Kõrbeoda. Peter V. Brett
nägi seda ja sirutas käe, et kurjus maailmast välja kihutada, kuid Nie ei taganenud ja peatas Tema käe.
Aga ka Everam puudutas maailma veel viimast korda, andes inimestele vahendid, kuidas pöörata alagai’de võlujõud nende vastu. Ta kinkis meile loitsumärgid.
Seejärel, kõige oma loomingu pärast heitlusse astudes, ei jäänud Everamile üle muud kui keerata maailma poole selg ja viskuda tervenisti Nie kallale, igaveses võitluses Tema külma pimeduse vastu.
Ja nagu taevas, nii sündigu ka maa peal.
Esimesel kuul olid kõik päevad sharaj’s Jardiri jaoks sarnased. Koidu aegu viisid meistrid nie’Sharum’id välja kõrvetava päikese kätte, kus nad pidid tundide kaupa seisma, sellal kui dama kõneles Everami hiilgusest. Nende kõhud olid tühjad ja põlved pingutusest ning unepuudusest nõrgad, aga poisid ei kurtnud. Jardiri nägemine, kes pöördus oma karistuse järel tagasi lehkava ja verisena, oli neid kõiki õpetanud küsimata sõna kuulama.
Meister Qeran lõi Jardirit valusalt rihmaga. „Kes on sinu kannatustes süüdi?” nõudis ta.
„Alagai’d!” karjus Jardir.
Qeran pöördus ja nähvas Abbani pihta. „Kelle pärast on Hannu Pash vajalik?”
„Alagai’de!” kisendas Abban.
„Kui poleks alagai’sid, siis oleks kogu maailm nagu taevane paradiis Everami kaitsvas embuses,” lausus dama Khevat.
Meistri rihm plaksus taas vastu Jardiri turja. Esimese päeva häbematusest saadik langes talle alati osaks kaks piitsahoopi, kui mõni teine poiss sai ühe.
„Mis on sinu eesmärk selles elus?” röökis Qeran.
„Tappa alagai’sid!” kisendas Jardir.
Mehe käsi sööstis välja, haarates Jardiril kõrist ja tõmmates ta lähemale. „Ja kuidas sa kavatsed surra?” küsis meister tasa.
„Alagai küüniste otsas,” kähistas Jardir. Meister laskis ta lahti ning ta ahmis õhku, võttes uuesti valveseisangu, et Qeran ei leiaks põhjust teda edasi peksta.
„Alagai küüniste otsas!” hüüdis Khevat. „Dal’Sharum’id ei sure voodis vanadusse! Neile ei tee lõppu haigus ega nälg! Dal’Sharum’id langevad lahingus ning pääsevad paradiisi. Nad kümblevad ja kustutavad janu jaheda piima jõgedes, saades osa Everami aupaistest, ning neile anduvad lugematud neitsid.”
„Surm alagai’dele!” karjusid kõik poisid nagu ühest suust ja vehkisid rusikatega. „Au Everamile!”
Pärast selliseid kogunemisi anti neile kausid ning kördipott toodi õue. Kõigile ei jätkunud kunagi ning iga päev jäi vähemalt paar poissi nälga. Vanemad ja suuremat kasvu poisid, keda juhtis Hasik, olid järjekorras esimesed ja täitsid oma kausid kõigepealt, kuid nemadki võtsid vaid igaüks ühe kulbitäie. Endale rohkem tõsta või poti juures kiseldes körti maha ajada tähendas välja kutsuda meistrite viha, kes pidevalt lähedal viibisid.
Kuni vanemad poisid sõid, kaklesid noorimad ja nõrgimad nie’Sharum’id ägedalt järjekorra kohtade üle. Pärast esimese öö peksu ja roojaaukudes veedetud päeva ei olnud Jardir mitu päeva kaklemiseks vormis, ent Abban oli hästi õppinud oma keharaskust relvana kasutama ning kindlustas neile alati koha, isegi kui see oli pigem tagapool.
Kui kausid olid tühjad, algas treening.
Takistusrajad kasvatasid vastupidavust, ja pikalt harjutati sharukin’e – liigutuste sarju, millest koosnesid sharusahk’id. Nad õppisid ka suurel kiirusel sammu marssima ja üheskoos liikuma. Kõhutäiteks üksnes vedel kört, muutusid poisid odateravike sarnaseks, kõhnaks ja karastatuks nagu relvad, millega nad treenisid.
Mõnikord saatsid meistrid poisse salgakesi varitsema kõrvalasuvate sharaj’de nie’Sharum’eid, keda siis rängalt peksti. Kusagil polnud ohutu, koguni mitte roojaaugul kükitades. Vahel ronisid vanemad poisid, näiteks Hasik ja tema sõbrad, teiste hõimude alistatud poistele selga, surudes end neile sisse, nagu oleksid nood naised. See oli karm teotus ning Jardiril oli tulnud rohkem kui ühele ründajale jalaga kubemesse virutada, et säärane saatus tedagi ei tabaks. Ühel Majah’ hõimu poisil õnnestus kord Abbani bido maha sikutada, aga Jardir lõi talle jalaga nii kõvasti näkku, et poisi ninast purskas verd.
„Majah võib iga hetk rünnata, et vallutada kaev,” kuulutas Kaval Jardirile, kui nad pärast kallaletungi tema ette ilmusid, „ja Nanji hõim võib tulla ära viima meie naisi. Me peame iga päev lakkamatult valmis olema, et tappa või saada tapetud.”
„Ma vihkan seda paika,” hädaldas nutu äärel Abban meistri lahkudes. „Ma ei jõua ära oodata vanakuud, et võiksin minna koju ema ja õdede juurde, ehkki ainult kuu loomise ajaks.”
Jardir raputas pead. „Tal on õigus. Valvsuse kaotamine, kas või hetkeks, meelitab ligi surma.” Ta pigistas käe rusikasse. „Minu isaga võis ju nõnda juhtuda, aga minuga nii ei lähe.”
Iga päev, kui meistrid olid õppetunnid lõpetanud, viisid vanemad poisid läbi kordamise ega olnud karistustega sugugi dal’Sharum’itest kitsimad.
„Pöördsammu tehes hoia põlved kõverdatuna, rott,” urises Hasik, kui Jardir sooritas keeruka sharukin’i. Ta rõhutas oma nõuannet sellega, et virutas Jardirile jalaga põlveõnnaldesse, tõugates viimase tolmu sisse maha.
„Kusesigitis ei suuda teha lihtsat pöördsammugi!” lõugas Hasik naerdes ülejäänud poistele. Ta hääldas ikka veel sõnu vilinal läbi tühemiku, kust Qeran oli ühe ta hamba välja löönud.
Jardir urises ja viskus vanemale poisile kallale. Dama’dele ja dal’-Sharum’eile pidi ta küll kuuletuma, kuid Hasik oli kõigest nie’Sharum, kelletaolistel ta ei lubanud oma isa solvata.
Ent ühtlasi oli Hasik temast viis aastat vanem ega pidanud enam kaua bidot kandma. Ta oli Jardirist tublisti kogukam ning tühja käe tapvas kunstis oli tal aastate viisi kogemusi. Ta kahmas Jardiri randmest kinni, väänas käsivart ja tõmbas selle sirgu, tegi seejärel pöördsammu, vajutades liikumisvõimetule käele järsult küünarnukiga.
Jardir kuulis prõksatust ja nägi luud naha alt välja kargamas, aga kulus terve pikk, tärkava õudusega täidetud viiv, enne kui valupuhang kohale jõudis.
Siis ta kisendas.
Hasik laksas peopesa Jardiri suule, summutades ulgumise ja tõmmates ta lähemale.
„Järgmine kord, kui sa mulle vastu hakkad, kusesigitis, ma tapan su,” lubas ta.
Abban puges Jardiri terve käsivarre alla ja pooleldi kandis ta harjutusväljaku kaugemasse serva dama’ting’i paviljoni. Nende lähenedes telgisuu avanes, nagu oleks neid oodatud. Pealaest jalatallani valgesse riietatud naisterahvas, kellest olid näha vaid käed ja silmad, hoidis telgisiilu üleval. Telgis viipas ta ühe laua poole ning Abban kiirustas Jardirit sinna toimetama; laua kõrval seisis tütarlaps, kes kandis samuti dama’ting’i kombel üleni valget. Kuid tüdruku nägu, noor ja ilus, oli katmata.
Dama’ting’id ei rääkinud nie’Sharum’itega ealeski.
Kui Jardir oli lauale aidatud, kummardas Abban sügavalt. Dama’ting noogutas telgisuu poole ning Abban väljus ruttu, kukkudes seejuures äärepealt ninali. Kõneldi, et dama’ting’id näevad tulevikku ja teavad meeste surma ette lihtsalt neile otsa vaadates.
Naine hõljus Jardiri juurde, poisi valust hägustunud pilgule oli ta nagu valge udu. Poiss ei osanud öelda, kas naine on vana või noor, ilus või inetu, range või lahke. Ta paistis sellistest pisiasjadest kõrgemale jäävat, tema pühendumus Everamile ületas kõik surelikud mured.
Tütarlaps tõstis pulgakese, mis oli mitmekordselt valgesse riidesse mässitud, ja pistis Jardirile suhu, surudes ta lõuapärad õrnalt kokku. Jardir taipas ning hammustas pulka.
„Dal’Sharum’id sõlmivad oma