Kõrbeoda. Peter V. Brett
et teine on raevus, ning pidas targu suu. „Sul oli käsk püsida oma orvas, mitte juhtida alagai’sid ootamatult sõdalastele turja!”
„See on hea, et ta deemoni siia tõi, mitte ei jätnud teda astangule luusima, Hasik,” tähendas Jesan. Hasik jõllitas meest, kuid hoidis keele hammaste taga. Jesan oli eakam sõdalane, ehk koguni nelikümmend talve vana, ning Kavali või kai’Sharum’i äraolekul kuuletusid rühma ülejäänud liikmed talle. Tema näost, mida deemon oli küünistanud, nõrises verd, aga ta ei näidanud välja vähimatki valu märki.
„Sa poleks viga saanud, kui…” alustas Hasik, ent Jesan katkestas teda.
„Need ei ole minu esimesed deemoniarmid, Vilistaja,” lausus mees, „ja igaüks neist on au, mida tuleb kõrgelt hinnata. Mine nüüd tagasi postile. Deemonite tapmine pole täna öösel veel lõppenud.”
Hasik põrnitses pahaselt, aga kummardas siiski. „Sul on õigus, öö on alles noor,” nõustus ta. Tema pilk sihtis Jardirit odana, kui ta oma orva lahkus.
„Mine sinagi tagasi postile, poiss,” ütles Jesan, patsutades Jardirile õlale.
Viimaks saabus koidik ja terve seltskond kogunes deemoniaukude juurde, et jälgida alagai’de põlemist. Baha kad’Everam jäi näoga ida poole ning tõusva päikese kiired ujutasid oru kiiresti üle. Deemonid ulgusid aukudes, kui taevas valgeks tõmbus ja nende ihu suitsema hakkas.
Dal’Sharum’ite kilpide sisekülg läikis kui peegel, ning sellal kui dama Khevat lausus palve bahalaste hingede eest, püüdsid sõdalased kilpidega üksteise järel valgust, suunates kiired alla aukudesse, et need deemonitele otse peale langeksid.
Kui valgus deemoneid puudutas, lahvatasid nood leekidesse. Varsti lõõmasid juba kõik alagai’d, ja nie’Sharum’id juubeldasid. Nähes sõdalasi samuti talitamas, langetasid mõned koguni bidod, et deemonite pihta kusta, sellal kui Everami valgus nad maailmast põletas. Jardir polnud end iialgi tundnud nii elusana kui sel hetkel, ja ta pöördus Abbani poole, et oma rõõmu jagada.
Ent Abbanit ei paistnud kusagil.
Arvates, et sõber on öisest kukkumisest ikka veel masenduses, läks Jardir teda otsima. Abban oli vigastatud, muud midagi. See polnud sama mis nõrkus. Nad ootavad parajat aega ega tee välja teiste nie’Sharum’ite itsitustest, kuni Abban on jõu tagasi saanud, ning siis võtavad nad itsitajad korralikult käsile ja teevad mõnitustele igaveseks lõpu.
Ta käis Abbanit leidmata läbi kogu laagri, märgates viimaks sõpra roomamas välja ühe moonavankri alt.
„Mida sa teed?” küsis Jardir.
„Oih!” ütles Abban ümber pöörates. „Ma ainult…”
Jardir ei teinud kuulmagi, vaid trügis Abbanist mööda ja heitis pilgu vankri alla. Abban oli sinna riputanud võrgu ja täitnud selle Dravazi savinõudega, mida nad olid tööriistadena kasutanud, mähkides need nutikalt riidesse, et need tagasiteel katki ei läheks ega koliseks.
Kui Jardir Abbani poole pöördus, laiutas too naeratades käsi. „Mu sõber…”
Jardir katkestas teda. „Pane need tagasi.”
„Ahmann,” alustas Abban.
„Pane need tagasi või ma murran su teisegi jala,” urises Jardir.
Abban ohkas, aga pigem ärritunult kui alistudes. „Taas kord palun ma sul mõelda asiselt, mu sõber. Me teame mõlemad, et sellise jalaga on mul võimalik oma perekonda aidata pigem kasumit kui au teenides. Ja kui ma sellegipoolest peaksin imekombel dal’Sharum’iks saama, siis kui kaua ma vastu pean? Isegi tugevad veteranid, kes siia Bahasse tulid, ei pöördu kõik elusana koju. Mul veab, kui ma esimesegi öö üle elan. Ja mis saab minu perest edasi, kui ma siit maailmast kuulsusetult lahkun? Ma ei taha, et ema peaks mu õed jiwah’Sharum’eiks müüma, kuna neil pole muud kaasavara peale minu mahavalatud vere.”
„Jiwah’Sharum’eid ostetakse?” küsis Jardir, kellele meenusid tema enda õed, Abbani õdedest hoopis vaesemad. Jiwah’Sharum’id olid rühmanaised, keda peeti suures haaremis kõigile dal’Sharum’eile pruukimiseks.
„Kas sa arvasid, et need tüdrukud on vabatahtlikud?” küsis Abban.
„Noorte ja nägusate jaoks võib jiwah’Sharum’i amet hiilgusrikkana tunduda, kuid üldjuhul nad isegi ei tea, kelle laps nende üsas parajasti kasvab, ning kui nende üsk muutub viljatuks ja näojooned vähem kauniks, tuhmub ka nende au. Päris abikaasa, olgu või khaffit, on sellest märksa etem.”
Jardir vaikis kuuldut seedides ning Abban astus lähemale, kummardudes ta poole, otsekui selleks, et salakesi kõnelda, ehkki nad olid nagunii omavahel.
„Me võiksime kasumi pooleks jagada, sõber,” lausus ta. „Pool minu ja pool sinu emale. Millal tema või su õed viimati liha sõid? Või kandsid midagi kaltsudest etemat? Au võib neile abiks olla aastate pärast, aga kiire tulu võib neid aidata praegu.”
Jardir silmitses teda kahtlustavalt. „Mis kasu võib siin olla käputäiest pottidest?”
„Need pole mingid tavalised potid, Ahmann,” kõneles Abban. „Sa mõtle vaid! Meister Dravazi viimased tööd, mida dal’Sharum’id kasutasid selleks, et kätte maksta tema surma eest ja vabastada Baha khaffit’ite hinged. Need on hindamatud! Damaji’d ise ostaksid neid, et oma ruume sisustada. Me ei pea neid puhastamagi! Baha muld trumpab üle mis tahes kuldglasuuri.”
„Kaval käskis kõik ohvrianniks tuua, et Baha maapinda pühitseda,” ütles Jardir.
„Ja nii sündiski,” vaidles Abban. „Need on lihtsalt tööriistad, Ahmann, täpselt nagu labidad, millega dal’Sharum’id auke kaevasid. Tööriistade alleshoidmine pole riisumine.”
„Miks sa need siis varga kombel vankri alla peitsid?”
Abban naeratas. „Kas sa arvad, et Hasik ja semud lubaksid meil kasumi endale jätta, kui teaksid?”
„Vist mitte,” möönis Jardir.
„Seega on asi otsustatud,” lausus Abban, patsutades Jardiri õlale. Nad ladusid ka ülejäänud savinõud kähku salajasse võrkkiigesse.
Nad olid peaaegu lõpetanud, kui Abban võttis ühe õrna tassi ja hakkas seda sihiteadlikult poris veeretama.
„Mida sa teed?” küsis Jardir.
Abban kehitas õlgu. „See tass oli tööde juures kasutamiseks liiga väike,” ütles ta, tõstes tassi üles ja imetledes tolmu sellel. „Kuid Baha tolm kasvatab selle väärtuse kümnekordseks.”
„Aga see on ju valetamine,” sõnas Jardir.
Abban pilgutas silma. „Ostja ei tea seda, mu sõber.”
„Aga mina tean!” karjus Jardir, võttes tassi ja visates selle maha. See purunes maapinnale kukkudes.
Abban kiljatas. „Lollpea, kas sa ei tea, mis see väärt oli?” Ent Jardiri tigedat jõllitust nähes tõstis ta targu käed ja taganes sammukese.
„Endastki mõista on sul õigus, sõber,” kinnitas ta. Nagu oma sõnade rõhutamiseks võttis ta veel ühe samamoodi puhta eseme ja virutas sellegi maapinnale puruks.
Jardir vaatas katkisi kilde ja ohkas. „Ära minu perele midagi saada,” keelas ta. „Ma ei taha, et Jardiri suguvõsale tõuseks tulu sellisest… madalast teost. Pigem närigu mu õed kõvu viljateri, kui et nad söövad teotusega hangitud liha.”
Abban heitis talle rabatud pilgu, aga kehitas viimaks õlgu. „Kuidas soovid, mu sõber. Aga kui sa peaksid meelt muutma…”
„Kui niisugune päev tuleb ja sa oled minu tõeline sõber, siis ütled sa mulle ära,” lausus Jardir. „Ja kui ma sind veel kunagi milleltki säherduselt taban, viin su ise dama ette.”
Abban silmitses teda viivu ning noogutas.
Oli öö Krasia müüril