Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro
rohi ei aita teda mitte karvavõrdki,” ütles ta. „Too arst ei oskaks isegi plaastrit sirgelt peale panna. Lõpuni välja süüdistas ta kõigis Rose’i isa hädades rohtusid ja arste.
„Kui sa iial peaksid mõne poisiga midagi niisugust ette võtma, oleks sinuga lõpp,” ütles Flo. „Mõtlen seda tõsiselt.”
Rose punastas raevust ja ütles, et ta pigem sureks.
„Seda ma loodan.”
Flo jutustas Rose’ile niisuguse loo.
Kui ta ema suri, oli Flo kaheteistaastane, ja isa andis ta ära. Ta andis tüdruku jõukasse taluperre, kes pidi ta kosti eest tööle panema ja kooli saatma. Aga enamiku ajast nad teda kooli ei saatnud. Liiga palju tööd oli teha. Need olid karmid inimesed.
„Kui korjasid õunu ja üks jäi puu otsa, pidid tagasi minema ja kogu aias iga viimase kui puu veel kord üle käima. Sama oli põllult kivide korjamisega. Kui kas või üks kivi jäi korjamata, tuli kogu põld uuesti läbi otsida.”
Perenaine oli kirikuõpetaja õde. Ta hoolitses alati väga oma naha eest, hõõrudes seda mee- ja mandlikreemiga. Ta rääkis kõigiga nõudlikul toonil, oli sarkastiline ja arvas, et on abiellunud endast madalamal positsioonil oleva mehega.
„Aga ta nägi hea välja,” ütles Flo, „ja ta andis mulle midagi. Paari pikki satäänkindaid, need olid helepruunid. Hirvekarva. Need olid imekenad. Ma arvasin, et ei kaota neid iialgi, aga kaotasin ikkagi.”
Flo pidi meestele kaugele põllule lõunasöögi viima. Peremees avas paki ja küsis: „Miks lõunasöögiga pirukat kaasas ei ole?”
„Pirukat võid ise teha, kui tahad,” ütles Flo, korrates täpselt perenaise sõnu ja tooni, kui nad lõunasööki pakkisid. Polnud mingi ime, et tal selle naise matkimine nii hästi õnnestus; ta tegi seda alatasa, harjutas koguni peegli ees. Imestama pani hoopis, et ta tookord selle nõndaviisi ette kandis.
Peremees oli hämmingus, aga sai aru, keda oli matkitud. Ta talutas Flo tagasi majja ja päris oma naiselt, kas too oli just niiviisi ütelnud. Ta oli suurt kasvu mees ja väga äkilise loomuga. Ei, see pole tõsi, vastas kirikuõpetaja õde, sellest tüdrukust ei tule muud kui pahandusi ja valet. Ta pani mehe paika, ja kui nad Floga kahekesi jäid, andis tüdrukule sellise obaduse, et too lendas üle toa ja vastu kappi. Flo peanahk oli katki. See paranes aja jooksul ilma õmbluseta (kirikuõpetaja õde ei kutsunud arsti, ta ei tahtnud juhtunust rääkida) ja Flol oli arm siiani alles.
Pärast seda ta enam kooli ei läinud.
Veidi enne neljateistaastaseks saamist Flo põgenes. Ta valetas end vanemaks ja sai tööle kindavabrikusse, mis asus Hanrattys. Aga kirikuõpetaja õde sai tema asukoha teada ja käis teda iga natukese aja tagant vaatamas. Me anname sulle andeks, Flo. Sa põgenesid ja jätsid meid maha, aga meie mõtleme sinust ikka nagu oma Flost ja oma sõbrast. Sa võid tulla ja päeva meie juures veeta. Kas sulle ei meeldiks siis päevake maal? Noore inimese tervisele ei mõju kindavabrik eriti hästi. Sa vajad värsket õhku. Sa võiksid meile külla tulla. Võiksid tulla kohe täna.
Ja iga kord kui Flo kutse vastu võttis, tuli välja, et käimas oli suur puuviljade sissetegemine või tšillikastme valmistamine, või pandi parasjagu tapeete või tehti kevadist suurpuhastust või olid viljapeksumasinad tulemas. Nii sai ta maaõhku nuusutada vaid siis, kui läks nõudepesuvett üle aia viskama. Ta ei saanud kunagi aru, miks ta läks ja miks ta jäi. Pärast oli pikk tee linna tagasi kõndida. Ja nad olid ilma temata säärane abitu kamp. Kirikuõpetaja õde pani oma hoidisepurgid mustalt ära. Kui need keldrist üles toodi, kasvas neis tükati hallitust, karvased halvaksläinud puuvilja klimbid olid põhjas. Selliste inimestega ei jäänud muud üle, kui sa lihtsalt pidid neile kaasa tundma.
Kui kirikuõpetaja õde oli haiglas suremas, juhtus nii, et Flo oli samal ajal seal. Ta oli sees sapipõie operatsiooni pärast, mida ka Rose juba mäletas. Kirikuõpetaja õde kuulis, et Flo oli samuti seal ja tahtis teda näha. Niisiis lasi Flo end ratastooli tõsta ja mööda koridori kohale kärutada, ja niipea kui ta voodis lamavat naist nägi – pikka sileda nahaga naist, kes nüüd oli kondine ja lapiline, rohtude mõju all ja vähist puretud –, algas tal tohutu ninaverejooks, esimene ja viimane, mis tal üldse kunagi oli olnud. Verd lahvas temast välja, tema sõnade järgi lausa ojadena.
Põetajad jooksid abi otsides mööda koridori edasi-tagasi. Näis, nagu ei suudaks miski seda peatada. Kui ta pea üles tõstis, purskas veri otse haige naise voodile, kui ta kummardas, voolas see põrandale. Lõpuks pidid nad talle jääkotid ümber panema. Voodis lamava naisega hüvasti jätta ta enam ei saanudki.
„Ma ei saanudki temaga hüvasti jätta.”
„Oleksid sa tahtnud?”
„Nojah,” ütles Flo. „Jah, oleksin tahtnud küll.”
Rose tõi igal õhtul hunniku raamatuid koju. Ladina keel, algebra, vana- ja keskaeg, prantsuse keel, geograafia. „Veneetsia kaupmees”, „Kahe linna lugu”, „Lühemad poeemid”, „Macbeth”. Flo näitas nende vastu üles vaenulikkust, nagu kõigi raamatute vastu. Vaenulikkus näis kasvavat koos raamatu kaalu ja suurusega, köite tumeduse ja süngusega ning pealkirjas sisalduvate sõnade pikkuse ja keerulisusega. „Lühemad poeemid” ajasid ta marru, sest kui ta selle avas, leidis ta sealt poeemi, mis oli viis lehekülge pikk.
Ta ajas pealkirjad sassi. Rose arvas, et ta hääldas neid meelega valesti. „Ood” kõlas nagu „O-d” ja „Ulysses” pika š-ga, nagu oleks raamatu tegelane purjus.
Rose’i isa pidi alla tulema, et tualetti minna. Ta hoidis käsipuust kinni ja liikus aeglaselt, kuid sihikindlalt. Tal oli seljas pruun villane hommikumantel, millel oli tuttidega vöö. Rose vältis talle otsa vaatamist. Seda mitte just iseäranis muutuste pärast, mida võis kaasa tuua haigus, vaid halva arvamuse pärast, mida ta kartis sealt enda kohta välja lugeda. Raamatuid tõi ta ju eelkõige isa pärast, selles polnud kahtlustki, et tema ees uhkustada. Ja ta tõepoolest vaatas neid, ta ei suutnud ühestki raamatust maailmas niimoodi mööda kõndida, et ei võtaks seda kätte ja vaataks pealkirja. Aga ta ei öelnud muud kui: „Vaata, et sa liiga teraseks ei lähe, su oma huvides.”
Rose arvas, et isa ütles seda Flo rõõmuks, juhul kui too peaks pealt kuulama. Flo oli parajasti poes, aga Rose mõtles, et ükskõik kus Flo ka ei oleks, räägiks isa ikka nii, nagu oleks Flo kuulamas. Ta tahtis hirmsasti Flo meele järele olla, tema vastuväiteid ennetada. Paistis, et ta oli otsustanud. Turvalisus sõltus Flost.
Rose ei rääkinud isale kunagi vastu. Kui isa rääkis, langetas ta automaatselt pea ning surus huuled kokku viisil, mis oli salatsev, aga hoidus hoolikalt olemast lugupidamatu. Ta oli hillitsetud. Aga kogu tema vajadus eputada, suured lootused enese suhtes, tema uljad ambitsioonid ei jäänud isa eest varju. Ta teadis neid kõiki, ja Rose’il oli häbi juba temaga ühes toas olla. Ta tundis, et põlgab isa, oli põlanud teda mingil viisil juba sündimisest saati ja hakkab teda tulevikus veelgi sügavamalt põlgama. Aga ta ei kahetsenud. Ta teadis, kui jonnakas ta on; ta ei kavatsenud muutuda.
Flo oli isa ettekujutus sellest, milline üks naine peab olema. Rose teadis seda ja sageli isa tõepoolest ütleski seda. Naine peab olema energiline, praktiline, tark tegija ja säästja; ta peab olema kaval, hea kaupleja ja kamandaja ja inimeste silmakirjalikkusest läbi nägema. Samal ajal peaks ta olema naiivse mõtteviisiga, lapselik, suhtuma üleolevalt maakaartidesse, pikkadesse sõnadesse ja kõigesse, mis on raamatuis, olema tulvil võluvaid sassiläinud mõisteid, eelarvamusi, rahvalikke uskumusi.
„Naistel on teistmoodi mõtlemine,” ütles ta Rose’ile kord ühel neist rahulikest, koguni sõbralikest aegadest, kui Rose oli veidi noorem. Võib-olla unustas ta, et ka Rose oli või et temastki pidi saama naine. „Nad usuvad seda, mida neil on tarvis uskuda. Nende mõtteid ei ole võimalik mõista.” Ta ütles seda seoses Flo uskumusega, et kes toas kummikutega käib, jääb pimedaks. „Aga nad tulevad mingil moel eluga toime, see on nende anne; asi ei ole nende mõistuses, on midagi, milles nad on targemad kui mehed.”
Niisiis moodustas osa Rose’i põlgusest asjaolu, et ta oli naine, aga eksikombel, temast ei pidanud saama õiget sorti naist. Aga midagi oli veel. Tõeline probleem seisnes