Eike. Rein Põder
mõtlen praegu, neil – Luulel ja Kaljul – võinuks ju oma laps sündida.
Aga nad ei saanud seda last kunagi. Mina olingi see nende ainuke lohutusauhind…)
Mai teisel poolel oli ette nähtud meie, seitsmenda klassi ekskursioon. Ka see kuulub ühe sündmusena eelneva ja järgneva külge.
Mäletan hästi seda hommikut, kui me Lätimaale hakkasime sõitma. Kõik olid nii elevil. Mitmed emad-isad olid meid saatma tulnud. Ka Kalju oli sel varasel hommikul kohal. Aga ta oli rohkem saatmas oma uut naist kui mind. Kuid ta noogutas rõõmsalt ka minule ja tuli korraks isegi mu juurde ning kergitas mu kotti. Tegelikult oligi õpetaja Luule see, kes oli ekskursiooni välja mõelnud. Kui meie klassijuhataja ja kui kirjandusõpetaja.
Siiski, nad mõlemad olid meie, mitmekümne silmapaari valvsate pilkude all üsna hillitsetud. Mäletan, et kasuisa paljas pealagi lausa läikis higist, kui ta üksi sinna kooliesisele seisma jäi.
Tunnistan siinkohal, mu kasuisa Kalju polnud mulle kunagi mingiks mehelikkuse eeskujuks, selliseks, nagu paljud psühhoanalüüsi raamatud püüavad neid asju väita. Ja võib-olla tema välimus ongi selle tõrke allikaks, et mulle pole elus kiilad mehed meeldinud, olgu nad muidu kui tahes mehelikud, andekad või seltskondlikud või koguni seksikad. Võib-olla oli veel suuremaks tõkkeks see, et ta polnud mu pärisisa, vaid üksnes kasuisa. Mida ma tollal ju veel ei teadnud. Ent võib-olla oli too teadmus minus siiski juba mingil kombel olemas!?
Ma ei kavatse siinkohal rääkida sellest ekskursioonist endast, ehkki see pakkus mulle ja küllap ka teistele palju elevat. Ma vist juba mainisin, et Riias käisime loomaaias. (Küllap see on seotud mu eedeni-kujutluse ja loomadega!) Ja Riia kesklinnas imetlesime, pea kuklas, imelikku naisekuju, kes hoidis üleval peopesadel kolme tähte. Ausamba tähendust ei osanud keegi seletada, isegi mitte Luule Iher. Nõnda see jäigi kauaks ajaks üheks hieroglüüfi ks. Me vist käisime ka Metsakalmistul, kellegi haual, aga seal oli mada lam kuju ja mehe nimi oli Jānis Rainis.
Tegelikult koondus kogu selle reisi mõte Siguldale.
Mäletan hästi, kuidas me seal all jõe ääres parkimisplatsil peatusime. Kui hea mahke õhk meid vastu võttis. Mäletan kepimüüjat, kes pakkus oma kuldpruune sigulda keppe. Ja siis me läksime juba orujärsaku suunas. Kuni koobas avas me ees oma vana suu. Ning üks legend, mis peitis end seal koopasügavuses, väljus sealt koos veenirega, mis täitis koopasuusse kogunevat lompi, mis aeg-ajalt üle ajas. See oli salapärase päritoluga vesi – Mägi jagas seda. Või nuttis ta seal tagaseinas? Ja kui me tõusime järsust per-vest üles, laskus keegi õhkkerge sealt alla, möödus meist nähtamatult, nii et tundsime vaid ta rüü puudutust. Siis olime üleval kindluseõuel harali pärna all, sest pärn on nii hoidlik puu, ja õpetaja hakkas meile rääkima lugu armastusest ja surmast. Mõlemad mõisted olid meile veel kauged. See oli lugu Turaida Roosist, Mai Roosist.
Nüüd, aastakümneid hiljem püüan seda lugu taastada. Justnimelt sellisena, nagu õpetaja Luule seda rääkis. Ühtlasi panen proovile oma lapsepõlvemälu. Võimalik, et me mälu kirjutab märkamatult säärastele lugudele kogu aeg midagi juurde. Aga mis siis sellest…
Imelik küll, et mu esimene eredam kirjanduslik elamus ei pärine üldsegi mitte raamatust, vaid elust endast. Ja et see esitati jutustuse vormis.
Tunnistan, et millalgi hiljem lugesin ma sedasama lugu „„Loomingu” Raamatukogus” ilmunud haleromantiliste mineviku lugude kogumikust. Siis olin juba suur inimene ja kirjanduslikult kogenud ning mõndagi elus läbi elanud. Kuid, imelik tunnistada, see lugu mõjus mulle ikka, ehkki sel polnud enam tüllist katet, toda saladust ja samas ka mingit saatuslikkust või hirmutav-võbelevat tun-net – ma ei oska seda kõike paremini iseloomustada, sõnadest tuleb lihtsalt puudu.
Nõnda on mul raske eristada neid kaht muljet, seda, mis pärineb tollest ekskursioonist, ja seda, mis lisandus hilisema lugemise käigus. Kuid mulle tundub, et ma kuulen aastate tagant nii selgesti õpetaja Luule Iheri innustunud, kõrget tütar lapsehäält…
TURAIDA ROOSI LUGU
Armsad lapsed, tõmmake nüüd pisut hinge sellest mäkkeronimisest ja tulge mulle ligemale… Me seisame, nagu te näete, ühe puu all. See on siinsetele inimestele püha puu. Juba… mitusada aastat…
Oodake, ma tõmban ka veel pisut hinge… Nonii, tõstke nüüd käsi, kas keegi teist on ehk seda legendi juba kuulnud? Ei ole. Ja kas keegi on siin varem käinud? Ka ei ole… Siis ma jutustan teile selle loo, nagu ma seda oma kooliajast mäletan. Kui ma käisin siin esimest korda…
Selle vana pärna alla on legendi järgi maetud Mai Roos. Seda hauda peetakse, nagu te näete, siiamaani ilusasti korras. Igal kevadel ja suvel õitsevad siin valged roosid. Sest valge on süütuse värv. Kuigi Idamaades, näiteks Jaapanis on see hoopis leinavärv…
See lugu ise juhtus kolmsada või enam aastat tagasi. Igatahes pärast järjekordset Rootsi-Poola sõda. Sest neid sõdu oli õige mitu. Aga ajalootunnis neist vist ei räägita…
Kui vaenlased olid Turaida lossi, mida te siin tellinguis näete, sest seda restaureeritakse praegu, jah, kui nad olid selle lossi järjekordselt maha lõhkunud, ümbruskonna paljaks röövinud ja põletanud, leidis Turaida vana kirjutaja Greiv lahinguväljalt kahe noore inimese, mehe ja naise surnu kehad. Aga surnud naise rinna otsas rippus pisike titt, kes veel elas. Sellest lapsest sai vanapaari hiline kasulaps, kuna nende enda poeg oli sõjas langenud. Ja kuna see leidis aset maikuus, kui kogu loodus kaunilt õitses, siis sai lapsuke endale nimeks Mai Roos. Ja tast sirgus kaunis tüdruk – kollased juuksed, sinised silmad, roosad põsed, hele nahk, kena madal hääl. Nagu sina, Siiri, peaaegu nagu sina! Kui siis Mai Roos jõudis neiuikka, oli palju neid mehi, kes talle silma heitsid, kuid tema kinnitas aina: „Mu süda ütleb mulle, et mu õige peigmees pole veel siin.” Jah, nii tema rääkis iga kord, kui mõni mees talle kätt ja südant pakkus… See on niisugune väljend abieluettepaneku kohta.
Ja ükskord jõudiski see oodatu kohale. Selleks oli Saksamaalt Württembergist pärit ja samamoodi vanematest ilma jäänud noormees Viktor, kes oli pidanud kodumaa maha jätma ning võõrsile rändama. Ja temast sai Sigulda lossi aednik ehk kärner, kuna lossiaed oli nendesamade sõdade tõttu umbe kasvanud ja täiesti käest ära.
Nii. Vaevalt olid kaks noort inimest kohtunud, kui nende süda hakkas teineteisele tuksuma. Ja nad hakkasid salaja kokku saama. Viktor elas Siguldas, aga Mai Roos siin, Turaidas. Need kohad, nagu te isegi näete, ei ole teineteisest kaugel. Oma kohtumispaigaks valisid nad sellesama koopa all jõe ääres, kus me pool tundi tagasi olime. Seda liiva kivikoobast kutsuti tollal Hea Mehe koopaks ja tal on nüüdselgi ajal sama nimi ehk Gutmani koobas. Nagu te nägite, voolab koopast välja allikas. Juba tol ajal teati, et vanasti, paganlikul ajal oli sinna hõbedat ohverdatud ja see koht oli alati püha olnud. Võib-olla et koopas elas kunagi tõesti erak, keda hüüti Heaks Meheks ja kes tervendas loomi ja arstis inimesi. Ei tea, see on vaid minu oletus.
Sinna, koopast kõrgemale raius Viktor liivakivi sisse istme, kus nad said kahekesi istuda, ja ta kaunistas selle okste ning oma aia lilledega. Ja oma nimegi raius ta sinna koopaseina, ainult et see on ammu samblakorra alla jäänud või hoopis ära pudenenud. Nõnda et selles kohas ootas Viktor igal õhtul oma mõrsjat. Ja üks pisike üheksa-aastane tüdrukuke oli iga kord Mai Roosile saatjaks kaasas. Aga tema jäi Mai Roosi eemale ootama.
Kuid see armastus polnud määratud kaua kestma. Sama suve kuuendal augustil tuli keegi poiss Greivi koju ja teatas Mai Roosile, et ta peigmees Viktor peab kiiresti ära sõitma ja palub seepärast Mai Roosi juba päeval nende kokku leppekohta tulla, et veel viimast korda koos olla.
Aga tegemist oli pettusega.
Mai Roos seda ei teadnud. Kuid nagu alati võttis ta tüdrukukese kaasa ja kiirustas kokkulepitud kohta. Aga ta ei tulnud ega tulnud koju tagasi. Ja kui teda otsima mindi, leiti ta sealt kohtumispaigalt üleni vereloigus. Mai Roos oli surnud. Ja ta kõrval lebas väike kirves, mis oli ta peigmehe Viktori tööriistaks aias ja metsas.
Iseenesest mõista langes kahtlus Viktorile, noor aednik võeti