Kõrbeoda. Peter V. Brett
Jurim.
Jardir teadis, et peab mõtte lämmatama, enne kui ülejäänud sellest kinni hakkavad. Ta äigas oda tömbi tagumise otsaga Jurimile silmade vahele, paisates sõdalase pikali.
„Ma puurin isiklikult odaga läbi kõik, kes ilma minu korralduseta postilt lahkuvad,” lausus ta valjult. Teised noogutasid, sellal kui Jurim end vaevaliselt püsti ajas, käsi vastu verist nägu surudes.
Jardir silmitses mehi, kõige tublimaid dal’Sharum’eid, keda Kõrbeodas leida, ning tundis sügavat häbi. Sharum Ka oli tema peale kade, aga kannatama pidid mehed. Meestel, kes olid sündinud ja kasvatatud alagai’sid tapma, tuli loobuda oma saatusest, kuna üks vanaätt pelgas võimu kaotada. Juba mitmendat korda kujutles Jardir, kuidas ta Esimese Sõdalase tapab, kahevõitluse käigus või ka teisiti, ent säherdune kuritöö oleks alatu ning läheks talle lisaks saavutatule tõenäoliselt maksma ka elu.
Sel hetkel kõlas sarvehääl ning Jardir muutus tähelepanelikuks. Helide järjestus teatas talle, et tegu on appikutsega.
„Vahimehed!” hüüdis ta ning kaks tema üksuse vahimeest, Amkaji ja Coliv, astusid ette. Nad kinnitasid oma kaheteistkümne jala pikkused raudpeeltega redelid kärmelt otsakuti ja toetasid ülemise otsa müürile. Vaevalt oli Amkaji redeli paika pannud, kui Coliv juba seda mööda üles jooksis, kolm pulka korraga, keharaskust pealtnäha ühegi sammu juures jalgadele toetamata. Silmapilk seisis ta müüripealsel, uurides ümbrust. Viivu pärast andis ta märku, et Jardiril on ohutu üles tulla.
Alguses, kui Jardir üksust juhtima asus, oli ta vahimeestesse kahtlusega suhtunud, kuna nood olid pärit teisest, Krevakhi hõimust. Ent ta oli neid läbi ja lõhki tundma õppinud ning Amkaji ja Coliv olid talle niisama ustavad ja alagai’sharak’ile niisama pühendunud nagu tema enda hõimukaaslasedki. Krevakhi hõim teenis Kaji hõimu jäägitu truudusega, kuna nende vaenlashõim Nanji teenis Majah’d.
Vastavalt seadusele viibisid kaks vahimeest nii ööl kui ka päeval Jardiri üksuse juures, sest vahimeestel oli eriline väljaõpe vähemtuntud relvade ja võitluslaadide alal ning nende oskused olid iga kai’Sharum’i jaoks olulised. Ronimine. Maakuulamine. Varitsemine.
Salamõrvad.
Sellal kui Amkaji redelit hoidis, jooksid Jardir ja Shanjat müürile. Coliv ulatas Jardirile oma pikksilma.
„Sharachi hõim, neljas koridor,” kuulutas ta sõrmega osutades.
„Mine hangi teateid,” käskis Jardir pikksilma võttes ning Coliv lippas minema, hoides kitsukesel müüril laitmatult tasakaalu. Kerguse huvides ei kandnud vahimehed oda ega kilpi ning Coliv kadus kähku vaateväljalt.
„Sharachi hõim on väike,” ütles Shanjat. „Nad peavad alagai’sharak’i vaevalt kahe tosina sõdalasega. Ainult lollpea paigutaks niisuguse väikese üksuse neljandasse koridori.”
„Lollpea nagu Sharum Ka,” vastas Jardir.
Hetke pärast pöördus Coliv tagasi. „Trobikond alagai’sid jõudis nendeni ega kukkunud auku. Palju sõdalasi on rivist väljas ning lähedal pole ühtegi abiväge, mis poleks ise taplusega hõivatud. Varsti on neil lõpp peal.”
Jardir kiristas hambaid. „Ei, ega ei ole küll. Pange mehed valmis.”
Shanjat asetas käe ta käsivarrele. „Sharum Ka käskis meil valvata kümnendas,” tuletas ta meelde, aga kui Jardir üksnes vaikides noogutas, ilmus ta näole lai naeratus.
„Me ei jõua neljandasse koridori õigel ajal, kai’Sharum,” lausus Coliv, uurides Labürinti terase pilguga. „Vahepeal möllab mitu lahingut. Tee on kinni.”
„Sel juhul laske köied alla,” käsutas Jardir. „Kõik mehed peavad kohe tulema üles müürile.”
Nad jooksid nie’Sharum’ite kombel mööda müüripealseid; viiskümmend täiskasvanud sõdalast täies lahinguvarustuses. See oli küllalt ohtlik juba paljasjalgsete ja vilgaste, üksnes bido väel poiste jaoks, kuid sandaalides ja rasketes turviseplaatidega rüüdes meeste jaoks, kes kandsid oda ja kilpi, oli asi veel märksa hullem.
Siiski olid nad Kaji hõimu dal’Sharum’id, Jardiri parimad. Nad jooksid kartmatult ja huilgasid müürilt müürile hüpates rõõmust, tundes end poisikestena, kui öötuul neile näkku lõõtsus, ning olid valmis surema meeste vääriliselt.
Jardir, kes jooksis kõige ees, tundis seda teistest enamgi. Sharum Ka saab tema peale küll maruvihaseks, ent Nie võtku, ta ei luba tervel hõimul välja surra lihtsalt selleks, et Esimese Sõdalase uhkus oleks rahuldatud.
Teekond, mis oleks Labürindis võtnud mitu korda rohkem aega, kestis müüridel vaid viivu ning Sharachi üksus ilmus peagi nähtavale. Varitsuspesas oli üle tosina alagai, kes olid põgenemisteed viimseni ära lõiganud. Vähemalt pooled Sharachi mehed lamasid maas ning allesjäänud seisid kaitseasendis, seljad ja kilbid koos, sellal kui deemonid igast küljest ründasid.
Nad käitusid ülekaaluka alagai’de väe ees nagu mehed, ja see vaatepilt täitis Jardiri krasialase südame raevuga. Täna öösel ei luba ta enam langeda ühelgi dal’Sharum’il.
„Julgust, Sharachi mehed!” hüüdis ta. „Kaji hõim tuli teile appi!” Ta oli esimene, kes konksu paika pani ja köie alla varitsuspessa langetas, laskudes kahe kiire hüppega kakskümmend jalga. Ta ei jäänud isegi oma mehi ootama, vaid tungis loitsumärkidega kilbi varjus peale, tõugates üht liivadeemonit selga. Loitsumärgid lõõmasid ning lennutasid deemoni Sharachi meeste vankuvast kaitseringist eemale.
Jardir ei pööranud jahmunud elukale rohkem tähelepanu, liikudes odatorkega edasi järgmise deemoni juurde ja peletades toda rea täpsete löökidega soomuse nõrgematesse kohtadesse. Tagantpoolt kuulis ta oma viiekümne sõdalase möirgamist, kes müürilt alla valgusid, ning teadis, et seljatagune on kindlustatud.
„Everam vaatas teie vaprust uhkusega, vend!” hõiskas Jardir Sharachi kai’Sharum’ile, kelle valge loor oli verest punane. „Tegelege nüüd oma haavatutega! Me viime lõpule, mida teie kuulsusrikkalt alustasite, ja hoolitseme, et Sharachi hõim jääks püsima!”
Kolmas deemon, keda Jardir ründas, pöördus näoga tema poole ja haaras lõugadega ta odast kinni, hammustades puidu puruks. Kokkupõrge lõi Jardiri tasakaalust välja ning olevus krabas küünisega ta kilbiservast. Olendi sõlmiline käsivars pinguldus ning kilbirihmad katkesid. Jardir prantsatas maha, põigeldes kallaletungija eest kõrvale. Korraks oli deemonil ülekaal, aga Sharachi kai’Sharum tormas küljelt peale, paisates eluka tema juurest eemale.
„Sharachi mehed võitlevad lõpuni, mu vend!” hüüdis kai’Sharum, ent liivadeemon andis vastulöögi, sähvates ettevaatamatu sõdalase sabaga pikali. Koll valmistus ohvrile otsa kargama.
Jardir heitis pilgu ümberringi. Kõik sõdalased olid taplusega hõivatud ning ühtegi relva polnud käepärast.
Ma sündisin, et surra alagai küüniste otsas, tuletas ta meelde ning urises püsti hüpates, takistades liivadeemonit, kes parajasti Sharachi kai’Sharum’i poole viskus.
Deemon oli temast märksa tugevam, aga võitles vaistu järgi, valdamata sharusahk’i jõhkrat kunsti. Jardir haaras peletise käsivarrest ja tegi pöördsammu, suunates rünnaku hoo kõrvale ja visates eluka viieteistkümne jala kaugusele varitsuspesa keskele deemoniauku. Alagai kadus ulgudes silmist, jäädes lõksu, kuni tõusis päike, mis pidi ta maailmast igaveseks põletama.
Veel üks liivadeemon tungis peale, kuid Jardir äigas talle rusikaga valusalt kõrri ja lõi jalaga põlveõnnaldesse, maadles olendiga ja surus ta maha, vääneldes, et vältida hambaid ja küüniseid, ning pöörates rapsiva alagai jõu tema kahjuks.
Deemoni kare soomus käristas rüü katki, lõigates ihusse, ning Jardiri viimse piirini pingul lihased huugasid, ent toll-tollilt nihkus ta kaugemale deemoni selja taha, kuni saavutas soovitud asendi ja tõusis püsti. Ta oli olevusest pikemat kasvu, ning pressides käsivarred kolli kaenalde alt läbi kukla taha, kergitas ta vastase hõlpsasti maast lahti. Koll