vaid pöördus vahel ka ringi ja läks tagasi mäest üles, et mõnele tavalisele, süütule juustule otsa veereda. Tiffany kuulis hädavaevu Horace’i vaikset porinat, kui see peaaegu künka tippu tagasi kihutas.
Juustuajajad karjusid musta juustu peale, üritasid seda kinni krahmata ja vehkisid selle poole keppidega, kuid röövellik juust tormas edasi, jõudis jälle oru põhja hetk enne seda, kui kohutav meeste- ja juustudesegadik ühte hunnikusse lendas, siis aga veeres vaikselt tagasi künkaharjale ja jäi sinna silmakirjaliku häbelikkusega istuma,
Unusta-mind-ära on ilus puna-valgete õitega lill, mida tavaliselt kingivad neiud noormeestele, andmaks neile mõista, et nad ei taha neid enam kunagi näha, või siis vähemalt niikaua, kuni nad õpivad ennast korralikult pesema ja töö hangivad.