Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
ette su kaasat, kes püüab ühisköögis kastrulipõhjas koha au naturel valmis saada! Hoho-ho-hoo!.. Au revoir, Foka!” Ja laulu ümisedes tõttas Amvrossi verandale purjeriidest katuse alla.
Jajah… See kõik on tõesti olnud!.. Küllap Moskva põliselanikud mäletavad kuulsat Gribojedovit! Kas maksab üldse rääkida kohast au naturel! See oli veel kehv kraam, kulla Amvrossi! Aga sterlet hõbedaselt kiiskavas kastrulis, sterlet vähikaelte ja värske kalamarjaga? Või munad à la cocotte tassikestes ja šampinjonipüreega? Aga kas rästafilee teile ei maitsenud? Trühvlitega? Või vutimunad genua moodi? Üheksa viiskümmend! Ja džäss ning viisakas teenindamine! Või juulikuus, kui kogu pere oli suvitamas, teid aga pidasid linnas kinni edasilükkamatud kirjanduslikud asjaõiendused, ootas teid verandal viinapuuväätide varjus säravpuhtal laudlinal helkivas kuldses päikeselaigus taldrikutäis printanière’i suppi? Kas mäletate, Amvrossi? Mis sest enam küsida! Huulte maigutamisest on näha, et mäletate. Maksab siis rääkida siigadest ja kohast! Aga rohu- ja metskurvitsad, mudakurvitsad ja tikutajad, kui hooaeg käes on, vutid ja nepid? Kurgus kibelev narsaan? Aga aitab, sa kaldud kõrvale, lugeja! Järgne mulle!..
Kella poole üheteistkümne paiku samal õhtul, kui Berlioz Patriarhi tiikide ääres surma sai, oli Gribojedovi ülakorrusel valgustatud ainult üks tuba ja seal igavlesid kaksteist literaati, kes olid koosolekule tulnud ja ootasid Mihhail Aleksandrovitši.
Nad istusid MASSOLIT-i juhatuse toas toolidel, laudadel ja isegi kahel aknalaual ning olid leitsakust põhjalikult ära vaevatud. Avatud akendest ei tulnud vähimatki tuulevinet. Moskva õhkus päeva jooksul asfaldisse imbunud kuumust ja oli selge, et öö ei too kergendust. Tädi maja keldrist, kus asus restorani köök, kerkis sibulalõhna, kõigil oli janu, kõik olid närvilised ja tigedad.
Prosaist Beskudnikov – vaikne ja korralikult riides mees, kel oli terane ja ometi peaaegu tabamatu pilk – võttis taskust kella. Osuti lähenes üheteistkümnele. Beskudnikov koputas sõrmega numbrilauale, näitas seda naabrile, poeet Dvubratskile, kes istus laual ja kõlgutas tüdinult oma helepruunidesse kummitallaga kingadesse kängitsetud jalgu.
„Igatahes,” porises Dvubratski.
„See vennike jäi kindlasti Kljazma äärde pidama,” kostis jämedal häälel Nastasja Lukinišna Nepremenova, Moskva kaupmehe orvukesest tütar ja nüüdne naiskirjanik, kes kirjutas sõjateemalisi merejutte ja avaldas neid varjunime all Tüürman Žorž.
„Lubage!” tõstis julgelt häält populaarsete sketšide autor Zagrivov. „Selle asemel et siin praadida, rüüpaksin minagi hoopis parema meelega kuskil rõdu peal teed. Koosolek pidi ju algama kell kümme?”
„Kljazma ääres on praegu mõnus,” õssitas Tüürman Žorž, kes väga hästi teadis, et kirjanike suvituskoht Perelõgino Kljazma ääres on üleüldine hell koht. „Nüüd võib vist juba ööbikulaulugi kuulda. Linnast väljas edeneb mul töö alati paremini, eriti kevadel.”
„Kolmandat aastat maksan raha sisse, et Basedow’ tõbe põdevat naist sellesse paradiisi saata, aga kuskilt ei paista veel midagi,” ütles mürgiselt ja kibestunult novellist Jeronim Poprihhin.
„Eks ta ole, kuidas kellelgi veab,” kõmistas aknalaualt kriitik Ababkov.
Tüürman Žorži väikestes silmades süttis rõõm ja ta lausus oma madalat alti mahendades:
„Ei maksa kadestada, seltsimehed. Suvilaid on kõigest kakskümmend kaks, ehitatakse veel ainult seitset, meid on aga MAS-SOLIT-is kolm tuhat.”
„Kolm tuhat ükssada üksteist…” täpsustas keegi nurgast.
„Näete siis,” jätkas Tüürman, „mis sinna parata. Loomulikult said suvilad kõige andekamad meie seast…”
„Kindralid!” tormas sõneluse sekka Gluhharev, stsenarist.
Beskudnikov haigutas tehtult ja läks toast välja.
„Temal üksinda on Perelõginos viis tuba käes,” ütles Gluhharev talle järele.
„Lavrovitšil on kuus,” pahvatas Deniskin, „söögitoas on tammepuust paneelid!”
„Praegu pole asi ju ometi selles,” kõmistas Ababkov, „vaid selles, et kell on pool kaksteist.”
Tõusis kära, äärepealt oli puhkemas mäss. Võeti ette helistada vihatud Perelõginosse, saadi valeühendus ja satuti Lavrovitši suvila peale, sealt kuuldi, et Lavrovitš on jõe äärde läinud, mis kõigil tuju hoopis ära rikkus. Umbropsu helistati veel ilukirjanduse komisjoni lisanumbril 930, kust muidugi mõista ei saadud kedagi kätte.
„Ta oleks võinud ometi helistada!” karjusid Deniskin, Gluhharev ja Kvant.
Seda tegid nad küll ilmaaegu – Mihhail Aleksandrovitš ei saanud kuhugi helistada. Väga kaugel Gribojedovist, ilmatu suures saalis, mida valgustasid tuhandeküünlased lambid, lebas kolmel tsinkplekiga kaetud laual kõik see, mis alles hiljuti oli olnud Mihhail Aleksandrovitš Berliozi isik.
Esimesel laual oli verine alasti keha murdunud käe ja sissemuljutud rinnakorviga, teisel pea, esihambad välja löödud ja häguseks tõmbunud silmad lõikavat valgust pelgamata pärani, kolmandal – hunnik verekorpas räbalaid.
Peata keha ümber seisid kohtumeditsiini professor, patolooganatoom ja tema prosektor, juurdluse esindajad ja telefoni teel haige naise juurest ära kutsutud literaat Želdõbin – Mihhail Aleksandrovitši asetäitja MASSOLIT-is.
Želdõbinil käis auto järel ja viis ta kõigepealt koos juurdluse esindajatega (see oli kesköö paiku) surmasaanu korterisse, kus leidis aset paberite pitseerimine, mille järel kõik sõitsid üheskoos lahkamiskambrisse.
Ja nüüd pidasid kadunu maiste jäänuste ümber seisjad nõu, kuidas oleks parem talitada – kas õmmelda äralõigatud pea kaela külge või panna surnukeha Gribojedovi saalis välja lihtsalt lõuani musta rätiga kaetult.
Jah, Mihhail Aleksandrovitš ei saanud kuhugi helistada ning Deniskin, Gluhharev, Kvant ja Beskudnikov pahandasid ja tõstsid häält päris ilmaaegu. Täpselt keskööl lahkusid kõik kaksteist literaati ülakorruselt ja läksid restorani. Seal oli neil jälle põhjust mõttes Mihhail Aleksandrovitši siunata – verandal polnud muidugi enam ainsatki vaba lauda ja tuli leppida õhtusöögiga restorani kaunis, kuid umbses saalis.
Täpselt keskööl mürtsatas esimeses saalis midagi, ja siis läks lahti – kilinal-kõlinal, tärinal ja rabinal. Selsamal hetkel hüüdis peenike mehehääl meeleheitlikult muusika sekka: „Halleluuja!” See oli Gribojedovi kuulus džässorkester, mis mängu alustas. Higised näod lõid särama, isegi lakke maalitud hobustele näis elu sisse tulevat, lampide valgus oleks nagu heledamaks lahvatanud ja siis äkki, otsekui lõa otsast pääsenult, vihtusid juba tantsida mõlemad saalid ja nende järel ka veranda.
Gluhharev tantsis poetess Tamara Polumesjatsiga, tantsis Kvant, romaanikirjanik Žukolov tantsis kollases kleidis filminäitlejannaga. Tantsisid Dragunski ja Tšerdaktši, väike Deniskin tantsis hiiglapika Tüürman Žoržiga, tantsis Semeikina-Gall, arhitekt ja väga kaunis daam, keda hoidis kõvasti embuses valgete jämedast lõuendist pükstega tundmatu. Tantsis oma rahvas ja kutsutud külalised nii Moskvast kui ka mujalt, tantsis kirjanik Johann Kroonlinnast ja keegi Vitja Kuftik Rostovist, vististi režissöör, lilla sammaspool põsel, tantsisid MASSOLIT-i luulesektsiooni silmapaistvamad esindajad, see tähendab Pavianov, Bogohulski, Sladki, Špitškin ja Adelfina Buzdjak, tantsisid lühikese soengu ja vateeritud õlgadega noormehed, kelle amet oli teadmata, tantsis keegi muldvana habemik, roheline sibulalible habemes – tema partneriks oli haiglane, kehvveresusest puretud aastates neiu, kortsunud oranž siidkleit seljas.
Higist tilkuvad kelnerid hoidsid udukirmes õllekruuse kõrgel pea kohal ja karjusid kähedalt ning tigedalt: „Vabandust, kodanik!” Kuskil kamandas kellegi hääl ruuporisse: „Karski, üks! Zubrik, kaks! Taldrikud!!” Peenike hääl ei laulnud enam, vaid huilgas: „Halleluuja!” Orkestri kullakarva taldrikute mürtsumine summutas vahel isegi nõude klirina, mida nõudepesijad mööda kaldlauda kööki toimetasid. Ühesõnaga, põrgu oli täielik.
Keskööl