Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
küla piiras ühest küljest põlismets, teisest aga mereni ulatuv puisniit, kus suviti lõgisesid niidumasinad ja sügisel kõrgusid heinakuhjad, igaühe keskel kuhjavarras nagu võidulipu heiskamiseks püsti. Küla ise oli aastasadade jooksul tekkinud sama nime kandva mõisa ümber, mille valgeks lubjatud häärberis oli juba kakskümmend neli aastat kohalikele talulastele koolitarkust jagatud. Tegelikult koosnes Raudiku küla kahest osast, sest kitsas, aga kohati käreda vooluga Roostpalu jõgi jagas selle pooleks. Jõgi tegi mõisa kohal aupakliku kaare, õigemini küll oli mõis omal ajal jõekääru rajatudki; kuna häärber oli küla keskuseks, oli hakatud vastaskaldal elutsejaid ülejõe inimesteks nimetama. Otse mõisapargi kõrval ühendas punaseks värvitud käsipuudega maanteesild küla kaks poolt ja sillal oli küla elus väga oluline osa: peale selle, et ülejõe koolilapsed kooli ja talumehed meiereisse pääsesid, said mõisapoolsed omakorda silla kaudu veskisse, poodi ja vallamajja minna.
Vesiveski oli kunagine mõisnik lasknud Roostpalu jõele niiviisi ehitada, et tekkiv paisjärv mõisa akende alla jääks; see veekogu polnud küll lai, aga siiski tublisti avaram kui enamikes mõisates pargimaastiku juurde kuuluvad tiigid. Pealegi polnud voolava veega paisjärve vaja puhastada, igakevadine suurvesi uhtus minema kõik liigse, mis eelmise suve jooksul oli veekogusse tekkinud.
Otse jõe kaldal, mõisast mõnisada meetrit ülesvoolu, asus Härma talu. Miks talu just niisuguse talvisevõitu nime oli saanud, seda ei oleks osanud praegune peremees Madis Aruhein küsijale seletada, kuigi ta oli siinsamas sündinud ning juba tsaariajast alates peremeheametis olnud. Küllap oli seegi vana aja pärandus nagu mõisa ja küla nimigi – kohaliku koduloouurijast kooliõpetaja arvates oli Raudiku tekkinud mõisa asutaja Eisenblumi nime tõenäoliselt tahtliku väärtõlkimise kaudu: otsetõlkes oleks see midagi raudlille taolist pidanud tähendama, mis poleks küla nimeks kuidagi sobinud. Nüüd aga oli asi selge – siin oli nii Raudiku mõis kui ka Raudiku küla, mis kokku moodustasid ühe terviku.
Madis Aruhein oli hiljuti oma kuuekümne viiendat sünnipäeva pidanud. Kuigi tegemist polnud eriti ümmarguse juubeliga, oleks selle tähistamiseks võinud ka mõned kaugemal elavad sugulased külla kutsuda; paraku oli sõjaaeg nii pidutsemisi kui ka sõiduvõimalusi piiranud ja tuli leppida vaid siitsamast Raudikult pärit külalistega – mölder Luuk, meier Krause ning kohaliku kooli juhataja Aavik oma kaasadega. Tütar Tiiu elas alevikus ja väntas sealt jalgrattal kohale, kuigi teed olid alles pehmed ja lobjakased. Poeg Ülo ja väimees Kristjan olid enam-vähem üheealised ja jagasid sama saatust, mis sõjaajal kõiki nooremaid mehi varitses – olid alles hiljaaegu Saksa sõjaväkke või siis täpsemini – Eesti Leegioni mobiliseeritud. Viimane kiri Ülolt tuli kuu aega tagasi, siis oli ta väljaõppelaagris olnud, aga nüüd…?
Sünnipäevalised, kokku kümmekond inimest, istusid ümber laua ja lasid hea maitsta sellel, mida pereema Minna mehe sünnipäevaks oli keetnud ja küpsetanud. Kõik olid muidugi talu enda saadused, välja arvatud lahjavõitu viin, mida tollase Eesti omavalitsuse juhi järgi „Mäe pisarateks” nimetati.
„Ei see tühi pole jook ega midagi!” ütles sünnipäevalaps pärast teist pitsi. „Ainult kibe vesi, see ei tee lolliks ega targaks! Minna, too sahvrist paar õiget pudelit seda kodutehtut!”
Puskariajamine oli sõja ajal maal üldine, kuigi seadus koduse viinavalmistamise rangelt ära keelas. Aga sõda oli nagunii kõik keelud pea peale pööranud ja inimesed lindpriiks tunnistanud, selle kõrval oli viinategu vaid tühine seaduserikkumine. Minna tõigi pudeli lauale ja järgmine pits valati juba sellest.
„Teine tera!” kiitis meier Krause. Saksapärasest nimest hoolimata oli ta põline eestlane, kes omal ajal toimunud nimede eestistamise kampaaniast kõrvale jäi. Mitte kogemata, ta oli esiisadelt päritud perekonnanime üle isegi uhke, väites, et selle nimega võib kogu maailma läbi käia.
„Nojah… Kange, kuramus, see hakkab latva kinni!” noogutas mölder. Koolijuhataja Aavik polnud viinasõber, tema pani vaid moepärast huuled viinapitsi külge ja noogutas nõusolevalt.
Niipea kui naised olid tagakambrisse taandunud Minna käsitöid vaatama ja oma jutte ajama, pööras Madis jutu poliitikale.
„Mis meist siis saab, kui sakslased tõesti tappa saavad ja venelased võidavad?”
„Mis meil sinna parata… Väikerahvad pole kunagi suures poliitikas kaasa rääkinud, kel jõud, sel õigus! Ja kes liiga palju suud pruukima hakkab, sellel on teada, millega asi lõpeb,” ohkas Aavik.
„Kui sakslased tappa saavad…” osatas Luuk. „Kas sa tõesti arvad, et äkki ei saagi, kui Ameerika ja inglismann venelastega pundis on?”
„Noo, kurat… Mina enam punaste valitsuse all elama ei hakka! Neljakümne esimesel lasid linnas mu venna maha, eks nüüd tulevad minu kallale!” seletas Krause juba pehmevõitu keelega, puskar oli hakanud mõju avaldama.
„Mis me siis tegema peame? Tibladele kaikaga vastu hakkama või?” küsis Madis. Härma peremees püüdis küll alati mõõdukust säilitada, aga sahvrist toodud pudel oli ka tema juures oma töö teinud.
„Ei neile saa vist keegi vastu, kui ainult Ameerika…” See oli muidugi Aavik, põline koolipapa.
„Ameerika on ju nendega pundis! Ega nad omavahel sõdima hakka, kui on lepingu teinud,” pistis Luuk vahele, aga Krause oli juba parasjagu kuraasis.
„Mina neid igatahes ootama ei jää! Mina lähen minema!”
„Kuhu sa lähed?” küsisid Madis ja Luuk peaaegu korraga.
„Üle mere Soome! Kindla peale!” kostis meier.
Kõik jäid vait, nagu oleks midagi ennekuulmatut öeldud. Soome oli praegustel segastel sõja-aastatel põgenetud nii paatidega kui ka üle jää kelgu või suuskadega, aga kuidas neil seal elu läks, sellest ei olnud kellelgi aimu. Tagasi polnud sealt tuldud ega sõna saadetud.
„Soome on segane värk, tema sõdib ise Venemaaga… Rootsi oleks kindlam minna, aga kauge…” arvas siis Luuk ettevaatlikult. Temagi oli üle mere põgenemisele mõelnud, sest veskiomanikuna polnud tal punastelt midagi head oodata. Neljakümne esimesel oli Luukide pere imekombel rahule jäetud.
„Eesti rahvas peaks ikka Eestimaale jääma, meid on liiga vähe, et laiali joosta,” ütles Aavik oma tagasihoidlikul moel, aga see ütlemine tegi Krause tigedaks.
„Peaks jääma! Kui sind koos perega vägisi rongi topitakse ja Siberisse viiakse, karju siis veel vaguni ukse vahelt, et peaks jääma!”
Koolijuhataja jäi solvunult vait. Ta oli harjunud, et temaga ameti tõttu viisakamat tooni kasutatakse, aga meierist oli äkki peaaegu et räuskav turuvoorimees saanud.
„Oota, Peeter!” püüdis Luuk hoogu sattunud Krauset vaigistada. „Sina oled ju palgatöötaja, sinul pole punaste poolt midagi karta! Mis häda pärast peaksid sina Soome kargama?”
„Või veel! Meie sinuga olime ju Kaitseliidus! Ja sina, Madis, ka! Punastel pole rohkem vajagi, et meid kõiki seina äärde panna!”
Peeter Krause oli välja paisanud selle salahirmu, mis kõigis pakitses. Aavik tundis, et selle ütlemisega oli meier tema ja nende kolme vahele mingi piiri tõmmanud; rahumeelse inimesena oli ta kõigest militaarsest eemale hoidunud ning ka lapsi õpetanud sedasama tegema.
„Kurat… Selle peale ei jää muud kui viina võtta,” arvas
Madis ja küünitas käe pudeli järele. Kaitseliit… Ükski nende hulgast polnud mingi pealik olnud ega ohvitseripaguneid kandnud, aga mine sa tea!
„Olgu, eks võtame jälle sinu terviseks! Mine tea, tulebki punane valitsus, siis on seda tervist hirmsasti vaja!” ütles Luuk kõvera muigega. Kõik tõstsid viinapitse ja Aavik pani nagu alati vaid suu vastu. Huntidega lihtsalt pidi koos uluma, et oma positsiooni säilitada.
Siis tulid naised tagatoast, Minna kõige ees.
„Kas te, mehed, olete kuulnud, et meie valda pidi jälle üks sats sõjapõgenikke saadetama? Valve oli vallamajas käinud, seal räägiti!”
Kuuldu pani Madise