Escobar. David Fisher
olid spetsiaalselt valmistatud. Neil olid kahekordsed seinad ja ühte kohvrisse oli võimalik peita viis kilo. Kõik, mida nad pidid tegema, oli sihtkohas kohver õigele inimesele üle anda.
Mõnele inimesele anti spetsiaalsed kingad õõnsate põhjadega, kuhu sai narkotsi peita. Ühe meie mehe vanaisal oli kingavabrik; kui ta haigeks jäi, võttis tema poeg äri üle ja hakkas meiega koostööd tegema. Selles vabrikus tehtigi neid kingi, kuhu sai kauba sisse õmmelda. Seda polnud kuidagi võimalik avastada. Panime mõned inimesed isegi ratastoolidesse, et nad uimasteid transpordiksid, ja see oli väga turvaline viis, kuna keegi ei kahtlustanud, et nad istusid miljon dollarit maksva lasti otsas. Mõnikord olid meie „muulad” kostümeeritud näiteks nunnaks või isegi pimedaks meheks, kes kasutas õõnsat keppi, mis oli kokaiiniga täidetud. Väga harva oli selliste inimestega probleeme, kuna kaup avastati.
Kui Pablo hakkas seda moodust kasutama, saatis ta mõned reisijad ülepäeva teele. Seejärel sai see igapäevaseks asjaks ja siis juba kaks korda päevas. Vaid ühel korral avastas DEA kahes kohvris kokaiini, aga keegi ei tulnud kohvritele järele ja kedagi ei võetud kinni.
Veel üks meetod, mis järk-järgult populaarsemaks muutus – et „muulad” sõid endale kokaiini sisse – kokaiin pandi kondoomidesse ja „muulad” neelasid need alla. Kehas ei saanud neid keegi avastada. Kui nad sihtkohta jõudsid, läksid nad vetsu ja prauh! Kuigi alati leidus sellistele reisidele soovijaid, oli see kõige ohtlikum meetod. Kui mõni kondoom lekkima oleks hakanud või avanenud, siis oleks inimene surnud. Vahel saidki mõned niiviisi surma. Ameerika ajalehtedes kirjutati sellest ning need lood pälvisid suurt tähelepanu.
Ühtäkki avastas Pablo, et pole enam vaja saata inimesi kohvritega, vaid aitab ainult kohvritest. See oli palju aastaid enne 9/11 terrorirünnakut, nii et turvameetmed polnud nii karmid – me lihtsalt maksime õigetele inimestele, et nad paneksid kohvrid lennukisse. Sihtkohas võtsid meie inimesed need vastu. Üks asi, mille Pablo avastas oli see, et meiega koostööd teha tahtvate ja õigetel kohtadel töötavate inimeste leidmine oli väga lihtne. Juba esimestest päevadest peale teadis Pablo, et on vaja maksta suuri pistiseid, just nagu salakaubaäriski. Pablo oli pistiseid pakkudes helde, ta tahtis, et inimestel oleks koostööst suur kasu, siis nad ei reetnud teda kunagi. Mitte keegi pole välja suutnud uurida, kui palju inimesi meie heaks töötades rikkaks sai. Näiteks kui Pablo kasutas juba meie oma lennukeid, siis ühe Kolumbia väikese lennujaama direktorile maksis ta kuni 500 000 dollarit iga lennu eest, mille too maandumiseks organiseeris. See mees ei saanud oma põhitöö eest head palka, aga kui ta viimaks vahistati, leidsid võimud tema pangakontodelt 27 miljonit dollarit. Nii et meil oli lihtne vajalikke inimesi tööle värvata. Mõned tulid ise meie juurde ja tegid oma pakkumise. Näiteks lennukite hooldemeeskonna liikmed, kes panid meie kauba lennukisse, sõjaväe- ja politseiametnikud ja valvurid, kes vaatasid kõrvale, kui neil seda kästi; oli isegi üks ameeriklane, kes müüs Pablole luurelennukite ajagraafikuid, mis lendasid Florida kohal ja otsisid meie lennukite jaoks vaba taevast.
Tito Domínguez, kes juhtis üht kartelli operatsiooni Floridas, mäletab samuti, kui lihtne oli värvata vajalikke inimesi ja kokaiin müüki paisata. Kui ta valmistas ette lennukite maandumist Bahama saartel, et need saaks teel tankida, tahtis ta tagada selle teekonnaosa turvalisust. Ta sai ühelt tollitöötajalt, kellega oli marihuaanaäris koos töötanud, teada, et see valitsusametnik, kes lennujaama juhtis, käis iga reede õhtupoolikul teatud baaris. Tito reisis tihti koos lemmiklooma puumaga, kelle nimi oli T.C., aga see võis ametnikku hirmutada ja Tito läks tookord baari üksinda ning istus mehest kaks istet kaugemale. Ta ei pidanud kedagi hirmutama, tal oli parem vahend: sularaha. Ta ei alustanud kaua aega juttu, kuid ühel hetkel pöördus ametniku poole: „Vabanda mind, aga mul oleks vaja sinuga natuke rääkida.”
Ametnik küsis: „Millest, mees?”
„Meil on ühine sõber, kes ütles, et võin sinuga ühel väga tundlikul teemal rääkida.”
„Mis ta nimi on?” küsis mees ettevaatlikult.
„Frankie,” vastas Tito.
Mees raputas pead. „Eip, ei tunne ma ühtegi Frankiet.”
Tito tõusis püsti. Tal oli käes umbes 20 000 dollarit sajalistes kupüürides. Ükshaaval hakkas ta neid mehe ette letile laduma. „Sa tunned ta ehk pildi pealt ära,” ütles ta.
„Jäta järele, mees. Millest sa tahad rääkida?”
Nii lihtne see oligi. „Tahan su rikkaks meheks teha.”
Mees istus istme võrra lähemale ja küsis sosinal: „Mida ma selleks tegema pean?”
„Mitte midagi. Sa ei tee mitte midagi, kui ma maandan oma kokaiini täis lennuki sinu lennujaama. Sa lähed ja võtad tassi kohvi ega tee midagi.”
Ametnik mõtles veidi. „Mida see tähendab?”
Tito vastas talle otse: „500 000 puhtana kätte.”
Mees noogutas. „Mitu korda kuus sa seda teha tahad?”
Niiviisi ehitas Pablo organisatsiooni üles. Raha, mida ta teenis, tegi rohkem raha juurde. Tollal, 1970. aastate lõpus, polnud veel mingit Medellíni kartelli, oli vaid Pablo eraäri. Narkootikumide smugeldamine polnud üldse veel väga keeruline ega ohtlik, kuna USA oli aeglane ega näinud selle äri suurust. Nad arvasid ikka veel, et kaubakogused on väikesed ja tegutsesid vastavalt sellele.
Oli veel inimesi, kes müüsid USA-s väikseid Kolumbia kokaiinikoguseid, kuid Pablo oli ainus, kes kontrollis kogu operatsiooni alates Peruus tooraine ostmisest kuni valmistoote saatmiseni Miamisse. Ja kui Pablo oli selle süsteemi sisse seadnud, kutsus ta ka teisi äri ära kasutama. Näiteks lubas ta teistel kolumblastel oma raha sellesse ärisse investeerida. Kui mõni usaldusväärne mees tahtis 50 000 dollarit investeerida, lubas Pablo talle kahe nädala pärast 75 000 tagasi anda. Ta kasutas antud raha narkoäri finantseerimiseks. Kuna see oli turvaline, sai ta investeerijatele lubada, et kui ameeriklaste DEA või toll saadetised tabab, hüvitab ta 50 protsenti talle antud rahast. See oli kasulik igaühele, kes Pablo ärisse investeeris. Peamiselt muidugi Pablole, kes sissetulekutest kõige suurema osa sai. Leidus palju inimesi, kes peaaegu et palusid, et Pablo nende raha vastu võtaks – tavalised inimesed tavalistelt ametikohtadelt. Nad ei teadnud uimastitest midagi, aga nad tundsid Pablot. Inimesed andsid Pablole üle oma eluajal kogutud säästud, müüsid maha autod ja majad, et saada raha, mida Pablo juures investeerida. Ja mitte keegi ei jäänud rahast ilma. Mitte keegi. Pablo aitas paljudel unistused teoks teha.
Pablo hakkas üha suuremaid operatsioone ette valmistama. Kaks teist Medellíni diilerit olid Pablo hea sõber Dejermo ja üks, keda ta ei tundnud, Rodrigo. Dejermo oli edukas, ta vedas autoga uimasteid Panamast Medellíni ja lõi väärtuslikud sidemed linna politseiga. Need kaks hak-kasid omavahel teadmata põhjustel sõdima. Nad tahtsid teineteist tappa; kui see ei õnnestunud, hakkasid nad tapma teineteise pereliikmeid ja süütuid inimesi, kes teise poole jaoks töötasid – nad raiusid neil päid otsast. Dejermo läks Pablo käest abi otsima, sest Pablol oli selleks ajaks linnas reputatsioon kui mehest, kes teeb ära kõik vajaliku ja kellel on vastavad mehed olemas. Dejermo palus Pablot läbirääkimistele vahemeheks.
Pablo läks seejärel Rodrigoga rääkima. „Te, mehed, peate selle sõja lõpetama,” ütles ta. „Dejermo tahab, et mina oleksin tema poolel ja minu mehed sinu vastu võitlema hakkaksid.” Rodrigo teadis, et Pablo oli piisavalt tugev, et ta maatasa teha ja ta oli nõus Panamas Pablo ja Dejermoga kohtuma. „Hakkame koos tegutsema,” tegi Pablo neile ettepaneku. Ta pani mehed vastutama marsruutide Panama-Haiti ja Haiti-Miami eest. Need kaks ei saanud küll kunagi sõpradeks, kuid hakkasid partneriteks – töötama Pablo Escobari heaks.
Ameeriklaste suur nõudlus kokaiini järele kujundas turgu ja äri hakkasid Pablo kõrval tegema ka teised. Inimesed on Medellíni kartelli tähendusest täiesti valesti aru saanud. Tavaliselt arvatakse, et kartell oli tüüpiline firma, mille tipus oli juhatus, kes andis juhiseid, mida töötajad täitsid; ja kasumi sai firma endale. Medellíni kartell koosnes aga tegelikult paljudest iseseisvatest narkokaubitsejatest, kes tulid kokku ühise kasumi saamise eesmärgil, kuid kõik nad jätkasid oma operatsioonidega. Kunagi ei arutatud, kui palju igaüks põhitegijatest teenis või kui suur oli nende varandus. Sageli kasutasid nad