Autojuhid. Terry Pratchett
seal olla? Sest siin on meil Elektri jõud, toidukaubad ning kõiksugused meelelahutused.
XVIII Ja nii tulid aastaajad pehmemalt kui padjad pehme mööbli osakonnas (neljandamal korrusel).
XIX Kuni kaugelt saabus võõras, kes hüüdis valjusti, ning tema hüüdis: Häda, häda teile!
Nad komistasid üksteise otsa, käisid, pea kuklas ja suu ammuli, ning vahtisid päranisilmi. Angalo oli peatunud seina ääres mingi augu juures ning andis märku, et nad kähku sinna sisse läheksid.
„Siia!” näitas ta.
Morki-memm kirtsutas nina.
„See on ju rotiauk!” põlastas ta. „Ega sa ei taha ometi, et ma rotiauku läheksin?” Ta pöördus Torriti poole. „Ta tahab, et ma rotiauku läheksin! Mina ei lähe rotiauku!”
„Miks siis mitte?” küsis Angalo.
„Sellepärast, et see on rotiauk!”
„See näeb ainult niimoodi välja,” ütles Angalo. „Sissekäik on lihtsalt maskeeritud, muud midagi.”
„Sinu rott läks just sellest sisse,” hüüdis Morki-memm võidurõõmsalt. „Mul on ju silmad peas. See on rotiauk!”
Angalo vaatas Grimmale paluvalt otsa ja sukeldus auku. Grimma pistis pea tema järel auku.
„Ma ei usu, et see oleks rotiauk, Memm,” lausus ta pisut summutatud häälega.
„Ja miks siis mitte, ütle, palun?”
„Sellepärast, et siin sees on trepp. Aa, ja väikesed tuled ka.”
Ronida tuli kaua. Nad pidid mitu korda peatuma, et vanu järele oodata, ja Torritit tuli suurem osa ajast aidata. Üleval läks trepp läbi väärikama ukse, mis viis…
Isegi poisieas ei olnud Masklin näinud korraga koos rohkem kui neljakümmet noomi.
Siin oli neid rohkem. Ja siin oli toitu. See ei meenutanud küll midagi talle tuttavat, aga see pidi olema toit, sest seda söödi.
Masklinist umbes kaks korda kõrgem ruum sirutus kaugusse. Toit oli laotud korralikesse virnadesse, mille vahel olid vahekäigud, ja neis tunglesid noomid. Keegi ei pööranud erilist tähelepanu väikesele salgale, mis kõmpis kuulekalt Angalo kannul, kes oli jälle natuke uhkema sammuga astuma hakanud.
Mitmel noomil olid rotid lõa otsas. Mõnedel naistel olid hiired, kes traavisid vaguralt nende kannul, ning Masklin kuulis ühe kõrvaga, kuidas Morki-memm halvakspanevalt keelt laksutas.
Ta kuulis ka vana Torritit, kes ütles erutunult: „Ma tean, mis see on! See on juust! Kunagi oli prügikastis juustuvõileib, kaheksakümne neljanda aasta suvel, mäletate…?” Morkimemm tonksas talle kõvasti kondistesse roietesse.
„Sina ole vait!” kamandas ta. „Pole vaja meid kõigi nende noomide ees lolliks teha. Käitu nagu juht. Ole uhke!”
Aga nad ei saanud sellega kuigi hästi hakkama. Nad kõndisid jahmunud vaikuses. Pukklaudade taha olid kuhjatud puu- ja köögiviljad ning noomid töötasid usinasti nende kallal. Seal oli ka teisi asju, mis olid Masklinile täiesti tundmatud. Ta ei tahtnud end rumalana näidata, aga uudishimu sai temast võitu.
„Mis see seal on?” küsis ta ja näitas käega.
„See on salaamivorst,” ütles Angalo. „Oled seda enne saanud?”
„Viimasel ajal mitte,” vastas Masklin ausalt.
„Ja need on datlid,” lisas Angalo. „Ja see on banaan. Kindlasti pole keegi teist enne banaani näinud, mis?”
Masklin tegi suu lahti, kuid Morki-memm jõudis temast ette.
„Natuke väiksevõitu,” märkis ta ja kirtsutas nina. „Tegelikult päris tilluke, kui võrrelda nendega, mis meie kandis olid.”
„Tõesti või?” küsis Angalo kahtlustavalt.
„Muidugi,” kinnitas Memm, kes hakkas hoogu sisse saama. „Puhta armetu. Noh, need, mis meie kandis on…” ta jäi korraks vait, vaatas banaani – see võttis enda alla mitu lauda, lebades nende peal nagu kanuu – ja tema huuled liikusid, kui ta üritas kähku mõelda. „Noh, need on nii suured,” jätkas ta, „et me ei jõua neid maa seest õieti väljagi kaevata!”
Ta jäi Angalole võidukalt otsa vaatama. Noor noom proovis panna teda pilku kõrvale pöörama, kuid andis alla.
„Nojah, olgu pealegi,” ütles ta ja pööras ise pilgu ära. „Te kõik võite ise võtta, mida tahate. Öelge siis, et see läheb Pudukaupade arvele. Aga ärge öelge, et te tulite Väljast. Ma tahan, et see oleks üllatus.”
Algas üldine tormamine toidu poole. Isegi Morki-memm hakkas justkui täiesti juhuslikus suunas astuma ja tegi väga üllatunud näo, kui tema teele sattus kook.
Ainult Masklin jäi paigale, hoolimata kõhu pakilisest kurtmisest. Ta ei teadnud, kas ta mõistab kõige vähematki sellest, kuidas asjad Kaubamajas käivad, kuid tal oli ähmane tunne, et kui ta väärikalt ei käitu, võib ta sattuda olukorda, mis talle kõige suuremat heameelt ei tee.
„Kas sinul polegi kõht tühi?” küsis Angalo.
„On küll,” tunnistas Masklin. „Ma lihtsalt ei söö. Kust kõik see toit tuleb?”
„Oh, me võtame selle inimestelt,” heitis Angalo muretult. „Inimesed on üsna rumalad.”
„Ja neil pole selle vastu midagi?”
„Nad arvavad, et rotid söövad toidu ära,” itsitas Angalo. „Me võtame rotijulki kaasa, kui üleval käime. Vähemalt Toidusaali pered võtavad,” täpsustas ta. „Vahel lubavad nad teistel endaga kaasa tulla. Ja inimesed arvavadki, et seal käivad rotid.”
Masklini otsaesine tõmbus kortsu.
„Rotijulki?” küsis ta.
„Tead küll,” ütles Angalo, „rotipabulaid.”
Masklin noogutas. „Ja inimesed lähevadki õnge?” küsis ta kahtlevalt.
„Ma ju ütlesin, nad on väga rumalad.” Poiss kõndis ümber Masklini. „Te peate tulema ja minu isaga kokku saama,” ütles ta. „Loomulikult eeldatakse, et te ühinete Pudukaupade noomidega.”
Masklin vaatas oma hõimu. Nad olid toidulettide vahele jagunenud. Torritil oli käes juustukamakas, mis oli sama suur kui tema pea, Morki-memm uuris banaani, nagu kardaks, et see võib plahvatada, ja isegi Grimma ei pööranud Masklinile tähelepanu.
Masklin oli segaduses. Ta teadis, et oskab hästi roti jälgi ajada – kas või üle mitme põllu –, eluka üheainsa odaviskega maha võtta ja koju tirida. See oli talle väga meeldinud. Siis öeldi talle ikka „tubli poiss” või midagi sellist.
Tal oli tunne, et banaani jälgi pole vaja ajada.
„Peame sinu isaga kokku saama?” kordas ta.
„Hertsog de Pudukaupadega,” seletas Angalo uhkelt. „Poolkorruse kaitsja ja Töötajate Söökla ainuvalitsejaga.”
„Kas sul on kolm isa korraga?” ei saanud Masklin aru.
„Need on tema tiitlid. Õigemini ainult mõned nendest. Ta on peaaegu kõige suurema võimuga noom Kaubamajas. Kas Väljas on noomidel ka isad?”
Imelik, mõtles Masklin. Angalo on ülbe nolk, välja arvatud siis, kui ta räägib sellest, mis on väljas – siis on ta nagu innukas poisike.
„Mul oli kunagi isa,” vastas ta. Ta ei tahtnud sellel teemal pikemalt peatuda.
„Kindlasti elasite te koos palju seiklusi läbi!”
Masklin meenutas, mis temaga viimasel ajal oli juhtunud või, täpsemalt öeldes, mis temaga oleks peaaegu juhtunud.
„Jah,” sõnas ta.
„Kindlasti oli see hiiglama lõbus!”
Lõbus,