Naeratav mees. Henning Mankell
telefoni hargilt maha ja tõmbas kirjaploki lähemale. Mõttes pöördus ta tagasi Skageni külmunud rannale, läbi udu tema poole tuleva Sten Torstenssoni juurde. Seal oli minu jaoks uurimise algus, mõtles ta. See algas juba siis, kui Sten Torstensson veel elus oli.
Aeglaselt võttis ta läbi selle, mida ta kahe surnud advokaadi kohta teadis. Ta oli nagu ettevaatlikult taganev sõdur, kes tähelepanelikult tee mõlemat äärt jälgib. Tema ja ta kolleegide käsutuses olevate seniste faktide kokkupanemiseks ja neist ülevaate saamiseks kulus rohkem kui tund.
Mida ma vaatan, seda siiski nägemata? mõtles ta uurimismaterjale läbi käies ühtelugu. Aga kui ta pliiatsi käest viskas, oli tulemuseks rahulolematult sirgeldatud küsimärk.
Kaks surnud advokaati, mõtles ta. Üks neist hukkub kummalises autoõnnetuses, mis tõenäoliselt polnud juhus. See, kes Gustaf Torstenssoni elu võttis, oli oma tegu varjata püüdev külmavereline kurjategija. Üksik toolijalg poris oli kummaline viga. Siin on olemas küsimused, miks ja kes. Aga siin võib olla veel ka midagi muud.
Ta mõistis järsku, et tema ees on kivi, mille saab otsekohe teistpidi pöörata. Ta otsis oma märkmetest proua Dunéri telefoninumbri. Naine vastas.
„Vabandan segamise pärast,” ütles ta. „Komissar Wallander siinpool. Aga mul on üks küsimus, millele tahaksin kohe vastust saada.”
„Kui ma oskan, siis loomulikult vastan teile,” ütles naine.
Tegelikult on mul kaks küsimust, mõtles Wallander kiiresti. Aga aasialanna jääb edaspidiseks.
„Gustaf Torstensson käis enne oma hukkumist Farnholmi lossis,” ütles ta. „Kes teadsid, et ta just sel õhtul oma kliendi juurde läheb?”
Proua Dunér mõtles enne vastamist järele. Wallander küsis endalt, kas see oli meeldetuletamiseks või sobiva vastuse leidmiseks.
„Mina loomulikult teadsin seda,” ütles ta. „Võimalik, et ma mainisin seda ka preili Lundinile. Aga muidu mitte keegi.”
„Kas Sten Torstensson ei teadnud?” küsis Wallander.
„Ma ei usu,” vastas naine. „Neil olid kummalgi eraldi töökalendrid.”
„Teiste sõnadega: ainult teie teadsite sellest,” ütles Wallander.
„Jah,” vastas naine.
„Palun vabandust, et ma segasin,” ütles Wallander ja lõpetas kõne.
Ta pöördus tagasi oma märkmete juurde. Gustaf Torstensson sõidab oma kliendi juurde ja satub koduteel atentaadi – autoõnnetuseks maskeeritud mõrva – ohvriks.
Ta mõtles proua Dunéri vastuse peale. Tema oli olnud ainuke, kes vana advokaadi sõidust teadis.
Ta rääkis tõtt, mõtles Wallander. Aga mind huvitab rohkem selle tõe vari.
Sest tegelikult ütles assistent ju seda, et peale tema teadis Gustaf Torstenssoni tolle õhtu tegemistest ainult Farnholmi lossis elav mees.
Ta jätkas oma ringkäiku. Uurimismaterjalide maastik vaheldus pidevalt. Keerulise turvasüsteemiga sünge maja. Keldrisse peidetud ikoonikogu. Kui talle tundus, et ta kaugemale edasi enam ei pääse, võttis ta ette Sten Torstenssoni. Maastik muutus taas ja oli nüüd peaaegu läbipääsmatu. Sten Torstenssoni ootamatu ilmumine tema tuulisesse valvepiirkonda, taustaks üksildased udusireenid, ja seejärel tühjavõitu kunstimuuseumi kohvik, näisid Wallanderile järsku kaheldava väärtusega operetiintriigide osana. Aga selles mängus oli ka tõsine silmapilk, mõtles ta. Wallander ei kahelnud, et Sten Torstensson oli märganud oma isa ärevust ja muret. Ta ei kahelnud ka, et Soomest saadetud postkaart, mille oli saatnud küll keegi tundmatu, kuid mis kahtlemata oli Sten Torstenssoni poolt tellitud, tähistas teatavat seisukohta; oht oli olemas, vajadus valejälje järele oli ilmne.
Miski ei klapi, mõtles Wallander. Aga siin on vähemalt millestki kinni hakata. Lahtiste otstega on lugu keerulisem, näiteks Aasia naisega, kes ei taha, et teda nähtaks Berta Dunéri roosasse majja sisenemas. Ja proua Dunér ise, kes valetab hästi, aga mitte nii hästi, et Ystadi politsei kriminaalkomissar seda ei märkaks, või vähemalt ei aimaks, et miski pole päris õige.
Wallander tõusis, sirutas selga ja seisis akna alla. Kell oli kuus, väljas oli juba pimedaks läinud. Koridorist kostis üksikuid hääli, samme, mis lähenesid ja siis taas eemaldusid. Ta meenutas, mida vana Rydberg viimastel aastatel enne surma oli öelnud: „Politseimaja on põhimõtteliselt ehitatud samamoodi nagu vangla. Vargad ja politseinikud elavad nagu teineteise peegelpildis. Tegelikult ei saa me kunagi teada, kes on seespool või väljaspool müüre.”
Wallander tundis end järsku tujutu ja mahajäetuna. Nagu alati, hakkas ta ainsa lohutusena mõttes otsekohe rääkima Baiba Liepaga, justkui seisaks naine tema ees ja nagu nad oleks tema kabineti asemel hoopis mujal, katkise fassaadiga hallis majas Riias, hämara valguse ja alati ette tõmmatud raskete kardinatega korteris. Aga pilt muutus ähmaseks, kaotas jõu ja suruti maha nagu nõrgem maadleja matši käigus. Selle asemel nägi Wallander iseennast poriste põlvedega Skåne udus roomamas, ühes käes jahipüss, teises püstol; nagu ebatõenäolise filmikangelase hale koopia, ja äkki rebenes film tükkideks, kärisenud kohast paistis tegelikkus ning seal polnud surm ja tapmine enam võluri kübarast välja tõmmatavad jänesed. Ta nägi ennast tunnistamas, kuidas inimesele tulistati lask pähe, ja seejärel tulistab ta ise ja ainus, milles ta kindel on, on mõte, et ta ei soovi muud kui selle mehe surma, keda ta sihib.
Ma olen inimene, kes naerab liiga vähe, mõtles ta. Ilma et ma seda tähele oleksin pannud, on keskiga kandnud mind süngete veealuste karidega rannikule.
Ta läks kabinetist välja ega võtnud ühtki paberit kaasa. Vastuvõtulauas rääkis Ebba telefoniga. Kui naine andis talle märku silmapilguks peatuda, siis vehkis ta tõrjuvalt käega, justkui oleks ta sel õhtul ikka veel väga hõivatud.
Siis sõitis ta koju ja tegi õhtusööki; mis see täpselt oli, seda poleks ta hiljem enam suutnud kirjeldada. Ta kastis aknalaudadel oma viit toataime, pani kõikjal vedelevad mustad riided pesumasinasse, avastas seejärel, et tal pole kodus pesupulbrit, ja istus siis diivani peale varbaküüsi lõikama. Aeg-ajalt vaatas ta ruumis ringi, nagu oleks lootnud, et pole siiski päris üksi. Veidi pärast kella kümmet läks ta voodisse ja jäi peaaegu otsekohe magama. Väljas oli sadu järele andnud ja nõrgaks uduvihmaks muutunud.
Kui Wallander kolmapäeva hommikul ärkas, oli väljas veel pime. Helkivate seieritega kell öökapil näitas alles viis. Ta pööras külge, et edasi magada. Aga und ei tulnud enam. Ta tundis rahutust. Pikk külma käes olemine andis ikka veel tunda. Miski ei ole enam kunagi nii nagu varem, mõtles ta. Mis ka muutunud või alles jäänud poleks, elan ma tulevikus kahe ajaarvamisega, „enne” ja „pärast”, Kurt Wallander on olemas ega ole ka.
Kell pool kuus tõusis ta üles, jõi kohvi, ootas ajalehte ja nägi, et väljas oli neli kraadi sooja. Rahutuse tõttu, mida ta ei jaksanud kirjeldada ja mille möödumist ta ei jaksanud oodata, lahkus ta oma korterist juba kell kuus. Ta istus autosse ja käivitas mootori. Sel hetkel tuli talle pähe, et samahästi võib ta juba nüüd hakata põhja poole sõitma, et hiljem Farnholmi lossis ära käia. Kuskil tee peal võis peatuse teha, kohvi juua ja oma tulekust ette helistada. Ta sõitis ida suunas ja vältis pilgu pööramist paremale, sõjaväe polügooni poole, kus ta varsti juba kaks aastat tagasi oli võidelnud vana Wallanderi viimast võitlust. Seal udus oli ta mõistnud, et on olemas inimesi, kes ei põrka tagasi vägivalla ühegi vormi ees, kes ei kõhkle toime panemast külmaverelisi hukkamisi, kui see nende huve teenib. Seal, porisel põllul põlvitades, oli ta meeleheitlikult oma elu eest võidelnud ja arusaamatult hästi sihitud lasuga inimese tapnud. See oli punkt, kust tagasiteed polnud, ühtaegu nii matus kui sünd.
Ta sõitis mööda Kristianstadi teed ja aeglustas Gustaf Torstenssoni hukkumise kohast möödudes sõitu. Skåne-Tranåsis tegi ta kohviku juures peatuse ja läks sisse. Ilm oli tuuliseks läinud, ta oleks pidanud soojema jope selga panema. Ta oleks üldse pidanud rohkem oma riietusele mõtlema, sest kulunud polüesterpüksid ja määrdunud tuulejakk polnud lossihärra külastamiseks võib-olla kõige kohasemad. Kohviku uksest sisse astudes mõtles ta korraks, mis Björk oleks