Eike. Rein Põder
ning muidugi peenelt, vihjamisi, nappi mürki teiste me kaaslaste meeltesse piserdades. Ma tean, ma olin talle vastumeelt just oma päritolu tõttu, sest tema oli pealinna laps, Reaalkoolis õppinud ja nõnda edasi. Ent päevast päeva minuga kõrvu elades oskas ta seda tõrget minu eest varjata. Temalt võinuks lausa võtta ebasiiruse ja teeskluse tunde.
Just temalt, Aimilt, sobib üle võtta ka üht mõistet, mis on minu leidus ja mida ma olen hakanud kutsuma elu stardiplatvormiks. Sest on ju oluline, kui kõrgelt või madalalt sa alustad, kui kõrgele su vanemad või vanavanemad on sinu viinud. Ja see ei käi mitte niivõrd võimete kohta, mis on ju ka päritavad. Aimi alustas paratamatult minust paar astet kõrgemalt – tema vanemad olid mõlemad kirjandusteadlased, isa lisaks instituudi õppejõud; kui nad talle muud Tartusse kaasa ei andnud, siis oma tuntud perekonnanime ometi. Ja mis oli minul vastu panna? Keegi Hansen, provintsiõpetajate tütreke. Te ütlete, et tollal, kui kõik olid võrdsed, ei mänginud need reeglid mingit rolli. Mängisid, ja veel millist!
Võib-olla oli kõik vastastikune – tema tundis end minust parema olevat ja mina olin väiklaselt uhke oma looduselähedusele, mida püüdsin maksimaalselt realiseerida oma luules… Jah, me olime kui vastasnimelised osakesed – ja pidime seepärast paratamatult põrkuma. Ning muidugi olid meil erinevad veregrupid, mis üsna pea selgeks sai, sest me käisime ju koos medõdede kursustel. Loomulikult, ka meie tähtkujud olid erinevad – tema oli Skorpion. Need mõlemad on olulised faktorid inimsuhetes, nagu ma olen hiljem tähele pannud. Ja Aimi verd poleks saanud minule üle kanda, kui selline vajadus oleks kunagi tekkinud; minu oma temale küll. Ka see pisiasi rääkis millestki.
Kuid kõik see on ikkagi veel kuidagi kaugvaateline. Ehk sobiks meenutada ka midagi konkreetset?
Kui ma vaid mäletaks… ei, ma tõesti ei mäletagi, millisest meeleolust mu ülikooliaeg algas, milline oli mu esimene tunne peahoone kuuest sambast, selle kajavast fuajeest, kui arg või südi ma olin neil esimesil päevil. Ma hakkan mäletama nagu keskelt. Seda, kuidas me seal kolmeses toas Pälsoni intri viimase korruse koridori lõpus riiuleid paika paneme, aknaid peseme, kolme peale ostetud teistsuguseid kardinaid akna ette riputame.
Või oleks kõige sobilikum alustada pärnast, mis kasvas intrihoovis me akna all, ulatudes oma ladvaga just meie aknasse. Siis kui me sinna tuppa asusime. Ja oli matnud meie akna oma rohelusse, kui me lõpetasime. See puu oli minu sosinasõber. Ta sahin leevendas mu meeleolu ja pärssis eksamiärevust. Minu voodi oli ju kõige aknapoolsem – ja kevaditi magasime avatud aknaga. Ainult ta õisi ei jõudnud me kunagi ära oodata; enne tuli minna suvesse, Tartust ära. (Näed siis, ikkagi on ka meeldivat…!)
Selle pärna ja teistegi puude näitel sain selgeks, et puude nagu inimestegi ümber valitseb teatud mõjuväli. See ei tulenenud küll otseselt maiade puukalendrist, mis ringles meil intri peal, aga võibolla siiski.
(Hea puu, ta on tänini alles, aga juba vanake. Käisin teda mõni aasta tagasi katsumas, tervitamas.)
Niisiis, meid oli kolm ja me pidasime kõigest hoolimata samas koosseisus vastu kõik need viis aastat. Nii nagu juhus ehk teise sõnaga haldusosakond meid kokku oli pannud. Mina, Aimi Saarepuu ja väike Lilli, keda kutsusime Anderseni mõjul Halliks Luigekeseks, seda muidugi tagaselja ja tegelikult heatahtlikult, sest Lilli oligi hea südamega tüdruk ja üldsegi mitte lihtsameelne, nagu mõnele ehk paistis, vaid lihtsalt… mõnede erisustega. Hüüdnime tegelik põhjus oli selles, et ta kandis alati pikka hallikat või hallikaspruuni seelikut ja mingit määrdunud tooni džemprit, mis surus ta niigi väikesed rinnad veel märkamatumaks. Kas keegi oli talle tõesti soovitanud, et hall ja kakapruun on tema värvid, või oli see ta enda leidus?
Temagi leidis endale kohemaid oma ala ja hakkas hoolikalt käima mingis ringis, koduloo-või looduskaitseringis, hästi ei saanud arugi.
Mina ja Aimi, me olime tookord algaegadel nagu kaksikud. Mitte just siiami, aga kirjanduslikult kindlasti. Kõik sobis meile ühtmoodi. Näiteks pidasime õhtuti pikki arutlusi kirjandusest ja luulest, Lillike me juttu harilikult ei sekkunud, kuulas vaid ja ohkas. Mõnikord ta siiski ütles sõna sekka, kuid Aimi ei pidanud tema arvamustest suurt lugu ja muutus irooniliseks. Selle peale me Hall Luigeke solvus ja istus pool tundi nurgas ning mossitas. Kuid tal oli hea süda – varsti kutsus ta meid mõlemaid kööki, oli mingeid võileibu teinud, vaatas meile andunult suhu, kui me sõime ja teda kiitsime, ning oli taas endine.
Me toa esimene kriis sündis juba teise semestri algul.
Ühel hommikul jäi Lillike koju, kaebas kõikide tüdrukute tavalist haigust. Millegipärast jõudsin mina pärastlõunal esimesena koju ja leidsin eest külma toa ning oma suureks ehmatuseks Lillikese avatud aknal istumas, lumepihune tuul sasimas ta lühikesi juukseid, nägu tüdrukul ära nutetud.
Jäin lävele kohkunult seisma, siis tormasin tuppa ja haarasin ta sealt oma voodile toetudes sülle, sest mulle oli hetke eest viirastunud midagi hullu – et ta tahab aknast alla hüpata. Ta jäigi mu kaenlasse, puges minu ligi nagu väike laps. Ma lasin tal nutta. Hea oli teda nõnda hoida. Nagu olematut õde. Ja esimest korda elus tundsin kellegi hoidmise ja kaitsmise õnnelikku ja samas vastutusrikast tunnet.
Peaks Aimi mitte kohe koju tulema! mõtlesin mina ja silitasin Lillikese pehmeid juukseid, nagu oleksin keegi hoopis vanem ja mõistvam, kui ma tegelikult olin. Ma olin neil hetkil samas rollis, nagu õpetaja Luule Iher kord; ma andsin mulle kord jagatu edasi. Ehkki põhjus polnud päris sama. Jah, ma peaaegu suudlesin Lillikest näole ja kaisutasin teda ja tundsin, kuidas mu hellus ka mind ennast kuidagi härdaks teeb.
Siis lõpuks otsustas tema ise, et meist kahest toakaaslasest võib ta mind usaldada.
„Te… te olete nii targad… ja kauged mõnikord… Te olete nii ilusad ja toredad… Aga mina… Ja te muudkui püüate mulle igal võimalusel mõista anda, kui targad te olete… ja kui rumal olen mina… aga mina olen ka… mina olen ka…!”
Seda viimast „mina olen ka!” ta lausa kisendas ja mul ei lähe kunagi meelest see ta sisemuse protest. Ah siis selles oli asi!
„Jah, muidugi, Lilli, muidugi oled. Sa oled nii tore tüdruk, spontaanne ja siiras,” pingutasin mina oma lohutust ja see ei olnudki ju vale. „Anna tõesti andeks, kui mõnikord on nii välja kukkunud. Aga see pole hoopiski sinu vastu… me ei ole tegelikult sugugi ülbed, nagu sa arvad… vähemalt mina mitte. Ja me püüame edaspidi…”
Ja nõnda selles laadis edasi, kuni ta nuuksed vaibusid ja ta jäi nagu laps, nagu millestki tohutult pingutavast üle saanu mu õla najale magama. Imestasin, et ta on nii õbluke – mul polnud teda raske sinnasamasse voodisse pikali panna. Sest polnud midagi, et ta magas selle öö minu voodis ning mina heitsin tema omasse. Aimi tuli sel õhtul väga hilja – ja kui ta ka märkas meie vahetust, siis ei küsinud ta hiljem selle põhjust. Mina, mina muidugi olin poole ööni üleval ja muudkui loendasin valgeid elevante. Ja kõik see aeg mõtlesin ma, kuidas küll me kaks võisime midagi niisugust asja ees, teist taga põhjustada. Ja ma mõistsin esimest korda, et elus on nii kerge teises inimeses alaväärsust tekitada. Selleks pole vaja peaaegu midagi tehagi. Piisab, kui jätta ta millestki väljapoole.
Ma kavatsesin küll, aga ei rääkinud sellest juhtumist mitte kunagi Aimile; sellest sai esimene saladus minu ja Lillikese vahel. Me suhtlus muutus tollest päevast peale südamlikumaks, ma pühendasin talle rohkem tähelepanu – ja imelik, see meie teine suhtlemine toimus alati siis, kui Aimit kodus polnud…
Teise kursuse alguskuudel hakkasime Lilli suust aeg-ajalt kuulma üht poisinime – Indrek. Algul see rõõmustas meid, vähemalt mind. Rõõmustas pole vist päris õige sõna – võib-olla et kergelt isegi jahmatas või koguni tegi kadedaks, sest meil kummalgi polnud veel oma austajat. Aimil seepärast, et ta oli väga valiv, minul… Meid oligi juba jõutud sinisukkadena paari panna, ja säärane arvamus oli levinud vähemalt filoloogidest poiste hulgas.
Lillikesel oli edaspidi süda lausa peopesal. Nii teadsime alati kõike, mida too Indrek tema kohta ütles või kus nad kohtusid ja kuidas poiss teda kutsub; ning me saime esimestena kuulda suurt saladust, et koolivaheajal on Indrek Lillikese oma vanemate juurde Tõstamaale külla kutsunud. Ainuke