Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder
kartuleid noppima kamandatud. Mõned olid nii kiired noppijad või sokutasid end otste peale, kus oli vilets saak, et seal tekkis töös vaheaegu ja ega nad siis tühja hinge tõmmanud, ikka aeti juttu. Ja Jõesuu Jüri õde oli siis Pundelepa Antsu vanaema käest, kes istus seal niisama rauna veeres, julgenud küsida, et mis sa Almiire ka arvad, kui kaua seda nõukogude võimu ja kommunismi enam edasi kesta võib?
See küsimus oli mõne eide kohe lubivalgeks ehmatanud, sest Pundelepa Almiire oli selgeltnägija, nõid, kaetaja, needja ja ravitseja, tundis taimi ja oskas lausuda. Ta sülitas kahe kollase hambatüüka vahelt mullale ja kostis: „Vaadake tüdrukud, enne kui see päike õieti häbi raasukestki tundma jõuab hakata, on juba mitu riiki talle uut tuult teinud. Tule, Laine, siia! Ma näitan sulle, anna, anna see peegel nüüd oma põlletaskust siia! Näe, ma teen sulle siia mulla peale ette.”
Ja Pundelepa moor vedas oma kondise, mitmel mõisapõllul sorinud näpuga sinna kolhoosimulda vao ja konnakullese kuju ning pani siis peegli nende juurde ja ütles: „Anname ajal minna!”
Mida see kõik tähendama pidi, saadi aru alles viisteist aastat hiljem. Asi oli selles, et Pundelepa selgeltnägija olla joonistanud mullale number ühe ja selle kõrvale üheksa ning pannud peegli sümmeetriateljeks, mis näidanud 19 ja tagurpidi 91 otsa, et lõppeks tuleks kokku 1991. Ja siis oli veel Jõesuu Jüri sinna põlluserva tulnud ja ütelnud, et neil mehed vanglas ka rääkisid, et Brežnev olla kõik juba kapitaalselt perse keeranud ja kuigi pikalt see kommunism enam kesta ei saa ning nii ka läks.
Ja nüüd oli jooksmas juba uue sajandi aeg, kus ikka veel mäletati, kuidas need asjad kord käisid. Soontevahe Eerik ei imestanud enam põrmugi selle üle, et ühtäkki hakkasid igasugused mälestused ja pildid aja sügavikust silme ette kerima, nagu olnuks see kõik alles eile.
8
Hommikul ta muidugi mäletas häiriva selgusega, mida eile oli kuulnud ja vallalehest lugenud. Eerik pühkis leivapurud kokku, istus tammest taburetile, toetas meelekohad kämmalde vahele ja tundis, et pea on nii pisike kui pähklikoor. Aga mõtted selles jooksid ja kerisid isesoodu. Taimi oli vabrikus lindi ääres, Antu linnas koolipingis, tema, saekaatrist koondatud mees, röötsakil köögilaua ääres ja pidas plaani, mida prii päevaga ette võtta.
Soontevahel oli nähtud neid sadu närvlikke nädalavahetusi, kui palgatööst vabadel päevadel majapidamises ennast tagant sundides ringi rabistati, et olulisem joones hoida ja midagi uutki juurutada. Nad olid isegi imestanud, et laupäevadel nagu uimerdati ja otsiti eed, kuid hingele ette nähtud pühapäevad kujunesid jõudsamateks hoogtööpäevadeks. Nüüd polnud aga kiiret õnneks kuhugi, võis teha parajasti seda, mida kõige rohkem tahtsid ja vajalikuks pidasid.
Hoovist kostis haukumist, Eerik tõusis ja läks vaatama. Eks seda pilti oli ennegi nähtud: Priit tõstis jala üle jalgratta raami ja koerad karglesid tema ümber ühtviisi ähvardavalt ja omaksvõtvalt haugeldes, sest polnud see tulija ju päris oma ega ka kontvõõras. Priitu ikka ära tunti, aga peremehele tuli märku anda, külalist tervitada ja hoiatada. Eerik hõikas Priidule vastu ja jahutas penide indu.
„Tere aga tulemast, astu sisse!”
Priit toetas ratta seina najale ja lõi sugulasele käe patsti pihku.
„No tere ise ka!”
„Ma mõtlesin, et sa ikka autoga tuled. Pole sind ammu ratta seljas näinud.”
„Ah, jama, kurat. Aku jooksis jälle tühjaks või on starteriga midagi lahti. Peab Karla välja kutsuma.”
Neid aku ja starteri jutte oli Priidu suust ennegi kuuldud, aga küla peal teati rääkida, et hoopis käigukast oli kapitaalselt kinni jooksnud. Oli sellega, kuidas oli, aga mehed läksid tarre ja Priit tõstis viinapudeli lauale.
„Pole suga ammu toopi teinud.”
„Ei no, kui nõnda, siis ma pean midagi peale haukamiseks vaatama.”
Eerik läks sahvrisse, otsis riiulilt eelmise sügise purgi välja ja lõi selle kolksuga pudeli kõrvale paariliseks.
„Mis on maailma kõige parem asi?”
„Marineeritud männiriisikad külma valge viina kõrvale.” Priidu teadmised polnud tuhmunud, aga viin oli põuesoe.
„Toorelt marineeritud räim on ka hea, kui kilu pole kusagilt võtta.” Eerik hakkas purgikaant kangutama.
„Oled sa nüüd räimel käinud?”
„Mõtlesin ise ka, et peaks nagu proovima. Sügisräimel on juba aeg öiti kaldasse konnata, ujub adru peale tigusid napsama. Eile ahvenat ja lesta natuke tuli. Aga kirre, kurask, virdab. Pole kedagi aerude peale kaubelda. Jüril on kogu aeg lont umbes.”
„Jah, eks see mees ole koos pudeliga tehtud. Roti ajud ja lesta süda.”
„Vahest on jälle vastupidi. Igaüks peab oma risti kandma ja kui ei suuda, siis lohistagu järel.”
Eerik võttis kapist pitsid ja sahtlist kahvlid, tegi ka pudeli lahti ja valas välja.
„No tervist siis! Sõidame.”
„Tervist ikka vaja läheb.”
Nad libistasid viinuski keele pealt alla, õngitsesid kordamööda purgist seenenööpe ja mälusid.
„Viimase peal, pole midagi ütelda,” kiitis Priit. „Sul Taimi ikka seda asja tunneb.”
„Eks ta siin Soontevahel poole kohaga majandusminister ole. Sa juba tead, et mind tehti saekaatrist lahti? Olen nüüd vaba mees.”
„Kuulsin jah. Sa oleks võinud nad juba ammu perse saata ja omi asju ajada.”
„Ma mõtlesin ikka, et veaks pensini kuidagi välja, aga… Ah sitta sellega!” Eerik rehmas käega.
„Ega see pensski enam mägede taga ole,” kippus Priit nagu lohutama.
Eerik valas tal pitsi täis, aga enda oma jättis tühjaks.
„Kalla ikka omale ka.”
„Ei. Mulle aitab täna ühest küll.”
„Ise tead.” Priit virutas napsi suulakke ja kilistas kahvliga mööda purgiseina.
„Mis me selle Pangaääre tammikuga siis ette võtame?”
„Mis meil seal enam võtta? Asi on hoopis selles, kui palju me neid veel takistada suudame.”
„Mõtlesid eile kohtukulli peale.”
„Jah, see tundub praeguses seisus ainus mõistlik lahendus. Volikogu otsus tuleb kohe protestida. Ajan need paberid tuttava juristiga ise joonde. Ainult,” tõstis Priit näpu püsti, „koos sellega tuleb teha avalik kiri, millele vaja küla pealt allkirju koguda.”
„Palju sa neid ikka siit korjad? Uus aeg küll ammu lehvimas, aga meestel ikka jänes püksis. Igalühel on omad huvid, taotlused ja plaanid. Vähe tuleb neid mehi, kes julgevad vallaga sõdima hakata.”
„Asi pole allkirjade arvus, vaid põhimõttes. Hea tava ja õigluse vaimus. Ja need on meie poolel. Minugi pärast – olgu siis kas või ainult sinu ja minuga ning ehk veel mõne vastu tuult kusijaga.”
„Jah. Kui valitsejad valitsevad sitasti ja alatult, siis nad tekitavad mus põlgust.”
„Ja me astume nende vastu välja.”
„Kahju, et meil oma külaseltsi pole. Vaat, need Meremõisa mehed tegid kevadel vahvasti ära ja mujalgi vallas on külainimesed alt poolt ise püüdnud ohje haarata. Sa ju oled ammu kuulnud, et kodanike ühendustest ja kodanikuühiskonnast muudkui räägitakse. Aga tehtud pole seni muud midagi, kui tunamullu kevadel sai prügi metsa alt ja kraavidest kokku korjatud. Ja sellest pasundas terve Eesti.”
„See oli ju hea, et nõnda tehti.” Priit viskas klõmaka hinge alla. „Aga teha tuleb veel kuradi palju ja kes see muu ikka teeb, kui me ise peame tegema. Ning see idee, et me peaks siin oma külas ise ka oma seltsi ellu kutsuma, on sul, Eerik, viimase peal!” Priit tõstis näpu püsti. „Pane tähele! Sind me külavanemaks ka valime. Usu mind!”
„Ah,