Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov
mille aknaklaasidelt peegeldus silmipimestav, kildudeks murdunud ja Mihhail Aleksandrovitši jaoks igaveseks loojuv päike, vaatas siis allapoole, kus aknaid kattis juba videvikuvari, naeratas heatahtlikult, vidutas silmi, pani käed kepi nupule ja toetas nendele lõua.
„Sul, Ivan,” seletas Berlioz, „on väga hästi ja satiiriliselt välja tulnud näiteks Jeesuse, jumalapoja sündimine, aga asja tuum on ju selles, et enne Jeesust sündis terve hulk jumalapoegi, näiteks foiniiklaste Adonis, früügialaste Attis, pärslaste Mitra. Lühidalt öeldes aga pole ühtegi neist sündinud ega olemas olnud, sealhulgas ka Jeesust, ja on vaja, et sa sündimise asemel või siis näiteks Hommikumaa tarkade tuleku asemel kujutaksid absurdseid kuuldusi sellest sündimisest… Muidu jätab su poeem mulje, et ta tõepoolest sündis!..”
Siinkohal tegi Bezdomnõi katse piiri panna teda piinavale luksumisele, hoidis hinge kinni, mistõttu luksatas hoopis hullusti ja valjusti, ning samal hetkel katkestas Berlioz oma jutu, sest välismaalane oli äkki püsti tõusnud ja tuli kirjanike poole.
Need vaatasid teda üllatunult.
„Vabandage, palun,” lausus tundmatu võõrapärase aktsendiga, kuid muidu õigesti, „kuigi ma pole teiega tuttav, julgen siiski… sest teie õpetatud vestlus käsitleb nii huvitavat küsimust, et…”
Ta võttis viisakalt mütsi peast ja sõpradel ei jäänud muud üle kui tõusta ja kummardada.
„Pigem on ta prantslane…” mõtles Berlioz.
„Poolakas?..” mõtles Bezdomnõi.
Peab kohe lisama, et juba esimestest sõnadest peale jättis välismaalane luuletajale eemaletõukava mulje, Berliozile ta aga pigem meeldis, see tähendab, päriselt just ei meeldinud, aga… kuidas seda nüüd öelda… Berliozis oleks ta nagu äratanud huvi.
„Kas lubate istet võtta?” küsis välismaalane viisakalt ja sõbrad nihkusid tahtmatult teineteisest eemale; välismaalane istus nobedasti nende vahele ja sekkus kohe vestlusse.
„Kui ma õigesti kuulsin, siis te suvatsesite öelda, et Jeesust ei ole olemas olnud?” küsis välismaalane, sihtides oma vasaku, rohelise silmaga Berliozi.
„Jah, te kuulsite õigesti,” vastas Berlioz viisakalt, „just seda ma ütlesin.”
„Oh kui huvitav!” hüüatas välismaalane.
„Mida kuradit tal vaja on?” mõtles Bezdomnõi tusaselt.
„Ja teie nõustusite oma vestluskaaslasega?” uuris tundmatu, pöördudes paremale, Bezdomnõi poole.
„Sajaprotsendiliselt!” kinnitas luuletaja, sest talle olid meeltmööda keerulised ja piltlikud väljendused.
„Imetlusväärne!” hüüatas kutsumata vestluskaaslane, piilus millegipärast varga kombel ringi ja ütles oma madalat häält summutades: „Vabandage, et ma nii pealetükkiv olen, aga ma sain nii aru, et te kõigele lisaks ei usu ka Jumalat?” Ta tegi ehmunud näo ja lisas: „Vannun, ma ei ütle seda kellelegi!”
„Jah, me ei usu Jumalat,” vastas Berlioz välisturisti ehmatuse üle muiates, „ja sellest võib täiesti vabalt rääkida.”
Välismaalane naaldus pingi seljatoele ja küsis uudishimust lausa väriseval häälel:
„Te olete ateistid?”
„Jah, me oleme ateistid,” vastas Berlioz naeratades, Bezdomnõi aga mõtles vihaselt: „Küll ajab ligi, väljamaa ahv sihuke!”
„Oh kui kena!” hüüdis imelik välismaalane pead keerutades ja kord ühe, kord teise literaadi otsa vaadates.
„Meie maal ei üllata ateism kedagi,” ütles Berlioz viisakalt nagu diplomaat, „enamik meie elanikkonnast on teadlikud inimesed ja on ammu loobunud uskumast muinasjutte Jumalast.”
Nüüd sai välismaalane hoopis imeliku tembuga hakkama: ta tõusis püsti ja surus jahmunud toimetajal kätt, lausudes ise järgmised sõnad:
„Lubage teid kogu südamest tänada!”
„Mis eest te teda tänate?” päris Bezdomnõi silmi pilgutades.
„Väga tähtsa uudise eest, mis mulle kui rändurile pakub erakordset huvi,” selgitas veider välismaalane, näpp tähendusrikkalt püsti.
Tähtis uudis avaldas rändurile nähtavasti sügavat mõju, sest ta libistas ehmunud pilgu üle majade, nagu kardaks ta leida iga akna taga ateisti.
„Ei, inglane ta ei ole,” arvas Berlioz, Bezdomnõi aga mõtles:
„Ma tahaksin teada, kus ta selle vene keele nii peenelt on ära õppinud,” ja jäi jälle tusaseks.
„Aga lubage siiski küsida,” lausus välismaalane pärast mõnda aega kestnud murelikku mõtisklust, „kuidas siis suhtuda Jumala olemasolu tõestustesse, mida, nagu me teame, on täpselt viis?”
„Mis parata,” vastas Berlioz kahetsevalt, „ükski nendest tõestustest ei maksa midagi ja inimkond on nad ammu arhiivi andnud. Te peate ju nõustuma, et mõistuse valdkonnas ei saa olla ühtki Jumala eksisteerimise tõestust.”
„Braavo!” hüüdis välismaalane. „Braavo! Te kordate vana Immanueli mõtet selle asja kohta. Aga naljakas lugu: see rahutu vanamees tegi maatasa kõik viis tõestust ja lõi siis nagu iseenda üle irvitamiseks omaenda, kuuenda tõestuse!”
„Kanti tõestus,” pareeris haritud toimetaja peenelt naeratades, „ei ole samuti veenev. Ega Schiller ilmaaegu öelnud, et Kanti arutlused selles küsimuses võivad rahuldada vaid orje, ja Strauss naeris selle tõestuse lihtsalt välja.”
Berlioz kõneles ja mõtles ise: „Kes ta niisugune küll on? Ja miks ta räägib nii hästi vene keelt?”
„Niisuguse tõestuse eest oleks tulnud see Kant kinni võtta ja kolmeks aastaks Solovkisse saata!” partsatas täiesti ootamatult Ivan Nikolajevitš.
„Ivan!” sosistas Berlioz piinlikkust tundes.
Kuid välismaalast ei üllatanud sugugi ettepanek saata Kant Solovkisse, vastupidi, ta sattus sellest vaimustusse.
„Just nii, just nii,” karjus ta ning tema vasak, roheline silm, mis vaatas Berliozi poole, välkus, „see oleks talle just paras koht! Ma ju ütlesin talle tookord hommikueine ajal: „Saagu teie tahtmine, professor, aga te olete midagi veidrat välja mõelnud. See võib küll ilmatu tark olla, aga on hirmus segane. Teie üle hakatakse naerma.’”
Berlioz pungitas silmi. „Hommikueine ajal… Kantile?.. Mis jama ta ajab?” mõtles ta.
„Aga Solovkisse,” jätkas välismaalane, keda ei häirinud Berliozi hämmeldus, luuletaja poole pöördudes „ei ole teda kuidagi võimalik saata seepärast, et ta viibib juba üle saja aasta hoopiski kaugemas paigas, kui seda on Solovki, ja sealt teda kätte saada ei ole kohe kuidagi võimalik, uskuge mind.”
„Kahju küll!” kostis norida armastav luuletaja vastu.
„Ka mul on kahju,” kiitis tundmatu silma välkudes takka ja jätkas: „Aga mind vaevab hoopis teine küsimus: kui Jumalat ei ole, kes siis, küsin ma, juhib inimese elu ja üldse korraldab kõike maa peal?”
„Inimene ise juhibki,” kiirustas Bezdomnõi vihaselt vastama sellele, ausalt öeldes mitte just väga selgele küsimusele.
„Andke andeks,” kostis tundmatu leebelt, „aga selleks et juhtida, peab ometi olema täpne plaan mingi vähegi pikema aja peale. Lubage küsida, kuidas saab inimene juhtida, kui tal pole võimalik koostada mingit plaani isegi naeruväärselt lühikese aja peale, ütleme näiteks tuhande aasta peale, rääkimata sellest, et ta ei või pead anda isegi oma homse päeva eest? Tõepoolest,” pöördus tundmatu nüüd Berliozi poole, „kujutage näiteks ette, et teie hakkate juhtima, korraldama teiste ja enda asju ja saate sellest alles maigu suhu, ning äkki selgub, et teil on… kheh… kheh… kopsusarkoom…” Siinkohal välismaalane naeratas magusalt, nagu pakuks mõte kopsusarkoomist talle lõbu. „Jah, sarkoom…” kordas ta kõlavat sõna, pilutades silmi nagu kass päikese käes, „ja