13 talvist hetke. Kristjan Sander
ja kitsaste akendega ranged hooned. Edasi tuli mingisugune kuuekordne lipuvarrastega mürakas, mis võis olla suvaline ühiskondlik hoone alates teatrist ja lõpetades sõjakomissariaadiga.
Linn avanes vaatajale, nagu kirurgi meisterlik lõige paljastab lahangulaual organismi keskused. Kaugel prospekti lõpus, arvatavasti linna keskel, sirutus kraananokkade ja pooleli ehitiste tagant päikese poole hiiglaslik mitme tiivaga hoone, mille suurust oli raske hoomata, see domineeris oma suurusega kõige muu üle – mitte maja, vaid pigem pinnavorm. Selle ümber tundus olevat tühi tsoon, edasi aga tulid raskepäraste viiekordsete hoonete sünged read ning kusagil paremal kõrgusid korstnad ja mingisugused kummuli ämbri kujulised ehitised.
Päikese ette roomasid aeglaselt pilved, hakkas tibutama ning udu mässis ennast ümber raskeveokite tulede, muutes need hägusateks määrdunudpunakateks valguslaikudeks, surevad puud tänava ääres tilgutasid mustunud lehtedelt vett ja kusagil andsid trolliliinid sinise sädelahenduse.
Kaader vahetus. Väikeses ruumis kulunud laua taga istusid kaks inimest. Üks neist, seljas mustade punaääreliste pagunitega vormikuub, seisis laua kõrval, ettepoole kummardudes ning ühe käega lauaplaadile toetudes. Teine istus, tsiviilpintsakus turi kühmus. Seisja karjus midagi, žestikuleeris ägedalt ning keeras laualambi kuplit nii, et valgus istujale lähedalt otse näkku paistis. Too raputas pead. Seisja võttis hoogu ja lajatas istujale lahtise käega vastu nägu. Too vappus toolil. Suures plaanis näidati hirmunud lühinägelike silmadega nägu, lõuga kattis nädalane habemetüügas. Silma alla vormus sinikas.
Siis vahetus kaader jälle. Lipuvarrastega hoone eest marssis läbi kolonn noidsamu inimesi, kes enne olid täitnud tänavaid. Kanti loosungeid ja plagusid, tuul liigutas laisalt musta kangamere laineid, ainult must ja punane katsid tänavat tänava järel, kui katkematu inimrong linnasüdamest läbi lookles. Kaamera muutis võttenurka ning nähtavale ilmusid marssijate näod. Need naeratasid ja hüüdsid tervitusi ning igaühe silma all paistis tindikarva latern.
Kaader vahetus jällegi. Lumetormid haarasid linna endasse, võigas tuul kõigutas puid ja vihistas majanurkade ümber, hanged kuhjusid esimese korruse akendeni. Paneelmajade aknaist hakkas immitsema suitsu, võttepunkt lähenes ühele aknale. Keset tuba seisis väike raudahi, millest oli aknani tõmmatud plekist toru. Vanem mees kükitas ahju kõrval, vatijope seljas, ja toppis sellesse mingeid pulki. Kõrval vedeles lõhutud tool. Siis näidati jälle kohta, kus enne oli olnud paraad: ühiskondliku hoone akendest loopisid kasukates ja vatijopedes kujud välja mööblit, pabereid, mingeid pilte ja loosungeid. Lipud tõmmati varrastest, tallati jalge alla, valati bensiiniga üle ning süüdati põlema. Kandilise lõuaga isiku pronkskuju tõmmati autokraanaga pjedestaalilt maha.
Mööda tänavat lähenes valge lumepilv, helendavad kübekesed tuisklesid selle ümber lõputut tantsu. Mõned kasukas kujud pöördusid seda vaatama, kuid keegi ei üritanud varjuda. Siis sähvatas silme ees valge pimedus ja Mihkel tõmbas instinktiivselt pea välja.
„Said aru?” küsis onu Roma.
Mihkel tõstis käed näo ette ja hõõrus peopesadega põski ning silmi. „Koos külmaga kadusid kaabakad nende kaela pealt minema. Aga tulid luiged.”
„Just. Ükskõik mis ka uksele ei koputaks, alati leidub mõni hea südamega Inimene, kes ta sisse laseb.” Vanamees sülitas.
Poiss vahtis talle otsa. „Sa ei taha öelda, et võimud…?”
„Just. Ju neil ka midagi valesti läks.” Vanamees kehitas õlgu. „Aga see selleks. Kuidagi jäid mõned inimesed ellu. Ja peavad vastu. Aga mina neid küll ei süüdista, et nad meid appi kutsusid. Lõpuks nad ju ravivad meid, ja varustavad. Nad lihtsalt ei suuda rohkem.”
„Arvata võib… Mida nad söövad üldse?”
„Mingi meile tundmatu tehnoloogia. Nad on nutikad poisid… Kasvatavad nii loomseid kui taimseid kudesid väljaspool organismi.”
„Kas lähme üles?” päris Teodor.
Mihkel heitis kahtleva pilgu maas kanderaamil lebavale Laurile. „Kas rotid teda ära ei söö?”
„Ei söö, ole mureta,” vastas Lauri ise. „Minge.”
Mihkel lehvitas talle ja hakkas teiste järel tuldud teed tagasi astuma.
Kolmas hetk
Kuuendal päeval sai Teodor surma. Kõrvaltänavalt, mis hetk tagasi oli olnud tühi, ilmus ootamatult luik ja tuli otse nende peale. Mehed jooksid laiali, kuid Teodor libises ja kukkus. Mihkel nägi üle õla, kuidas ta, pea ees, otse helendavasse pilve langes, luik liikus edasi ning pudenes mõne hetke pärast marutules säravate kübemete pilveks. Keset tänavat jäi vaid selili lamav keha, jäätunud silmad taeva poole, nägu üleni must. Elav ja tukslev inimkeha oli mõne hetkega muutunud kõvaks nagu puu.
Ühes korteris, mille paneelidelt koorus tapeeti ja mille aknaid vaadates valdasid naabreid segased tunded, libastus endine dessantväelane samal õhtul vannis ja murdis selgroo.
Mihkel süütas sigareti. Onu Roma kehitas õlgu.
„Tema jaoks on siis sõda läbi.”
„Keegi üritas mulle seda suremise asja selgitada.”
„Keegi ei tea täpselt… Midagi hullu ei juhtu tegelikult. Saab tagasi ja on terve. Aga uks ei avane talle enam. Mõned arvavad, et kõik see on ainult sisendus, et uks on ainult lüliti, mitte tegelik värav. Nagu arvutimäng või nii. Aga mine sa võta kinni. Võibolla pannakse ta seal kusagil aatomitest uuesti kokku ja saadetakse tagasi.”
„On see ikka päris kindel?”
„On küll… Ma ise olen rääkinud meie juures kellegagi, kes siin surma oli saanud…”
Vähemalt üks kindel viis see jama lõpetada, mõtles Mihkel siis. Kui ei jõua ukse avanemist ära oodata. Aga see ei pruugi meeldiv kogemus olla. Surmas on midagi hirmutavat isegi siis, kui kindlasti tead, et tegelikult elad edasi.
Salk kogunes ümber surnukeha, kaks meest tõstsid selle üles ja tassisid lähedalasuva maja keldrisse. Seda kuidagi matta polnud mingisugust lootust.
Nad ronisid tänavale tagasi ja seisid keldriukse juures kobaras, salgake kühmus mehi külma käes. Mihkel vaatas maskideks tardunud nägudega kaaslasi ja tundis, kuidas vihuritest aetud teravad kristallid ühekorraga nii nägu kui sisemust kriipisid. Surm on ikka surm, isegi kui tead, et lahkunu kuskil edasi elab. Ja üleüldse, seda räägitakse ju kodus ka, et reinkarnatsioonid ja puha, eiteamitutuhat aastat… Kuigi, surra ühes maailmas ja taassündida teise…
Onu Roma kirjutas paberilehele lühikese teate, et Teodor, hüüdnimega Miilits, on lahingus vaenlasega hukkunud. Seltsimehed langetavad teda mälestades pea. Rühmad ei puutunud kokku, kuid kindlatesse kohtadesse jäeti üksteise jaoks sõnumeid.
„Elame veel,” mõtles Mihkel. „On, mis on, aga elame. Siinpool elame ja sealpool elame. Ja ega keegi ei käsi ju siia tulla – aga tahaks teada, mis sellest kõigest saab…”
Rühm läks liikvele, nad valisid tagasitee läbi Puutumatu Kvartali, nagu seda nimetati. Puutumatus Kvartalis oli isegi kuivama riputatud pesu rõdudel alles, liikumatuteks valgeteks kamakateks jäätunult. Keegi ei teadnud, mispärast.
Hallide, teistest uuemate paneelmajadega ääristatud tänav viis neid järgmisse mikrorajooni. Tee ääres, kus kunagi olid olnud mururibad, turritasid lumest välja kidurate, külma käes hukkunud pärnade kummituslikud read. Paarikümne sammu kaugusel paistis üle tänava uusehituse karkass, mille betoondetaile katsid raudliidete roostest pruunid veenirejäljed. Mingile lõpuni laotud silikaattellistest vaheseinale oli keegi pihustiga kirjutanud „Aliens are Here!”. Kirja illustreeris joonistus – suurte tühjade silmadega pirnikujulise pea piirjooned. Arvatavasti tehtud enne luikede tulekut. Prohvetlik sõnum. Kõik oli vakka, tuule ulgumine näis kostvat kuskilt määratu kaugelt, justkui nähtamatu seina tagant. Nad läksid hanereas ja tundsid, kuidas selle paiga jäik rahu neile otse füüsilise koormana õlule vajub. Keegi ei öelnud sõnagi ja Mihkel märkas äkki, et oli alateadlikult püüdnud isegi tasemini hingata.
Risti keset kõnniteed