Kodumaja. Erik Tohvri

      „See et…” Mees kaotas korraga jutujärje. Alles nüüd hakkas tema teadvusse jõudma, et viga võib tõesti olla temas. „Meil on ju Kalle, kuidas siis tema tuli?”

      „See oli juba nii ammu, rohkem kui tosin aastat tagasi. Selle ajaga oled võibolla midagi põdenud… Mõni põletik näiteks.”

      „Jälle! Mul ei ole mingit põletikku olnud, ma peaksin seda ju teadma!” raius Leho. Ta tundis ikka ennast süüta süüdistatavana, talle tehti ilmselget ülekohut.

      „Olgu… Kui sa ei taha, siis muidugi. Ma arvasin, et meie teise lapse nimel oled ka sina valmis omajagu pingutama, sellepärast.” Liivi häälest kõlas pettumus, ja see jõudis ka Lehoni. Paar tänavavahet sõitsid nad vaikides, siis mees ütles:

      „Muidugi olen, kui see vajalik on…”

      „Otsusta ise, kas see on vajalik.” Liivi jäi distantsile ja see mõjus.

      „Ma ei teagi, kuidas seda… Et kelle juurde minna.”

      „Mina tean. Mulle anti arsti nimi ja telefon.” Naine soris oma käekotis ja võttis sealt paberi. „Doktor Mändsaar!” Ta ulatas paberi mehele.

      „Ega see ometi naine ei ole?”

      „Ei, pidi meesarst olema. Uroloog-kirurg.”

      „Kirurg? Kukub mind lõikama, jah? See veel puudus!”

      „Ära muretse, ei sind lõika keegi. Aga selgust on vaja, muidu me last ei saa. Mina olen omalt poolt kõik teinud, nüüd on sinu kord,” arvas Liivi ja tundis kerget rahuldustunnet. Raske jutt oli räägitud, ka Leho võttis asja juba rahulikult. Pall oli nüüd tema käes. „Poiss läks ikka kooli, jah?”

      „Mhmh…” noogutas Leho ja naisele jäigi arusaamatuks, kas ta küsimust üldse kuulis. Mees peatas auto koduukse ees ja Liivi valmistus välja astuma. „Ma sõidan nüüd tööle tagasi, jah?”