Valge emalõvi. Henning Mankell
tuppa – kodusesse töökabinetti. Ta istus kirjutuslaua taha ja tõmbas sahtlid üksteise järel lahti. Ta süvenes fotoalbumitesse ja kirjadesse. Seal polnud mitte ühtegi fotot, kus Louise Åkerblom poleks naeratanud või naernud.
Ta pani kõik asjad hoolikalt sahtlitesse tagasi ja jätkas. Maksudeklaratsioonid ja kindlustuspaberid, koolitunnistused ja maaklerilitsents, mitte midagi sellist, mille peale oleks tulnud kuidagi reageerida.
Alles viimase, kõige alumise kirjutuslauasahtli avamine põhjustas üllatuse. Algul arvas ta, et seal on ainult valge kirjapaber. Aga kui ta käega sahtli põhja katsus, puudutasid sõrmed mingit metallist eset. Ta võttis selle välja ja jäi istuma, kulm kortsus.
Need olid käerauad. Mitte mingi mänguasi, vaid tõelised käerauad. Valmistatud Inglismaal.
Ta pani need enda ette lauale.
See ei pruugi midagi tähendada, mõtles ta. Aga need olid korralikult ära peidetud. Ja huvitav, kui Robert Åkerblom oleks nende olemasolust teadnud, kas ta poleks siis neid minema toimetanud?
Ta lükkas sahtli kinni ja pistis käerauad taskusse.
Siis läks ta keldrisse ja garaaži. Väikese höövelpingi kohalt riiulilt leidis ta mõned balsapuust osavalt meisterdatud lennukimudelid. Ta oletas, et need olid Robert Åkerblomi kätetöö. Ehk oli ta kunagi unistanud lenduriks saamisest?
Kusagil kaugel helises telefon. Ta läks aparaadi juurde ja vastas.
Kell oli saanud üheksa.
„Ma sooviksin kriminaalkomissar Wallanderiga rääkida,” kuulis ta Martinsoni häält.
„Ma kuulen,” vastas Wallander.
„Sa peaksid siia tulema,” jätkas Martinson. „Nüüd kohe.”
Wallander tundis, kuidas süda kiiremini põksuma hakkas.
„Kas te leidsite ta?” küsis ta.
„Ei,” vastas Martinson. „Ei ole leitud teda ega autot. Aga siin lähedal läks üks maja põlema. Või täpsemalt, maja plahvatas. Ma arvasin, et siin võib mingi seos olla.”
„Ma tulen kohe,” ütles Wallander.
Ta kirjutas Robert Åkerblomile kirjakese ja jättis selle köögilauale.
Teel Krageholmi püüdis ta mõistatada, mida Martinson õieti silmas oli pidanud. Maja plahvatas? Aga milline maja?
Ta sõitis kolmest üksteise sabas venivast veoautost mööda. Vihm oli nüüd nii tugev, et kojamehed suutsid esiklaasi vaid osaliselt puhtana hoida.
Enne kui ta lõhenenud tamme juurde jõudis, jäi sadu veidi hõredamaks ja ta nägi puude taga musta suitsusammast. Politseiauto ootas teda puu juures. Üks politseinik andis märku ära keerata. Kui nad peateelt kõrvale pöörasid, taipas Wallander, et see oli üks neist teedest, mida ta eelmisel päeval oli lese maja juurde viivaks teeks pidanud; sama traktoritee, kus oli kõige rohkem rattajälgi olnud.
Selle teega seostus nagu veel midagi, aga kiiruga ei tulnud talle pähe, mis just täpselt.
Tulekahjupaigal meenus talle maja. See asus vasakul, olles teelt vaevu nähtav. Tuletõrjujad olid juba kustutamisega ametis. Wallander astus autost välja ja tundis otsekohe tulest õhkavat soojust. Martinson tuli talle vastu.
„Inimesi?” küsis Wallander.
„Mitte ühtegi,” vastas Martinson. „Vähemalt nii palju, kui me teame. Nii või naa on sisse minna võimatu. Kuumus on kohutav. Nagu ikka, kui kõik korraga põlema süttib. Maja on omaniku surma järel üle aasta tühjana seisnud. Üks talumees tuli siia ja rääkis mulle. Pärijad pole nähtavasti suutnud otsustada, kas maja välja üürida või maha müüa.”
„Räägi,” ütles Wallander paksu suitsu silmitsedes.
„Ma olin peatee ääres,” ütles Martinson. „Sõjaväelaste ahelikus oli mingi korralagedus tekkinud. Äkki käis kõmakas. Nagu pomm oleks lõhkenud. Algul arvasin, et lennuk on alla kukkunud. Siis nägin suitsu. Mul kulus siia jõudmiseks kõige rohkem viis minutit. Kõik põles suure leegiga. Mitte ainult elumaja, vaid ka küün.”
Wallander püüdis mõelda.
„Pomm,” ütles ta. „Kas see võis ehk gaasileke olla?”
Martinson raputas pead.
„Isegi kakskümmend gaasiballooni poleks sihukest kärakat tekitanud,” ütles ta. „Viljapuud maja taga on ära murdunud. Kui need koos juurtega välja pole rebitud. See peab olema süütamine.”
„Ümbruskond on politseinikke ja sõjaväelasi täis,” ütles Wallander. „Kummaline aeg maja põlema panemiseks.”
„Täpselt minu mõte,” ütles Martinson. „Sellepärast mõtlesingi kohe, et siin on ehk mingi seos.”
„On sul mingi teooria?” küsis Wallander.
„Ei,” vastas Martinson. „Mitte ühtegi.”
„Uuri välja, kes on maja omanik,” sõnas Wallander. „Kes pärijaid esindab. Olen sinuga nõus, et see ei jäta juhuslikku muljet. Kus Björk on?”
„Ta oli selleks ajaks juba politseimajja tagasi sõitnud, pressikonverentsi ette valmistama,” ütles Martinson. „Tead ju, et rääkimine ajakirjanikega, kes kunagi ei kirjuta seda, mida ta ütleb, muudab ta närviliseks. Aga ta teab, mis on juhtunud. Svedberg rääkis temaga. Ja ta teab, et sa oled siin.”
„Ma vaatan siin lähemalt ringi, kui tuli on kustutatud,” ütles Wallander. „Aga oleks hea, kui sa saaksid saata rohkem rahvast siinset lähiümbrust põhjalikumalt läbi otsima.”
„Mõtled Louise Åkerblomi?” küsis Martinson.
„Eeskätt autot,” vastas Wallander.
Martinson läks talumehelt ütlusi võtma. Wallander jäi paigale ja silmitses lõõmavat tuld.
Kui seos oli tõepoolest olemas, siis milline? mõtles ta. Kadunud naine ja plahvatanud maja. Terve suure otsijate armee nina all?
Ta vaatas kella. Kümme minutit puudus kümnest. Ta viipas ühe tuletõrjuja enda juurde.
„Millal ma siin tuhnima saan hakata?” küsis ta.
„See põleb kiiresti,” ütles tuletõrjuja. „Pärastlõuna paiku peaks olema juba võimalik vähemalt maja lähedale minna.”
„Hästi,” ütles Wallander. „Tundub olevat kõva pauk,” jätkas ta.
„Tuletikust see küll algust ei saanud,” lausus tuletõrjuja. „Kui selle tikuga just sadat kilo dünamiiti põlema ei pandud.”
Wallander sõitis tagasi Ystadi poole. Ta helistas valvelauda Ebbale ja palus Björkile edasi öelda, et ta on teel.
Siis tuli talle järsku meelde asi, mida ta ennist meenutada ei suutnud. Eelmisel õhtul oli keegi patrullautode politseinikest kaevanud, et neile oleks äärepealt otsa sõitnud metsateel kihutanud Mercedes.
Wallander mäletas surmkindlalt, et see oli sama tee, mis viis plahvatanud majast mööda.
Liiga palju kokkusattumusi, mõtles ta. Varsti peame leidma midagi, mis kõike omavahel seob.
Kui Wallander kohale jõudis, kõndis Björk politseimaja valvelaua juures rahutult edasi-tagasi.
„Ma ei harju pressikonverentsidega kunagi ära,” ütles ta. „Ja mis tulekahjust Svedberg telefonis rääkis? Tuleb tunnistada, et ta väljendas end väga imelikult. Ütles, et maja ja küün on plahvatanud. Mida ta sellega mõtles? Ja mis majast on jutt?”
„Svedbergi kirjeldus oli üsna täpne,” vastas Wallander. „Aga kuna sellel on vaevalt mingit seost Louise Åkerblomi kadumisega, siis võiksime minu meelest sellest hiljem rääkida. Selleks ajaks on kohapeal olevad kolleegid võib-olla ka rohkem infot saanud.”
Björk noogutas.
„Korraldame asja lihtsalt,” ütles ta. „Lühike ja selge kokkuvõte naise kadumisest, fotode laialijagamine,