Jantsa kalaraamat. Jaan Tangsoo
jaoks on maailma kõige tähtsamaks asjaks saak, siis sülitab ta kõigile seadustele. Peaasi, et kala kätte saaks. Aga mil moel – sel pole enam mingit tähtsust. Pärast teda tulgu või veeuputus.
Piir ahnitsemise ja mitteahnitsemise vahel on tegelikult väga habras. Sedavõrd habras, et tihtipeale pole seda võimalik määratledagi. Ma olen täiesti kindel, et selle piiri on mõnikord ületanud igaüks, kes kalapüügiga kas või natukegi kokku on puutunud. Nimelt on kalameest valdav hasart teinekord nii tugev ja kõikehaarav, et katus sõidab lihtsalt pealt. Sa ei saa selle hasardi kütkeisse sattudes õieti ise ka aru, mis sinuga toimub. Ühest küljest oimad oma arunatukesega suurepäraselt, et kümme kilo latikaid või viisteist kilo linaskeid või puud haugisid on juba kaldale tiritud ja sellest kogusest peaks aitama…
Aga mis sellest arunatukese häälest kasu, kui hinge haaranud hasart käsib muudkui juurde püüda, sest kala aina võtab, kusjuures mitte ainult et võtab, vaid teda tuleb ka kaldale, ja sõna otseses mõttes lausa roppu moodi. Kuidas sa lahkud jõe äärest, kui suurte latikate või linaskite parv on all ja neid tuleb iga viie minuti järel? Sihukest hasartisattunut ei tiri jõe või järve äärest köie otsas ka minema. Seda üritada oleks sama hea kui nõuda abielumehelt, et ta enam iial ühelegi vastutulevale kenale naisterahvale pilku ei heidaks.
Minul on sellise hasardi tulemusena mõnigi kord nii juhtunud, et istun pärast edukat kalastamispäeva oma köögis koletu kalahunniku kõrval ja küsin endalt, mõttes käsi laiutades, mis kurat minuga seal jõe või järve ääres õieti juhtus? Mis mulle sisse läks? Kuidas defineerida mind tabanud hullust? Kuhu ma panen ämbritäie ahvenaid või kümmekond latikat, iga latikas 1–1,5-kilone? Mis otstarve oli säherdusel ahnusel? Olen ma hull või mis, kolmandik või neljandik sellest hulgast oleks ju asja ratsionaalselt hinnates täiesti piisav. Aga ei! Katus sõitis pealt ja siis oli vaja muudkui tirida.
Ilmselt on siin tegemist mingi puhtinimliku ahnuseliigiga, kuigi seda iseendale tihtipeale tunnistada ei taheta. Ahnus on ju omane vaid teistele, aga mitte minule… Ega peeglist siis ometi mingi ahnitseja vastu vahtida ei saa. Ei! Selle tunnistamiseks iseendale pole inimhing tihtipeale võimeline.
Ja ometi on see seletamatu hasart, mis mind vahel mõne veekogu ääres valdab, sedavõrd tugev ja kõikehaarav, et allutab enesele kõik teised mõtted. Aga kui asja üle pisut mõtisklema hakata, seda nii-öelda laiemalt vaadata, siis pole säherdune hasart meile omane mitte ainult kalavetel, vaid igal pool. Näiteks mis mõte on osta paar uusi kingi, kui kodus ja esikukapis vedeleb neid niigi mitmete paaride kaupa? Või siis T-särki, mida on kappides säherdusel hulgal, et neid ei oska kokkugi rehkendada. Oli neid nüüd kakskümmend kolm või hoopis kolmkümmend kaks? Mõistus ütleb uusi kingi jalga proovides, et sa oled inimene, seega kahejalgne, mitte aga mingi kuradi hulkjalgne, aga ei – kui kingad sobivad, tuleb need ära osta, teadmata õieti samal ajal isegi, millal saabub see päev, mil nad jalga pannakse, ja kas üldse saabub.
Ükskord avastasime abikaasaga riidekappides tohlates, et tubli pool või isegi kolmveerand kõikidest riietest, mis on sinna aastate kestel ladestunud, pole iial kasutust leidnud, või kui, siis mitu aastat tagasi. Ometi ei osanud me kumbki vastata küsimusele, milleks on need rõivatükid üldse hangitud. Nii et see ahnus, hasart, mille sisuks omamissoov, ei puuduta mitte ainult kalapüügiga seonduvat, vaid ka elu üldisemalt. Meis peitub nüripäine krahmamishimu ja see suunab meie käitumist mis tahes olukordades ja eluvaldkondades.
Mis puudutab aga loodusearmastajat kalameest, siis tedagi võib Internetti üles riputatud piltide järgi ära tunda. Säherdune indiviid ei eksponeeri oma piltidel iseennast, oma üüratuid kalasaake ega kallist varustust, vaid hoopis loodust. Võime näha lausa imelisi päikesetõuse ja – loojanguid, müstilisi udulaamu veekogude kohal, fotoaparaadi ette jäänud loomi ja linde ning palju muudki. Paljud sellised kalamehed teevad pilte täiesti professionaalsel tasemel. Mõnikord tekib tahes-tahtmata küsimus, miks pagana pärast ei tee kutselised fotograafid iial midagi taolist nagu mõni seebikarbiga asjaarmastaja, kelle piltide kõrval – vähemalt looduspiltide osas – enamik fotoproffide loomingut näib paraku kaunis hale.
Kalastajate portaalides, ja mitte ainult seal, vaid kogu Internetis, on palju diletantidest mehi ja naisi, kelle loodusteemalised pildid panevad sõna otseses mõtes ahhetama. Neid vaadates tekib ikka ja jälle kiuslik küsimus: milline oleks nende piltide tase siis, kui nad poleks mitte asjarmastajad, vaid profid. Kas kõrged koolid, instituudid ja akadeemiad oleksid lihvinud neile inimestele antud oskust tabada õigeid momente ja rakursse või oleksid need eeldused õpingute käigus hoopis hävitatud?
Loodusesõbrast kalastaja on üldse üks huvitav inimtüüp. Nimelt kuulub ta nende kilda, kelle jaoks on tähtis protsess, mitte tulemus. Minek ise, mitte kohalejõudmine; toidu valmistamine, mitte selle söömine; mitte kalasaak, vaid kalade püüdmine. Ja ka kalapüük pole neist nii mõnegi jaoks peamine. Palju tähtsam on võimalus looduses olla ja sellest mõnu tunda. Kala püütakse vaid selleks, et oleks mingi näiline tegevus. Umbes nii, et mis ma seal jõe või järve ääres niisama ikka konutan? Hakatakse veel hulluks pidama. Parem siis juba õngeritv kaasa võtta.
Miks ma sedasi arvan? Eks ikka seepärast, et ma olen kohanud oma elus nii mõndagi kalameest, kes pole jõe või järve ääres aega veetes reageerinud isegi sellele, kui õngekork vee alla on kadunud. Niisugune iseärak küll näeb, mis kohe juhtuma hakkab, aga ei reageeri. Ta ei tee ainsatki liigutust, et ritv pihku haarata ja kala otsa haakida. Ta naudib olevikku, käesolevat hetke, taevas rändlevaid pilvi või kõrgest heinast kostvat mesilaste suminat.
Oma olemuselt on säherdune inimtüüp filosoof, kuigi akadeemilises mõttes pole enamikul neist filosoofiaga mingit seost. Paljud neist ei tea ehk selle sõna tähendustki. Ent ometi on nende mõtted sisukad ja sõnad tuumakad, teinekord enamgi kui mõnel Aristotelese või Spinoza asjatundjal. Mind on alati hämmastanud nende inimeste mõtteselgus ja oskus oma mõtteid lihtsalt ja arusaadavalt väljendada.
Kalamehi võib eristada ka selle järgi, millises seltskonnas nad tavaliselt jõgede ja järvede ääres aega veedavad. Või kas nad üldse oma meelisharrastusega tegelemiseks kellegi teise seltsi vajavad. Kaks kõige äärmuslikumalt erinevat tüüpi on siinkohal minu arust kalamees-erak ning kalamees-seltskonnalõvi. Aga ma kordan: nende inimeste näol on tegemist äärmuslike tüüpidega. Nende vahel on väga palju säherdusi, kes ei kuulu päriselt ei ühte ega ka teise inimtüüpi, vaid on segu neist kahest.
Erakust kalastaja, nagu ütleb tema nimigi, on niisugune individualistliku mõttelaadiga isik, kes oma muude harjumuste poolest võib olla küll vägagi seltskondlik inimene ja tunda kaaslastest suurt rõõmu, kuid seda ainult kalapüügivälistes olukordades. Jõe või järve äärde või merele läheb ta peaaegu alati üksi. Täiesti asjatu on meelitada niisugust inimest kusagile suuremasse seltskonda, et siis üheskoos kalale minna. Ta leiutab ükskõik mis ettekäände, et kõrvale jääda. Erakust kalamees ei näe säherduses asjas mitte mingisugust mõtet ning see on tema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Paremal juhul võib ta minna kalale ühe või siis äärmisel juhul ka kahe väga hea sõbraga, kuid seegi näib olevat tema jaoks küllaltki vastumeelne. Niisugune minek, kui seda vahel harva juhtubki, ei tulene tema sisemisest sunnist ega ka vabast tahtest, vaid pigem tahtmatusest kutsujaile ei öelda.
Niisugune inimene otsib kalastamiseks tavaliselt üksildasi paiku. Pigem on ta valmis jõeäärseis padrikuis tundide kaupa ragistades otsima omale kalapüügiks sobivat inimtühja kohta, kui et nõustuks heitma oma õnged vette kellegi teise läheduses. Teda näib tublisti häirivat, kui keegi on temast kolmekümne meetri kaugusel, isegi see, kui keegi on teisel pool jõge. Tean mitmeid kalamehi, kes on nõus oma kalapüügiplaanidest täielikult loobuma, kui nende lemmikpüügikohtades või seal läheduses on teisi kalastajaid. Sellisel juhul löövad nad lihtsalt käega ja lähevad koju tagasi, kuigi ruumi kalapüügiks oleks tegelikult küllaga.
Erandliku meelelaadiga kalastajatüüp vajab täielikku üksindust ja seda nii verbaalses kui ka visuaalses mõttes. Talle ei meeldi mõne kaaslasega jõe või järve äärde sattudes vahepeal pisut juttu ajada, enamgi veel, ta ei paista tundvat ennast mugavalt ja nii-öelda omas elemendis ka siis, kui keegi on tema vaateväljas. Looduses tahaks ta olla täiesti üksi oma mõtetega. Kedagi kolmandat ta iseenese ja looduse vahele ei lase. Kui kusagile