13 talvist hetke. Kristjan Sander
oli buldooseriroomikutest igapidi segi pööratud, mõnes kohas oli muld kuhjas, mõnes teises aga paas väljas. Kase- ja pajuvõsa ulatus paiguti rinnuni, pikk rohi oli põuaselt kõrbenud ja nädalaid kuivanud maa jõi isukalt värske vihma niresid, mis üksteise järel kaduvikku imbusid. Poiss ja tüdruk ronisid kraavist läbi ning olidki raudtee ääres. Vasakul kaardus teiselt poolt raudteed nende poole lõpetamata viadukt nagu mingisuguse hiigelsauruse kael. Kõik oli tihedasse rammusasse võssa kasvanud, vaid liipritevaheline klibu oli veel enam-vähem puhas. Relssidel roomasid teod. Mööda raudteed võis jalutada, vanast trepist alla ronida ning kümmekonna sammu pärast murenenud asfaltkattega viaduktile pöörata. Keegi oli viadukti otsa külge suure sõlmega köie sidunud. Mihkel heitis instinktiivselt uuriva pilgu piki raudteed kaugusse ning krimpsutas nägu. Siin polnud karta, et raudtee teises otsas järsku jäine valgus süttib…
Korteris vaikus, tänav on vakka – ole tänatud, neljas reaktor!
Teisel pool raudteed võsas kasvasid vaarikad. Ning osa neist olid tõepoolest juba küpsed. Võsa mähkus kergesse uduvinesse, kui palav päike seda kuivatas, ning punaste marjade karvakestel särasid udupeened veetilgad.
„Ma läksin töölt minema,” ütles Mihkel.
„Miks?” Zoja küünitas üle millegipärast paesse lõhutud kitsa, kuid sügava kraavi punase kobara all nõtkuva oksa poole.
„Ei viitsinud juhmidega vaielda…”
Tüdruk sõrmitses vaarikaid, valis neist kolm natuke küpsemat välja ja pistis suhu. „Sealt Roberti juurest?”
„Jah. Kust sa teda tunned?”
„Heidi tundis teda millalgi.”
Zoja meelest polnud see huvitav teema. Ta küünitas ennast veel, krabas kraavi taga kasvavatest vartest kinni, otsis vastaspervel jalale kohta ning oli hetke pärast teisel kaldal. „Aih… kurat.” Ta oli kogemata teise jala nõgestesse lükanud, hõõrus vihaselt säärt ja vaatas ringi. Siin oli vaarikaid küll, eespool aga kasvasid reas mõned kuused. Kunagi oli siin vist olnud kellegi aed, vaarikad polnud tavalised kribud. Raudtee ja poolik viadukt jäid nüüd juba kümmekond sammu selja taha. Päike oli pilve varju läinud.
Zoja jõudis päris kuuskedeni välja ning vaatas selja taha. Mihkel tuli põõsaste vahel talle järele, nägu nalja täis. Soe tuul pani põõsad ümberringi õõtsuma.
„Mis sa naerad?”
„Midagi… Hea on.” Suvi. Taevas. Vaarikad. Tüdruk.
Puhkus.
Mihkel haaras tüdrukul piha ümbert kinni, viivuks vaatasid nad teineteisele mõne sentimeetri kauguselt otsa ning siis hakkas Mihkel teda suudlema, algul ettevaatlikult, siis õrnalt ja siis kohmakast kirest haaratuna, nagu suudlevad poisid, kes pole ammu kedagi suudelnud. Ta tundis Zoja keha oma käte all ning talle näis, nagu lööks suvepäike talle pähe nagu mingi eriline ja kallis viin. Tüdruk surus teda endale lähemale ning ta tundis Zoja noorte rindade pehmust. Niiske leitsak oli nad mõlemad higistama pannud.
Puhkus.
Siis kärgatas kõu. Mihkel tegi liigutuse, nagu tahaks neid mõlemaid pikali tõmmata, siis tuli talle meelde, kus ta on, ning nad vaatasid üles taeva poole.
Sünkmust pilverüngas vahtis otse seniidist neile vastu. Korraga panid vihisevad tuuleiilid võsa lainetama. Pilve hiiglaslik vari kattis kogu vabarniku.
„Teeme ruttu!”
Nad tormasid mööda kitsast rada tagasi, hüppasid üle kraavi ning trügisid peenes oksarägus, kargasid üle nõgesepõõsaste ning visklesid kidaliste vaarikavarte vahel. Jalatallad tabasid eelmisest sajust nätsket maad kõikvõimalike nurkade all, Zoja kuulis Mihklit endale järgnemas, veel ei olnud ta väsinud ja talle tundus, et seda metsikut hoogu, mis neid edasi kannab, jätkub igaveseks.
„Lähme Spitakki,” hingeldas Mihkel.
Välk lõhestas taevast ning uus mürin andis jooksjatele jõudu juurde. Kunagine asfalttee mahajäetud raudtee kõrval oli paplijuurtest üles pungunud ning aukudest turritasid võilillepuhmad. Ometi oli see palju etem kui vaarikavõsa. Nad lidusid viadukti monstroosse vormi alt läbi, samal pool raudteed paistis eespool Spitaki pikk madal hoone. Välja nägi see ehitamisest saadik selline, nagu oleks maavärina üle elanud.
Sel hetkel langesid taevast esimesed rasked piisad. Õhk oli täis lämbet raskust, mis pressis higi kõigist pooridest välja ning muutis hingamise rängaks tööks.
Hetk hiljem, kui nad lõõtsutades loendamatutest põlengutest mustavate betoonseinte vahel seisid ja laepaneeli serva alt paduvihma veekardinast nendeni paiskuvat jahedat veepihu isukalt sisse hingasid, mõtlesid nad ühekorraga täpselt sama asja.
Kuradi hea oli olla. Vihm ladises ja peaaegu summutas ülejäänud helid.
Muu hulgas ka selle, et miski krabistas nende selja taga, vaheseinteta korruse hämaras sügavuses.
Refleks pani Mihkli võpatama ja ümber pöörama. Alguses ei näinud ta midagi, siis helkisid korraks vastu kaks silmatäppi, küüned krabisesid prügihunnikul ning ta märkas tumedat ümarikku kogu.
„Öäh,” tegi Zoja ta kõrval. Mihkel kükitas ning võttis maast telliseveerandiku.
Rott jooksis tagasi prügihunniku juurde, sibas ümber selle, ilmus siis jälle nähtavale, tõusis tagajalgadele ja nuhutas viieteistkümne sentimeetri kõrguselt seina. Kõrgemale oli keegi musta rasvakriidiga joonistanud väga kohmaka püstoli ja kirjutanud „MANIAC”. Näriline laskus neljale jalale tagasi ja sibas seinaäärt mööda lähemale. Mihkel võttis hääletult viskeks hoogu. Loom liigutas vurre, jõudis maja esiküljeni, jäi seisma ja väristas lõhnu püüdes pead. Vihm talle nähtavasti ei meeldinud.
Järgmisel hetkel tabas tellisetükk mütsakaga väikest keha, see tegi tagurpidi kukerpalli ja jäi lamama. Mihkel läks ja tõstis võhru sabapidi üles.
„Vaat’ kus elukas.”
Zoja hüüatas artikuleerimatult.
Mihkel kõigutas korjust sabapidi ning uuris seda lähemalt. Kivi oli tabanud looma külge, väliseid vigastusi ei paistnudki. Raibe oli tõepoolest igavene pirakas.
Mahajäetud betoonkarpi täitis prügi- ja lämmastikuühendite lõhn ja seintest õhkus ka praegusel aastaajal külma. Kuid mitte see ei pannud Mihklit hetkeks värisema.
Ta kükitas, tõmbas korjuse enda ette sirgu ja avas taskunoa.
Zoja tuli lähemale. „Mis sa teed?”
„Lahkan,” pressis teine läbi hammaste.
Ta teki pika sisselõike piki looma kõhualust, torkas sõrmed lõikesse ning tõmbas haava laiemaks. Ta ei osanud lahata ning ei teadnud roti anatoomiast suurt midagi.
Aga antud juhul polnudki vaja palju teada.
28.06.199…
„Kust sa teadsid lahkama hakata?” küsis Zoja.
Mihkel krimpsutas nägu. „Ma polnud seni näinud ühtegi rotti, kes kiviga pihta saades häält tegemata koivad sirgu viskaks.”
Ta astus Zoja juurde köögiakna alla, võttis tüdrukul ümbert kinni ja vaatas koos temaga, kuidas asfalt õhtusest ajast hoolimata palavate päikesekiirte paistel aurab, vaatas rohtu ja turuputkade katuseid.
„Nad on juba siin,” kordas ta vaikselt. Nad olid tulnud käsikäes mööda äsjalõppenud vihmast läikivaid tänavaid, tundnud õhku enda ümber niiskusest küllastumas ja suveriideid ihule kleepimas. Mihkel oli rääkinud. Ja Zoja uskus teda. Uskus esimesest lausest, mitte sõnu, vaid hääletooni kuulates ja vaadates, kuidas poisi ilusad naerusädemetega silmad korraga sügavaks ja pimedaks muutusid. Enam polnud see võõras maailm, mis kusagil kujutlematus kauguses võitleb universumi jäisest sügavikust pärit vaenlasega. Enam ei saanud sellele kõigele mõelda nagu ulmefilmile. Nad olid juba siin. Kõik arenes meeletu kiirusega. Ajaparadoksid, mõtles Mihkel. Võibolla seal, luikede igikülmas päriskodus, ükskõik kus see ka poleks, on juba aastaid möödunud. Või