Inetud. Scott Westerfeld
leidis benjijakkide riiuli ja tõmbas üht. See oli klambriga riiuli külge kinnitatud. Ta sõrmed kompasid, otsides klambrit. Ta kahetses, et tal pole liidessõrmust, mis talle juhiseid annaks.
Siis nägi ta nuppu: VAJUTAGE TULEKAHJU KORRAL.
„Kurat küll,” ütles ta.
Tema vari hüppas ja virvendas. Kaks ilusat tulid, säraküünlad käes tema poole.
„Kes see on? Mis tal seljas on?”
„Kuule sina! See pidu on õhtuülikonna-pidu!”
„Vaata ta nägu…”
„Kurat küll,” kordas Tally.
Ja vajutas nuppu.
Kõrvulukustav sireen lõhestas õhku ja näis, et benjijakk kargas riiulilt talle kätte. Tüdruk libises rakmetesse, pöörates näo nende kahe ilusa poole. Nad kargasid tagasi justkui ta oleks libahundiks moondunud. Üks pillas säraküünla maha ning see kustutas end silmapilkselt.
„Tuletõrjeõppus,” ütles Tally ja jooksis katuseserva poole.
Kui jakk tal juba õlgade ümber oli, tundusid rihm ja tõmblukud madude kombel tema ümber põimuvat, kuni plastik tema vöökoha ja reite ümber liibus. Kaelusel välgatas roheline tuluke, just seal, kus ta lihtsalt pidi seda nägema.
„Tubli jakk,” ütles ta.
Jakk polnud ilmselt piisavalt nutikas, et vastata.
Katusel mängivad ilusad olid kõik vaikseks jäänud ja sagisid ringi, imestades, kas tõesti on tulekahju. Nad osutasid talle ja Tally kuulis nende huultel sõna „inetu.”
Mis oli Uute Ilusate linnas hullem, mõtiskles ta? See, et su villa põleb maha või see, et su peole sajab sisse üks inetu?
Tally jõudis katuseservale, hüppas käsipuule ja kõhkles hetkeks. Tema all olid ilusad hakanud Garbo Villast välja murule ja künkast alla valguma. Nad vaatasid üles, otsides suitsu või leeke. Nad nägid vaid teda.
Alla oli pikk tee ja Tally kõht paistis juba olevat vabalangemises. Kuid tal oli ka põnev. Huilgav sireen, rahvahulk tema poole üles vaatamas, Uute Ilusate linna tuled all miljoni küünlana laiali laotunud.
Tally hingas sügavalt sisse ja painutas põlvi, valmistudes hüppama.
Sekundi murdosa jooksul mõtles ta, kas jakk töötab ka ilma liidessõrmuseta. Kas see hõljuks-põrkaks eikellegi jaoks? Või kas ta kukub lihtsalt lömaks?
Kuid ta oli Perisele lubanud, et ta ei jää vahele. Ja jakk oli mõeldud hädajuhtumiteks ja roheline tuluke põles.
„Hoidke alt!” karjus Tally.
Ja hüppas.
SHAY
Sireen sumbus tema järel. Tundus, et Tally kukkumine kestab igavesti – või vaid sekundeid – ammuli sui vahtivad näod all muutusid üha suuremaks ja suuremaks.
Maapind sööstis talle vastu ja paanikasse sattunud rahvahulgas avanes ruum seal, kuhu ta maanduda võis. Mõneks hetkeks oli see nagu lendamisunenägu, vaikne ja imeline.
Siis sikutas reaalsus teda õlgadest ja reitest ning jaki vööriie soonis valusalt tema ihusse. Ta oli pikem kui ilusate standard, ta teadis seda; jakk ilmselt ei oodanud nii suurt kaalu.
Tally tegi õhus kukerpalli, pööras mõneks kohutavaks hetkeks pea alaspidi ja tema nägu liikus piisavalt madalalt, et märgata rohus mahavisatud pudelikorki. Seejärel sööstis ta uuesti ülespoole, lõpetades ringi nii, et taevas pöörles tema kohal, siis üles ja uuesti allapoole, üha rohkem rahvast tema eest lahkumas.
Suurepärane. Tüdruk oli end piisavalt tugevasti lahti tõuganud, nii et ta põrkles künkast alla Garbo Villast eemale, jakk kandis teda aedade pimeduse ja turvalisuse poole.
Tally tiirles veel kaks korda kukerpalli ning seejärel lasi jakk ta rohu peale maha. Ta tõmbas huupi rihmadest, kuni rüü sisises ja pudenes seljast.
Tal käis pea veel hetke ringi, kui ta püüdis aru saada, kus on ülemine ja kus alumine pool.
„Kas ta pole mitte… inetu?” küsis keegi rahvahulga servast.
Kahe hõljuk-tuletõrjeauto mustad kogud kihutasid üle tema pea, punased tuled vilkusid ja sireenid puurisid tema kõrvu.
„Suurepärane idee, Peris,” pomises ta. „Valehäire.” Nüüd oleks ta tõeliselt hädas, kui nad ta kinni saaksid. Ta polnud kunagi isegi kuulnud, et keegi oleks varem midagi nii halba teinud.
Tally jooksis aia poole.
Pimedus pajude taga oli lohutav.
Siin all, poolel teel jõeni, võis Tally vaevu arvata, et linna keskel oli üleüldine tulekahjuhäire. Kuid ta nägi, et otsingud käisid. Õhus oli rohkem hõljukautosid kui tavaliselt ja jõgi paistis olevat eriti heledalt valgustatud. Võib-olla oli see lihtsalt kokkusattumus.
Kuid tõenäoliselt mitte.
Tally läks ettevaatlikult puude vahelt läbi. Nii hilja ei olnud tema ja Peris kunagi Uute Ilusate linnas olnud. Lõbuaiad olid nüüd rohkem rahvast täis, eriti nende pimedad osad. Ja nüüd, kui tema põgenemise erutus oli hääbunud, hakkas Tally mõistma, kui rumal oli kogu see mõte olnud.
Muidugi polnud Perisel enam seda armi. Nad olid end lõigates ja käest kinni hoides kasutanud lihtsalt väikest taskunuga. Arstid kasutasid operatsiooni ajal palju teravamaid ja suuremaid nugasid. Nad hõõrusid sind veriseks ja sulle kasvas täiesti uus nahk, täiuslik ja puhas. Vanad õnnetuste ja halva toidu ja lastehaiguste jäljed pesti kõik maha. Uus algus.
Kuid Tally oli Perise uue alguse ära rikkunud – ilmudes välja nagu mõni tüütu pisike, keda ei taheta, ning jättes poisi suhu inetuse halva maitse, rääkimata sellest, et ta oli Perise ka poriseks määrinud. Tüdruk lootis, et poisil oli teine vest selga panna.
Vähemalt polnud Peris tundunud liiga vihane. Ta oli öelnud, et neist saaksid uuesti parimad sõbrad, kui Tally ilus on. Kuid viis, kuidas poiss oli ta nägu vaadanud… võib-olla see oli põhjus, miks nad inetud ilusatest eraldasid. Ühe inetu näo nägemine oli ilmselt kohutav, kui su ümber olid kogu aeg nii kaunid inimesed. Äkki oli ta täna öösel kõik ära rikkunud ja Peris näeb teda nüüd alati sellisena – kõõrdi silmade ja lokkis juustega – isegi pärast seda, kui talle operatsioon tehakse?
Hõljukauto möödus ta pea kohalt ja Tally varjus. Ilmselt saadakse ta täna kätte ja teda ei tehta kunagi ilusaks.
Oma rumalusega oli ta selle ära teeninud.
Tally tuletas meelde Perisele antud lubadust. Teda ei saada kätte; ta peab Perise jaoks ilusaks saama.
Ta vaatevälja nurgas välgatas valgus. Tally kükitas ja piilus rippuvate pajulehtede vahelt välja.
Pargis oli turvavalvur. Ta oli keskmine ilus, mitte uus.
Tulevalguses olid teise operatsiooni kenad jooned silmanähtavad: laiad õlad ja otsustav lõug, terav nina ja kõrged põsesarnad. Naisest õhkus samasugust kaheldamatut autoriteeti nagu Tally õpetajatest Inetukülas.
Tally neelatas. Uutel ilusatel olid oma valvurid. Sai olla ainult üks põhjus, miks keskmine ilus on siin Uute Ilusate linnas: valvurid otsisid kedagi ning neil oli tema leidmisega tõsi taga.
Naine välgutas lampi pingil oleva paarikese suunas, valgustades neid sekundi murdosaks, mida oli tarvis kinnitamaks, et nad olid ilusad. Paarike võpatas, kuid valvur kõkutas naerda ja vabandas. Tally kuulis tema madalat, kindlat häält ja nägi Uute Ilusate kergendust. Kõik pidi olema korras, kui tema nii ütles.
Tally tundis, kuidas ta tahaks alla anda, usaldada end valvuri elutarga halastuse hoolde. Kui ta lihtsalt seletaks, mõistaks valvur teda ja ajaks kõik joonde. Keskmised ilusad teadsid alati, mida teha.
Kuid ta oli Perisele lubanud.
Tally tõmbus tagasi pimedusse ja üritas alla suruda kohutava tunde, et ta on nuhk ja argpüks, kuna ta ei alistunud naise mõjuvõimule. Ta liikus läbi põõsaste nii kiiresti,